Ida-Viru suusapidu nautis tuhat osalejat

Erik Gamzejev
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rajal olnud teeninduspunktides oli ametis üle saja vabatahtliku abilise.
Rajal olnud teeninduspunktides oli ametis üle saja vabatahtliku abilise. Foto: Matti Kämärä

Alutaguse maratoni korraldajate ja nende vabatahtlike abiliste pingutuste viljana sai laupäeval maratonil osalemise rõõmust osa ligemale tuhat suusahuvilist. 

Laupäeva pärastlõunal, kui enamik startijatest oli nii 42 kui 20 km rajalt juba edukalt finišisse jõudnud, võis ka peakorraldaja Robert Peets Pannjärve suusastaadionil kergendusega tõdeda, et kogu ettevõtmine on väga hästi läinud. "Ma ei ole täna näinud ühtegi mitterõõmsat nägu," lausus ta.

Et osalejate palged rõõmsad oleksid, olid Peets ja tema abilised terve nädala jooksul kõvasti vaeva näinud. Lund veeti rajale tema arvestuste järgi kokku kolme kilomeetri ulatuses, kus muidu oleks suusatajaid oodanud must maa. "Alutaguse maratoni korraldajad oskavad oma võimeid hinnata. Kui meil ei ole lund, siis ütleme, et võistlust ei toimu, nagu on mõnel korral ka juhtunud. Aga kui näeme, et on võimalik kõva tööga rada valmis teha, siis me oleme seda ka teinud," rääkis ta.

Panustamise rõõm 

Nädala jooksul oli Peetsil 30 ja maratonipäeval 140 vabatahtlikku abilist, kes olid ametis raja ääres teeninduspunktides, suusastaadionil, parkimise korraldamisel, sekretariaadis ja mitmel pool mujal.

Üks vabatahtlikest, ettevõtja Andrus Talsi sõnas, et endise suusatajana oli temale puhas rõõm aidata raja ääres sõitjaid, pakkuda neile hapukurki või määrida suuski üle. "Sain vägeva elamuse. On ju hea tunne anda omalt poolt panus, et üritus korda läheks. See ongi tõeline kogukondlik ettevõtmine. Ümberringi on sõbrad ja tuttavad ning koos teeme seda asja," selgitas Talsi, miks ta eelistas mitmetele muudele samal ajal Ida-Virus toimunud suurtele üritustele just maratoni raja äärde tulla.

Talsi tõdes, et nullkraadi lähedane ilm muutis suuskade määrimise paljudele osalejatele katsumuseks. "Libisemisega olid päris paljud hädas. Asjatundjaid oskavad ehk sellisele ilmale leida õige määrdekombinatsiooni, aga tavalisel harrastajal on lihtsamate vahenditega väga keeruline sellise ilmaga suusk nii pidama kui libisema saada," tõdes ta.

Tänulikud osalejad

Juba mitmendat korda Alutaguse maratonil osalenud Tallinna lastehaigla kirurgiakliiniku juhataja Matis Märtson rääkis, et temal õnnestus määrimisega täkkesse panna.  "Alutagusel on mõnus sõita. Reljeef on selline, mis ei tapa, saab mõnusat pikka suusasammu sõita ja loodus on ümberringi ilus," ütles Märtson. "Et 42 kilomeetrit läbi sõita,  tuleb ikka regulaarselt trenni teha. Siis ongi see tervisesport."

70aastasel Anatoli Jefimovil Peterburi eeslinnast Gattšinast kulus 42 kilomeetri läbimiseks vaid natuke rohkem kui kolm tundi. Ta rääkis, et tema kodukandis korraldatakse ka samal päeval suusamaraton, kuid ta on juba aastaid eelistanud sellele Eestisse tulekut. "Väga meeldiv on siin käia: võetakse ilusasti vastu ning saadetakse ära ja toidetakse. Kogu korraldus on heal tasemel ja seepärast tuleme alati siia rõõmuga," ütles Jefimov, kes võtab sel pühapäeval juba kaheksandat korda ette ka Tartu maratoni.

Jefimov sõnas, et tema sihiks on Tartu maratonil vähemalt kümme korda osaleda. Suusatamise pisiku sai ta endale külge juba poisipõlves, kui isa talle esimesed suusad vestis. Vanahärra on 47 korda osalenud ka 30 km pikkusel Puškini-Peterburi jooksul. "Minust rohkem ei ole keegi seda teinud," ütles ta väljateenitud uhkusega.

Lühemal rajal oli ka 60 Viru pataljoni sõdurit, kes läbisid teekonna laiadel kaitseväe suuskadel. Ligemale kolm tundi rajal olnud Põlvamaalt pärit Juhani Laanelind tunnistas, et tegu oli karmi katsumusega. "See tuli väga raskelt. Pole ju varem puusuuskadega sõitnud − ei olnud ei pidamist ega libisemist. Laskumistel pidi kätega kõvasti hoogu juurde andma, et mäest alla saada. Kuid oma võimete proovilepanekuks oli see kindlasti huvitav kogemus," tõdes ta mõni hetk pärast finišisse jõudmist.

Peakorraldaja pani võitja ennustamisega täppi

Kaks päeva enne võistlust ütles Robert Peets, et maratoni kõige tõenäolisem võitja on Kein Einaste, ja nii ka läks. Sprinterina 11 maailmakarikaetapil punkte teeninud Einaste oligi see, kes tänavu Alutaguse maratoni võitjale kuuluva pool seakeret pärast autasustamist õlale võis visata.

Einaste sõnul tuli võit väga raskelt. Ta tunnistas, et päeva parim mees oli tema arvates tegelikult Martti Himma, kes ületas lõpujoone võitjast 0,7 sekundit hiljem. "Martti vedas meid algul viiekesi eest ära, siis jõudsime värskele lumele ning seal hakkas suur punt uuesti kogunema. Alles päris lõpus, kui Morten [Priks] vihastas ja hakkas tempot tegema, saime jälle eest ära," ütles Einaste.

"Teine variant oli, et võidab Topias Tyni," rääkis favoriitidest Peets. Ent Soome noormees jäi lõpukilomeetritel liidritest maha ja pidi leppima neljanda kohaga. Tyni võidu võis nurjata asjaolu, et tema suusad ei jõudnud Soomest kohale ja rajale läks ta Robert Peetsilt laenatud no-wax suuskadega. "Ta kurtis, et lõpus ei libisenud need enam väga hästi."

Idavirulastest oli parim 11. kohale tulnud Tomas Kaurson Kiviõli suusaklubist. Alutaguse suusaklubi tegevjuht ja treener Janek Vallimäe oli temast kaks kohta tagapool.

Naistest võitis Eesti praeguseid paremaid naissuusatajaid Heidi Raju, kellest varem jõudis finišisse vaid 21 meest ja kaotust Einastele tuli vähem kui neli minutit.

20 km rajal oli teistest selgelt kiirem kuni 15aastaste Eesti noorte suusatamise valitseja Vane Vähk Alutaguse suusaklubist, kes edestas oma treeningkaaslast Daniel Kaširovit minuti ja 20 sekundiga.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles