Ida-Virumaalt otsitakse tulevast olümpiavõitjat

Raul Rebane loodab, et järgmise idavirulase võidetud olümpiamedalit ei tule oodata kauem kui 10-12 aastat. Foto: Ilja Smirnov

Ida-Virumaa on üks väheseid maakondi, kus pole veel oma olümpiavõitjat, ometigi loodavad paljude spordialade eestvedajad leida andekaid noori, kellest tulevasi olümpiavõitjaid  voolida, just siit.

Ainsa idavirulasena on olümpial poodiumile tõusnud Narvast pärit poksija Nikolai Stepulov. Ent temagi hõbemedalivõidust Berliini olümpiamängudel on möödas juba 81 aastat.

Palju üles leidmata talente

Pekingi olümpiamängudel kettaheites kuldmedali võitnud Gerd Kanteri meeskonna juht Raul Rebane rääkis eile toimunud Narva liikumiskonverentsil, et Ida-Virumaal on väga head tingimused olümpiavõitjaks sirgumiseks. Ta teab, et paljude spordialade esindajad on hakanud aktiivselt otsima noori talente just nimelt siit. "Ida-Virumaa on selles mõttes läbi kündmata territoorium. Siin on palju motiveeritud lapsi, kes ei ole piltlikult öeldes spordibaaside ja hea eluga veel ära rikutud," ütles ta Põhjarannikule. "Ida-Virumaale tuleb minna ja uurida, pakkuda andekatele noortele võimalusi ja kasvatada nad üles tippu. See ei tule kiiiresti. Aga seda, et järgmise 10-12 aasta jooksul näeme me idavirulase võidetud olümpiamedalit, tahaksin ma küll loota."

Rebane tõi konverentsil peetud ettekandes esile, et Eesti olümpiavõitjate kõige suurem ühendav tegur on see, et nad ei ole pärit suurest linnast. "Meie viimane Tallinnast pärit inviduaalalal olümpiavõitja kiiruisutaja Ants Antson suri hiljuti 77aastaselt ja olümpiakulla võitis ta 1964. aastal. Tallinnast olümpiavõitjaid enam peaaegu ei tule. Miks? Seal on ju kõik olemas: baasid, sussid, dressid. Aga probleem ongi selles, et neil on kõik olemas. Kui nad saavad varakult kõik kätte, siis jätavad nad ka varakult spordi maha," tõdes ta, lisades, et Ida-Virumaal on seevastu palju üles leidmata talente.  "Olen tänini täiesti veendunud, et siinsed võimalused olümpiavõitjate kasvatamiseks on oluliselt suuremad kui Tallinnas, kuigi rahalised võimalused on seal palju paremad. Kuid raha ei tee olümpiavõitjat!"

Ta meenutas, et Raplamaal Vigalas kasvanud Gerd Kanteri suurim andekus polnud mitte tema pikkus ega tugevus. "Ta on olnud erakordselt võiduhull. Tema andekus koosnes sellest, et ta tahtis võita. Lisaks elustiil, kus võrdse tähendusega on olnud nii treening, puhkus, söömine kui magamine. Mida sellest Ida-Virumaal teha ei saaks?" küsis ta.

Suured edulood toetuvad peredele

Narva spordielu eestvedajaid Vladimir Všivtsev tõi näiteks tänavu suvel Euroopa noorte olümpiapäevadel jagratta eraldistardist sõidus pronksmedali võitnud 16aastase Gleb Karpenko. "Tema isa Sergei on minu sõber ja tean väga hästi, et 95 protsenti tema treeningprotsessist korraldabki tema isa. Kuid ilma väga hea varustuseta ei ole see võimalik. Jalgrattaspordis maksab see väga palju: jalgratas 3000 eurot, jooksud sama palju, kokku tuleb summa, mille eest saaks osta korraliku auto. Treenerina tean, et Eesti spordisüsteemis ei leia ma praegu varustuse soetamise allikat," suunas ta küsimuse konverentsil osalenud  Eesti olümpiakomitee asepresidendile Jüri Tammele.

Vasaraheites kaks olümpiapronksi võitnud Tamm  märkis, et varustuse soetamine on eelkõige spordialaliitude küsimus. "Aga  väikeses Eesti riigis ongi enamik suuri spordi edulugusid isadele-emadele üles ehitatud. Hea, et meil selliseid heas mõttes hulle on," sõnas ta.

Eesti liikumisharrastuse guru Kaarel Zilmer tunnustas samuti lastevanemate osa tippsportlaste kasvatamisel. "Tõstan mütsi selliste inimeste ees, kes siis, kui bensiini limiit oli talongiga 20 liitrit kuus, panid selle autosse ja sõitsid lastega spordivõistlustele. Need on kõvad lastevanemad ja see on perekondlik investeering," ütles ta.

Raul Rebane meenutas, et see rahapuudus, mis tal oli Gerd Kanteriga esimesel kuuel aastal tegeldes, oli väga piinav. "Sportlane ise ja teda ümbritsevad inimesed peavad olema natuke hullud fanaatikud − muidu ei tule midagi välja. Keegi niisama appi ei tule. See on julm võitlus, et suruda andekas laps tippu välja.  Olümpiavõitja tegemine nõuab tohutut energiat ja vaimset pingutust nii sportlaselt endalt kui ka kõigilt teda ümbritsevatelt inimestelt.  Aga kui see ükskord õnnestub, siis on see rõõm ja rahuldus, mis sellest vastu saadakse, erakordselt suur," rääkis ta, lisades, et olümpiavõitja tegemisel on võrdselt olulised nii sportlase andekus, tema meeskonna professionaalsus  kui ka rahva vajadus võidu järele. "Võtke üks neist kolmest tegurist ära ja te ei saa olümpiavõitjat!"

Samas tõdes Rebane, et olümpiavõitjaks tulla on väiksem tõenäosus kui pikselöögist surma saada. "Kõik ei küüni selleni, suur ja tähtis asi on olla oma alal ka Narva kohalik staar, tubli inimene ja teiste inimeste motiveerija," sõnas ta.