Koos vanade metsadega kaovad paljude liikide elupaigad

Vanade metsade kadumine teeb Uudo Timmi murelikuks: "Ohustatud liikide nimekiri kasvab väga kiiresti, eriti metsaliikide oma, enamasti on need vanema metsaga seotud liigid." Foto: Matti Kämärä

Peamiselt lendoravate ellujäämise heaks tegutsejana tuntuks saanud zooloog ja terioloog Uudo Timm on mures kogu meie looduse liigirikkuse pärast, millele üha hoogustuv loodusvarade ja keskkonna kasutamine on juba praegu väga suurt mõju avaldanud.

Teie nime tuntakse ennekõike lendoravatega seoses, aga tegelikult dirigeerite kogu Eesti loodust. Millega teie juhitav keskkonnaagentuuri eluslooduse osakond tegeleb?

Agentuur on keskkonnaministeeriumi allasutus. Kui keskkonnaministeerium kujundab keskkonnakaitse ja loodusvarade kasutamise poliitikat ning keskkonnaamet jälgib, et kogu  looduskasutus oleks õigusaktidega kooskõlas, siis keskkonnaagentuuri põhifunktsioon on keskkonnainfo kogumine ja seire korraldamine ehk siis sõltumatu andmestiku korjamine. Näiteks koonduvad siia metsa inventeerimise andmed, mis on aluseks majandamise kavade koostamisele, samuti ohustatud liikide, veereostuse ja õhukvaliteedi andmed, mis on aluseks kogu keskkonnakasutuse kavandamisele. Seega meie asutus otseselt ei dirigeeri, vaid kogub andmeid, analüüsib ja annab hinnanguid, et nende alusel saaks teha mõistlikke keskkonnakasutuse otsuseid ja korrektiive nii looduskasutuses kui keskkonnapoliitikas.

Seega peaksid keskkonnaregistri andmed aitama tegevusi tasakaalus hoida.

Keskkonnakaitse esmane mõte on säilitada elu Maal. Looduskeskkonna kasutamisel tuleb iga hetk mõelda sellele, et me ei tohi seda üle kasutada, nii et elukeskkond kahjustatud saaks.

Kui kasutame taastumatud loodusvarad ära nüüd ja kohe, siis järgmistel põlvkondadel neid enam lihtsalt ei ole. Taastuvate loodusvaradega on natuke parem, aga ainult natuke − taastumise määra jagu. Kui tarbime üle looduse taastumisvõime, viime populatsioonid sellisesse seisu, et nad virelevad või surevad välja. Ökosüsteem on küll hästi üles ehitatud, loodusel on puhverdusvõime, aga kui kriitiline piir on ületatud, võivad vallanduda sellised protsessid, mida me ei suuda enam kontrollida.

Ületarbimise jutt viib mõtted viimasel ajal palju räägitud metsa juurdekasvu ja lageraiete teemale.

Metsa teemal räägitakse nagu kahest ise asjast. Üks pool vaatab metsa kui puidu tootmise või saamise kohta; selle kõige paremaks näitajaks on juurdekasv − kui palju puitu füüsiliselt juurde kasvab. Teine pool vaatab metsa kui ökosüsteemi ehk siis funktsioneerivat kooslust ja selle taastumise võimet.

Kui vaatame metsa ainult selle kandi pealt, et nii palju tekib puitu mingi aja jooksul juurde, võiks oletada, et juurdekasvu piires võiks ju raiuda. Ökosüsteemi vaadates selline lihtne aritmeetika ei kehti, peab arvestama, kus kohas ja mille arvelt juurdekasv tuleb.

Öeldakse, et sõjaeelse ajaga võrreldes on meil praegu metsamaad peaaegu kaks korda rohkem.

Jah, on küll − aga kõik see metsamaa ei ole mets. On ka võsa, noorendikke, istandikke, lageraielanke... Pinna järgi juurdekasvu arvutades saame tihusid päris palju, aga me ei raiu ju võsa, vaid ikka vanemat metsa.

Väidetavalt on meil  niinimetatud küpset metsa − ökoloogilises mõttes on see termin nonsenss − küll ja veel.  Metsaseaduse järgi raiutakse metsa mitte puidu saamise, vaid metsa uuendamise eesmärgil.  Mõned metsatüübid − kuuse-segametsad, mille all ei ole noort metsa − uuenevad tõesti peamiselt tormimurru või lageraie järel ja seal on lageraie asjakohane. Teised metsatüübid uuenevad dünaamiliselt ja nende majandamine ei peaks alati lageraietega toimuma.

Mahavõetu asemele istutatakse ju ka uut metsa.

Majandusmets on viidud looduslikust protsessist tehislikku: tehakse lageraie, seejärel istutatakse, mis tähendab, et uus mets on ühevanune, kultuurid valdavalt ühe-kaheliigilised.

Kui paneme koduaias maha ainult ühte liiki kultuuri, näiteks kartulit, ja tuleb lehemädanik või kartulimardikas, teeb see platsi puhtaks − sest pole kedagi, kes teda ohjeldaks. Loomulikus metsakoosluses on kõik tegelased kogu aeg kohapeal. Niipea kui ürask kusagil kolde tekitab, on sealsamas neid tarbiv regulaator, kes paneb koldele kiire piiri peale ega lase sel vohada. Monokultuurides sellised asjad ei toimi.

Nii et "õiget" metsa on meil väheks jäänud?

Tegelikult on 25 aastaga suudetud raiuda nii palju metsa, mida oleks saanud metsaökosüsteemi tasakaalus hoidmisel maha raiuda 60 aasta jooksul. Küpsetest metsadest on jäänud järele riismed. Kui nii jätkame, oleme umbes 20 aasta pärast selles seisus, kus praeguses mõistes küpset metsa enam ei olegi. Siis tuleb 25-40 aastat vahet, kus võime kogu puidutööstuse kinni panna või peame selle jaoks toorme sisse tooma või profileerima ümber punutiste tegemiseks.

Mina näen, et meil on metsa raiutud üle tema ökoloogilise taastumisvõime ja see viib meid katastroofini. Kui ainult puidu koha pealt vaadata, pole ju hullu − ootame selle 25 aastat ära ja siis on jälle puitu. Aga kui räägime metsaelustikust, siis kus kohas elavad selle aja üle liigid, kes vajavad täiskasvanud metsa? Nendele tähendab see kolme kuni viit põlvkonda, enne kui uuesti elupaik tekib.

Hiljaaegu võis lugeda ehmatavat uudist, et alates 1984. aastast on Eesti metsadest kadunud 60 000 linnupaari aastas.

Metsalinnustiku indeks, mida arvestatakse seireandmete kompleksi järgi, langeb juba kakskümmend aastat − ja see langeb kokku intensiivsete raiete tegemise ajaga. Lühikese elueaga linnud reageerivad muutustele juba mõne aasta jooksul; pikaeluealiste puhul, kes elavad paarkümmend aastat, see nii kiiresti tunda ei anna, aga see ei tähenda, et nad end hästi tunneksid. Loendame neid, näeme, et neil õnnestub vahel ka järglasi saada ja need järglased elavad mingi aja − kuid nende sigivus pole tavapärasel tasemel. Aga hästi elamise tunnus on sigimine. Liigid ei sure välja järsku, vaid hääbuvad.

See ei puuduta ju üksnes linde.

Metsis ja lendorav on sümbolliigid; nendega koos elavad samas elupaigas kümned teised ohustatud liigid − väikesed ja märkamatud, aga igaühel on looduses oma roll. Niisama ei ole siin maailmas mitte keegi ja see, et meie piiratud mõistus nende rolli ei oska määratleda, ei anna õigust neist üle sõita.

Ökosüsteemis suudavad teised liigid mõne kadumist tasakaalustada, aga kui terve kompleks hakkab kiiva kiskuma, siis seda enam niisama lihtsalt kinni ei pea.

1970. - 1980. aastatel lindistas Fred Jüssi väga palju looduse hääli. Tahan saada temalt nende salvestiste kohtade konkreetsed koordinaadid, minna sinna kohale ja salvestada sealseid hääli nüüd. Siis näeme neid salvestisi võrreldes, kui palju on meil elurikkust vähemaks jäänud.

Elame päris karmis maailmas.

Kuidas need ohustatud liigid Eesti ajal hakkama said, kui metsa oli poole vähem?

Aga vaatame, milline oli tolleaegne metsamajandamine, eriti talumetsades − selliseid lageraielanke siis ju ei olnud. Metsa raiuti vajaduspõhiselt ning selle tulemusena oli metsas igas vanuses puid ja erisuguseid elupaiku jagus kõikidele.

Metsa pindala kogu aeg suureneb, järelikult peaks meie metsaliikidel olema ideaalsed tingimused. Mõnel ehk ongi, põdral näiteks − noorendike näol on toidubaasi nii palju! Aga ohustatud liikide nimekiri kasvab väga kiiresti, eriti metsaliikide oma, enamasti on need vanema metsaga seotud liigid.

Juba toimub ka kaitsealade piiranguvööndites küllaltki intensiivne lageraie. Suuri lanke seal teha ei saa, aga väiksemaid küll. Neid inimesi, kes on seda meelt, et kaitsealad tulekski ära likvideerida, seal on metsa veel palju, on päris arvestatav hulk.

Teie esimene töökoht oli hoopis Tallinna loomaaias ja seal kohtusite esimest korda ka lendoravaga.

Olin loomaaias imetajate osakonna juhataja. Tegelesime seal näiteks naaritsaprogrammiga ja naaritsa ajalooliste andmete läbivaatamise käigus tuli aeg-ajalt ette vihjeid ka lendorava kohta. Lisaks kogusime 1980. aastate alguses andmeid Eesti imetajate atlase jaoks, samuti ohustatud liikide kohta ja vaikselt hakkas huvi selle looma vastu süvenema. Kuna meil oli side Moskva loomaaiaga ning Moskva ülikooli juures peeti ja uuriti lendoravaid, sain sealt ühe paari Tallinna loomaaeda. Kaks pesakonda saime neilt ka poegi, aga hiljem nad surid ära ja rohkem pole seal lendoravaid olnud.

Nüüd on meil plaanis lendoravad jälle loomaaeda tuua: alguses Riiast, et omandada kogemusi nende pidamiseks, aga hiljem vahetaks meie oma loomade vastu välja ja alustaks paljundamist. See on väga keeruline ja paljude riskidega ettevõtmine.  Niikaua kui meil on veel võimalik lendoravaid looduses päästa, ei peakski tehisliku paljundamisega tegelema, aga igaks juhuks peab ikkagi valmis olema. Muidu võib ükskord äkki  juba hilja olla − nii nagu naaritsatega oli ühel hetkel asi väga kriitiline ja tuli neid Venemaalt juurde tuua.

Nüüdseks olete lendoravaid otsinud ja uurinud juba kolmkümmend aastat, aga alles päris viimasel ajal olete suutnud ka otsustajaid veenda nende kaitsmiseks tegutsema hakkama.

Mul endal läks looduses tema nägemiseni seitse aastat, sinnamaani piirdus kokkupuude pabulate leidmisega.

Tegelikult oli lendorav range kaitse all juba 1920. aastatest. Ka nõukogude ajal oli ta kogu aeg kaitse all ja ohustatuse poolest on ta kogu aeg tipus olnud.

1990. aastate keskelt, kui seire pihta hakkas, on igas seirearuandes välja toodud tema olukord ja soovitused, mida teha, et sellel liigil halvasti ei läheks. Olukord läks järjest hullemaks, kaitsmine oli ka keeruline, sest tema tegeliku ruumikasutuse kohta oli tollal väga vähe teadmisi.

Lendorav on selline loom, keda naljalt ei näe, ja ega teda sellepärast taheta eriti uurida ka − käid mööda metsi ja sõna otseses mõttes sittagi ei leia. Paremal juhul leiad üksnes sitta, aga ainult sellega on raske midagi tõestada.

Üks pöördepunkt oli raadiosaatjatega saadud info − aga ega see veel ametnikke pööranud, jätkuvalt tuli kõike teha hobi korrras. Kui paar-kolm aastat oli saatjatega loomadelt saadud rohkem infot ja meedia seda kajastas, alles siis hakkas ka riik selle eurotähtsa liigiga tegelemiseks natuke rahalist tuge eraldama.

Raha üksi paraku ei kaitse...

Suurema huvilaine põhjustas paar kummalist asja.  Kõigepealt joonistas Jaanus Remm graafiku, mis näitas, et 2020. aastaks on lendorav välja surnud. Üks seltskond rõõmustas, et rong on nagunii läinud ja polegi vaja teda kaitsta, teine seltskond tõmbas käima laiema liikumise lendorava kaitseks. Kui teadlased püüavad rõhuda argumentidele, siis see seltskond kasutas küll neidsamu argumente, ent rõhus ka emotsionaalsele aspektile.

Oma roll oli ka sellel, et Marko Pomerants võttis ministriks saades aastaid keskkonnaministeeriumis laagerdunud lendorava kaitse tegevuskava käsile ja kinnitas selle ära. Edasi rääkisime juba konkreetsetest kaitsevõimalustest, püsielupaikade moodustamisest.

Kevadel käisime koos Markoga niinimetatud metsas ja talle sai väga kiiresti selgeks, et selle looma jaoks tegelikult siin metsa enam ei ole ja nüüd on veel viimane aeg ruttu tegutseda.  Võimalik, et kaasa aitas ka see, et täiesti juhuslikult õnnestus tal sel korral lendoravat ka oma silmaga näha. Läksin kontrollima ühte orava risupesa, kust tuli saatja signaal. Ma ei olnud sugugi kindel, et orav selle saatjaga veel koos on, sest risupesad on sellised ohtlikud kohad, kust nugis võib saagi üsna kergelt kätte saada. Panin redeli puu najale ja siis ta sealt risupesast välja kargas, otse ministri silme all.

Kui tihti te praegu riigiametnikuna ja linnas elades üldse metsa jõuate?

Iga vaba hetke ja võimaluse olen ikka metsas − ja proovin leida neid õigeid metsi.

Kuigi minu tööga peaksid ka välitööd otseselt seotud olema, nõuab bürokraatiamasin kahjuks oma ja selleks, et korralikult välitöid teha, tuleb puhkust võtta. Osakonda juhatades on lihtsalt vaja nii palju muid töid teha, et  Virumaa vahet edasi-tagasi sõita ei ole sõitmisele kuluvat aega arvestades erilist mõtet.

Ega ma muidugi ainult Ida-Virumaa metsades käi. Lendorava pärast küll, aga tegelen ka teiste liikidega ja nõnda on käimist üle kogu Eesti.

Kõige rohkem käin oma kodumetsas − Sõrve külas Harjumaal.