Jaanus Liivak: Iisakus on korvpalliakadeemia jaoks ideaalsed tingimused

Jaanus Liivak püüab minutiliste vaheaegade ajal oma mängijatest parima välja pigistada. MATTI KÄMÄRÄ Foto: Põhjarannik

Sajandi alguses kahel korral Tartu Delta koosseisus Eesti meistriks tulnud  ja kuus aastat Eesti koondisesse kuulunud Jaanus Liivak treenib alates sellest sügisest poisse Reinar Halliku algatusel Iisaku gümnaasiumisse loodud korvpalliakadeemias.

Kuidas te Iisakusse treeneriks sattusite?

Reinar kutsus. Minule on see treenerina uus väljakutse. Praegu ma elan ju siin poistega ühes rütmis. Nüüdki, pärast mängu [intervjuu on tehtud pärast teise liiga mängu, kus Iisaku meeskond kaotas kodusaalis HITO/Karjamaale] lähen üles ühiselamusse. Ühel õhtul õpetan neid kabet mängima, teisel toksime koroonat. Öeldakse, et noored ei taha spordiga tegelda. Ma ei saa nende poiste kohta midagi halba öelda. Distsipliini ja kella tundmisega oli vahepeal probleeme.

Kui karm see distsipliin akadeemias on?

Distsipliin on spordimeestele sobilik. Kui koolis on  pandud paika, et ühikas on õhtul kell 11 magama minek, siis tulebki sellest ajast olla oma toas. Ma olen kuulnud juttu, et Liivak on sõjaväekorda loomas, kas peab nii rangelt võtma. Aga kui järgmisel hommikul kell 7.15 on äratus ja kell 8 juba trenn, siis ei saa südaööni ringi joosta.

Kui tugev see noorte korvpallurite seltskond on, kes on siia Iisakusse Eesti eri nurkadest kokku tulnud?

Esimesel aastal me väga ranget eelvalikut ei teinud, on tugevaid ja nõrgemaid poisse. Aga treeneri kunst ongi see, et tööd tuleb teha nendega, kes on.

See on näiteks ka Andres Sõbra kogemus, mille ta sai treenerina Soomes.  Ei saanud valida, et neid poisse ma tahan treenida ja teiste peale pole mõtet aega kulutada. Sama oli mul Hollandis. Kui oled treener ja tahad tööd hoida, siis  pead kõigiga ühtemoodi tegelema. Minul ei ole vahet. Tähtis on, et poisid tahavad. Paljudest neist nüüd tulevikus mängumehed tulevad, on iseasi, aga eluks vajalik kool on see ikkagi. Samas on enamik Eesti olümpiavõitjaid ikka tulnud maalt.

Tean, et osal treeneritel on natuke selline  hoiak, et kui uus noor Martin Müürsepp või Kristjan Kangur saali astuks, küll siis läheks tööks. Tegelikult ongi nad siin, aga nad tuleb kasvatada. See siin on ideaalne koht.

Kas Hollandis oli töös noortega midagi sellist, mida Eestis ei tehta?

Mulle meeldis väga, kuidas kohalik kogukond kokku hoidis. Kohalik rahvas elab oma meeskonna tegemistele pidevalt kaasa, aitab vajaduse korral midagi ära teha. Seal hakkas see eriti silma jalgpalli puhul, mis on Hollandis püha. Ühe klubiga ollakse seotud mitme põlvkonna jooksul.

Hollandis puutusin ka kokku heaoluühiskonna vabakasvatusega. See toob kaasa selle, et trenniski pingutab osa lapsi vaid 70-80 protsenti, sest miks peaks rohkem.

See võib tunduda tobe, aga Hollandis käisin ma tere-koolitusel. Praegugi pole paljudel noortel kombeks tere öelda. See on jällegi distsipliin.

Kuidas tere ütlemise koolitus välja nägi?

Isegi raamat oli selle kohta tehtud. Kuidas seista, kus käed on, tere tuleb öelda kõva ja selge häälega ja nii edasi. See on meie põlvkonnale tobe, aga nägin Hollandis, kuhu me võime liikuda, kui ise midagi ette ei võta.

Rääkisin hiljuti ühe psühholoogiga vabakasvatusest. Küsisin, mitu kõrgharidust tal on, ütles, et kaks. Ma tunnistasin vastu, et mina olin trennis, kui haridust ja kultuuri jagati. Aga palusin tal lahti seletada vabakasvatuse mõiste. Tuli pikk paus.

Ma ei ole maailmaparandaja, aga seda võin praeguseks paar kuud Iisakus töötanuna küll öelda, et ei ole neil noortel häda midagi, aga selleks, et neid kaasa tõmmata ja ka distsipliiniga harjutada, tuleb ise olla kannatlik ja leidlik. Meid kasvatati põhimõttel, et laps räägib siis, kui kana pissib. Ütlen ikka nalja viluks, et vahepeal oli ülemaailmne linnugripp ja kõik kanad surid ära. Nüüd, kui laps küsib, miks üht või teist asja teha, pead olema valmis vastama. Kui sa seda ei oska arukalt teha, siis tekibki distantseerumine. Lapsed saavad praegu palju infot internetist kätte ja nad tulevad treeneri kui vanema kolleegi juurde küsima tema arvamust.

Kuidas Iisakus olevate oludega rahul olete?

Ideaalsed. Poistele on siin treenimiseks kõik tingimused loodud: kool, ühiselamu, treenimisvõimalused, ujula. Võtan nii Reinari, koolipere kui vallarahva ees, kes sellise süsteemi on loonud, mütsi maha. Annaks jumal heas mõttes kainet mõistust sellega jätkata.

Kas plaanite korvpalliakadeemiat veel suuremaks teha?

Praegu on meil 15 poissi, optimaalne oleks 30-35, siis saaks vanuserühmade ja taseme järgi rühmad kokku panna.

Kui mängisite ise Tartu esindusmeeskonnas ja tulite Deltaga kaks korda Eesti meistriks, oli saal alati puupüsti täis ja publik elas tormiliselt kaasa. Millise emotsiooni see pakkus?

Väga võimsa. Olime eelmisel aastal [Tartu meeskonna kauaaegse liidri]  Tanel Teini 40 aasta juubelil koos ja rääkisime, et 80-90 protsenti selle võistkonna mängijatest jõudsid varem või hiljem Eesti koondisesse. Meie töökeskkond ja sisemine konkurents oli nii kõva, see kandus ka pealtvaatajatele. Me mängisime meeskondade vastu, kus oli mehi, kes olid mänginud Euroopa tugevates klubides. Nad tulid Tartusse kui karukoopasse − me ei teinud ühelgi õhtul haltuurat. See tõi ka publiku kohale, sest nemadki said igast mängust kõva emotsiooni.

Ka siin Iisakus püüame kohalikele fännidele igas mängus pakkuda elamust. Tänagi põrisesid saalis trummid ja  ligemale sada inimest oli kohal. Arvestades, et Iisakus 900 inimest elabki, pole see sugugi halb. Tallinn ja Tartu tehku järele.

Teise liiga mängude ajal elate treenerite pingilt ise ka kirglikult ja valjul häälel kaasa?

Teisiti ei saa. Kui treeneril pole kirge, kust see siis mängijatelgi tulla saab?