:format(webp)/nginx/o/2017/12/20/7424561t1h0fdc.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/07/19/16232878t1haa85.jpg)
"Noor inimene pakatab ideedest, unistab, ehitab õhulosse, tahab maailma parandada. Ent harva ollakse selles eas võtmepositsioonil ja peab olema kõva kolp, et ükskõiksuse müüre purustada. Avinurme koolis on kahel viimasel aastal mitmed kasulikud ideed materialiseerunud tänu üldiselt omaksvõetud joonele: "Teeme ise!""
Nõnda kirjutas 1981. aastal ajaleht Nõukogude Õpetaja Avinurme kooli direktorist Mati Lukasest.
Lukas meenutab nüüd, et kui ta 1978. aastal pärast Tallinna pedagoogilise instituudi kiitusega lõpetamist üldtehniliste distsipliinide õpetajana Avinurme kooli direktori ametisse tuli, ootas teda ees suhteliselt uus koolimaja, millel oli aga üks suur puudus. "See lagunes igalt poolt nii mis jube! Vesi voolas paneelide vahelt," sõnab ta.
Keevitas ja sõitis rallit
Nii tuligi direktoril koos teiste õpetajatega, kelle seas oli ka näiteks praegune Jõhvi kunstikooli direktor Mati Rautso, katust lappima minna ja ka paljusid muid töid teha, et käepäraste vahenditega see maja "kasutamiskõlblikuks" muuta. Muu hulgas tuli Lukasel ka keevitamine ära õppida, sest kuigi kooli õppetöökojale saabusid uued tööpingid, pidi nende alused direktor ise kokku keevitama. Samal ajal hakati ehitama ka kooli staadioni, mis on nüüd tuntud Avinurme kuulsa tünnilaada toimumispaigana.
Lukas tunnistab, et direktoriametit vastu võttes ei teadnud ta tol ajal haridusest suurt midagi. "Aga mõtted kaasaegsetest lahendustest koolis hakkasid juba siis peas kogunema," ütleb ta.
Noor direktor korraldas koolis autoõpetuse ja sõitis ka ise rallit, ehitades näiteks kolhoosi esimehe Enno Lambi vana Žiguli ümber ralliautoks. Kooli tehti ka lasketiir ja harjutati laskmist. "Õhtuid tuli ju sisustada," ütleb ta.
Ellujäämiskursus ja karastumine Alžeerias
Lukase sõnul tuli ta pärast kõrgkooli lõpetamist Avinurme, sest maakoolidesse õpetama minejaid ei võetud Vene sõjaväkke, aga see paik sai lähedaseks ja ta oli seal neli aastat, kuni tekkis erakordne võimalus minna õpetajaks Alžeeriasse.
Kord noorte koolidirektorite kursustel tuli Lukasel koos teistega jutuks, millised võimalused on minna välismaale õpetama. "Ma ütlesin, et helistan haridusministeeriumi personaliosakonda ja küsin. Pool aastat hiljem helistati tagasi ja küsiti, kas huvi on ikka alles," meenutab Lukas.
Seejärel tuli minna neljaks kuuks Moskvasse kursustele, kus õpiti põhiliselt keelt. "Seejärel pandi pingerivi kokku ja viis esimest said valida, kuhu valikus olnud riikidest minna. Ma olin esimene. Valisin Alžeeria. See oli kõige euroopalikum ja turvalisem Aafrika riikidest," ütleb ta. Lukas lisab, et ekvaatorile lähemal olevatest riikidest tulid paljud tagasi niinimetatud kauamängivate haigustega, kus verre sattunud pisikud kohe tunda ei andnud, aga hävitasid organismi aeglaselt ja kümne aasta pärast võisid olla mulla all.
Aafrikas elatud aega nimetab Lukas tohutuks ellujäämise kursuseks. "Läksime perega, kaks väikest last, kaasas 13 kasti ja kohvrit. Pakikandjaid ei olnud. Ja siis pead leidma lahenduse, kuidas see kõik toimetada lennujaamas 500 meetri kaugusele," toob ta näite.
Lukas ütleb, et kui Avinurme päevil oli ta üsna äkiline inimene, siis Aafrika lihvis temalt teravad küljed maha ja ta muutus palju tolerantsemaks. Seal hinnati mujalt tulnud õpetajaid muu hulgas ka seetõttu, et nad panid hindeid õpilaste teadmiste, mitte kogukondlike sidemete järgi. "Mul oli ükskõik, kes see õpilane oli: kui ta ei osanud, sai ühe või kahe ja nii lihtne oligi," ütleb ta ja märgib, et sellest läks tohutu möll lahti, kui ta esimene kord ei kuulanud soovitust anda kontrolltööd kätte alles tunni lõpus, mitte alguses. "See, mis järgnes, oli täiesti kohutav: nad tulid parvena kallale, et musjöö, miks selline hinne. Siis ei jäänud muud üle, kui kutsuda klassi järelevaataja, kes pani mõnedele joonlauaga vastu näppe ja rahustas nad nii maha. Aga minu autot loobiti tomatitega vähemalt pool aastat."
Mati Lukase sõnul kinnistas Aafrikas veedetud aeg ka veendumust, et tuleb olla järjekindel ja kindlameelne. "Selline karastus on elus edaspidi ära kulunud, muu hulgas ka praeguses ametis," ütleb ta.
Eesti diplomaatide koolitaja
Mati Lukase eestvedamisel sündis Eesti diplomaatide kool, kus 1990. aastate alguses õppisid Eesti tuntud diplomaadid ja poliitikud, nagu näiteks Marina Kaljurand, Priit Kolbre, Kalev Stoicescu, Indrek Tarand, Kristiina Ojuland ning paljud teised, kes on hiljem aastakümneid kujundanud Eesti välispoliitikat ja välissuhtlust.
Selliseid kursusi ja hiljem kooli kutsus teda vedama Arnold Green, kes oli 1990. aastani Eesti välisminister. "Ta tundis, et taasiseseisvuv Eesti vajab diplomaate. Põhiküsimus oli, et teeme kooli küll, aga mida me siis õpetame? Võtsime aluseks Soome diplomaatilised kursused ja Lennart Meri kaudu saime ka saksakeelseid materjale. Arvutit ja internetti ju veel polnud. Soome ja Saksa eeskujul said valmis õppekavad, kus oli nii rahvusvahelisi suhteid kui ka rahvusvahelist õigust, protokoll ja etikett ning diplomaatiline kirjavahetus. Inimesed, kes läksid välismaale Eesti riiki esindama, vajasid ka praktilisi oskusi, näiteks kuidas leida välismaal elamist olukorras, kus raha ei olnud peaaegu üldse," meenutab ta.
"See kool oli küll alguses põlve otsas tehtud. Natuke narriti ka, et kuue kuuga trollijuhiks ja üheksa kuuga diplomaadiks. Aga tollal tuli tegutseda kiiresti ja nende inimestega, kes olid. Iga aastaga muutus see väljaõpe süsteemsemaks. Tekkisid paremad kontaktid õppejõududega eri riikidest. Ujusime välja! Need inimesed, kes hakkasid Eesi riiki esindama, olid erakordselt tublid," ütleb Lukas, kes juhtis Eesti diplomaatide kooli kaheksa aastat.
Hiljem on ta olnud Mainori kõrgkooli rektor ja professor, Tallinna tehnikaülikooli avatud ülikooli juhataja, prorektor ning innovatsiooni- ja ettevõtluskeskuse Mektory direktor.