Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2020/06/01/13130655t1hd490.jpg)
/nginx/o/2012/10/30/11991530t1he312.jpg)
Kui uurida seni ilmunud "Minu..."-sarja raamatuid, selgub, et Ida-Virumaalt pärit inimesed tutvustavad Alaskat, Ibizat ja Moldovat. Nüüd on neile paikadele lisandunud Vietnam, sest Kiviõlis sirgunud politoloog Kristina Kallas võttis selle maa ette.
Peab ütlema, et kui keegi Ida-Viru inimene tahab kannatamatult teada, kas "Minu Vietnamis" on ka sinu kodulinnast Kiviõlist juttu, siis kohe esimeses lauses mainid sa "depressiivset väikest ENSV linna". Mis mälestused sul sest linnast tegelikult on?
Ma tegelikult kasutasin siin meedias loodud kuvandit Kiviõlist kui Eesti kõige depressiivsemast väikelinnast. Loodan, et kiviõlilased mu peale ei solvu, sest kuigi statistika tõesti näitab, et kiviõlilaste keskmine sissetulek on vaid veerand Eesti keskmisest palgast, on minu mälestused kodulinnast ikkagi vaid head. Masuudilõhna oli tõesti tugevasti, kuid laps ei pööra ju sellistele asjadele eriti tähelepanu.
Miks on "Minu..."-sari nii populaarne?
Tegu on ajaviitekirjandusega, mida saab isegi teleka ees lugeda. See on lihtne, ilma keerukate karakterite, süžeede ja situatsioonideta kirjandus. See annab edasi elamust ja emotsiooni, kutsub kaasa elama. Lugejal on võimalik kirjanikuga samastuda, teda väga lähedalt tundma õppida, samas kui klassikalises romaanis on tegelane sageli palju eluvõõram.
Elulood on alati olnud populaarsed, seda kõikidel ajastutel ja "Minu…"-sari ei ole ju tegelikult midagi muud kui elulugude sari, kuigi vaid väljalõige pikast eluloost.
Kas sind oli raske pehmeks rääkida, et annaksid oma panuse sellesse sarja?
Võtsin üsna pikalt mõtlemisaega. Tegelikult pöördusin Epp Petrone poole hoopis ühe teise raamatu ideega. Epp oli minu Vietnami reisist kuulnud ning püüdis mu kõhklusi ja kahtlusi hajutada. Ma pelgasin seda, et ma ei saa väga head lugu Vietnamist kirjutada, sest mul ei olnud seal tegelikult kohalikest sõpru. Epp arvas, et see ongi Vietnami lugu: "kohalikega on raske sõbrasuhet luua".
Kui raske oli seda raamatut luua?
Oli raske. Mõnikord isegi väga raske. Olen palju kirjutanud, kuid valdavalt kas kantseliitset projektiteksti või siis akadeemilist arutlevat ebaisikulist teksti. Kumbki stiil ei sobi juturaamatu kirjutamiseks kohe üldse. Mul oli kogu aeg tunne, et mis ma ennast ikka sinna loosse topin, räägin parem teistest ja jään ise vaatajaks-analüüsijaks.
Mu toimetaja katkus juukseid peast, lugedes minu kuiva arutlevat teksti, ja palus, et ma oma emotsioone sisse tooksin - mida mina olukordadest arvan - ja teksti mahlakamaks kirjutaksin. Ma ei saanud alguses ikka üldse aru, mida ta minust tahab. Lõpus hakkas asi vist juba minema ja viimane toimetamise ring oli juba meeldiv. Eks oli palju neid momente, kus nautisin teksti kirjutamist, kuid need olidki just need peatükid, kus sain oma isiku pildist välja võtta ja Vietnami ühiskonnast kirjutada.
Mis on see, mis paneb sind maailmas ringi kolama?
Olen mitme maailma vahel sündinud ja elanud, üsna pidetu ja juurtetu. Mu ema on pärit Venemaalt ja seal elavad mitmed mu sugulased praegugi. Veetsin lapsepõlvesuved Jaroslavlis, muutudes nagu kameeleon selleks perioodiks venelaseks. Lisaks kindlasti multikultuurses Kiviõlis üles kasvamine - muuseas, seda auhinda ei ole keegi Kiviõlile andnud, et see on kindlasti üks multikultuursemaid väikelinnu Eestis.
Kui keskkooli lõppedes Tartusse õppima tulin, sain ikka korraliku kultuurišoki, nähes seda - Hvostovi parafraseerides - "õiget Eestit", kus olid ainult eestlased ja kus tänavatel kõlas ainult eesti keel. Minu maailm oli mitmekeelsem. Ja ma tunnen ennast palju paremini rahvaste ja keelte virvarris kui ükskeelses ja -meelses ühiskonnas. Reisinud olen vist kõikides Euroopa riikides, välja arvatud Islandil. Mujalt maailmast siis paljudes Kagu-Aasia riikides - Hiina, Vietnam, Kambodža, Laos, Tai, Singapur, Malaisia, Indoneesia -, Indias ja Nepaalis, USAs ja Kanadas.
Mis maa on Vietnam?
Vietnam on siit üsna kaugel asuv kommunistlik riik, mida on sajandite jooksul lähemad ja kaugemad naabrid vallutanud, justnagu Eestitki. Alguses Hiina dünastiad, siis Prantsuse koloniaalvõim, siis Jaapan Teises maailmasõjas ja lõpuks ründas riiki USA - see on tuntud kui Vietnami sõda, mida sealkandis tuntakse hoopis Ameerika sõja nime all.
Territooriumilt on Vietnam pikk ja kitsas nagu välja venitatud Itaalia - põhjast lõunasse on 3000 km. Sellel väikesel maaribal elab praegu peaaegu 90 miljonit inimest! Vietnam on arengumaa, see tähendab mitte kõige vaesem, aga ka mitte rikas. Vaesust on seal siiski omajagu, eriti maapiirkondades. Siiski arvestades seda, kus Vietnam oli oma arengult veel kümmekond aastat tagasi, on ta teinud väga suure hüppe edasi, jällegi nagu Eesti. Vietnam areneb praegu väga kiiresti, see on väga noor ühiskond.
Milline on sinu Vietnam? Miks?
Minu Vietnam on ikka peamiselt minu enda tundmaõppimise etapp. Sain teada, et ma polegi nii hea kohaneja, kui arvasin ennast olevat. Vietnamis selgus, et hindan ikka mugavust. Seal seda ei olnud, sest see on ikkagi arengumaa, ja see lõi mind sageli rivist välja. Vaatasin kadedusega oma rootslannast sõbrannat Annat, keda ei häirinud üldse troopiliselt külmad-niisked talved, vietnamlaste valetamine ja petmine, tolm ja mustus ning halva kvaliteediga riided.
Minu Vietnam on ka tegelikult see uus Vietnami pale, mida nägin veidikene instituudis, kus töötasin: moodne, rahvusvaheline, kõrgelt haritud Vietnam. Ma olin nii suurte eelarvamustega, pidades seda ühiskonda vaeste harimatute riisikasvatajate riigiks, kuid seal elades sain aru, et harimatu olin vaid mina ise. Vietnamit tunnen ma kindlasti nüüd palju palju paremini, kuigi olin seal ka enne kolm nädalat viibinud, mis on piisav, et postkaardipilt mällu süüviks, kuid mille jooksul maad ja inimesi ikka tundma ei õpi.
Miks oli su pere Vietnamis viibimine komplitseeritud? Kas dramatiseerisid midagi, et lugejail oleks põnevam?
Tegelikult on raamatus ausalt kirjas see, mis ka päriselt juhtus. Oleks võinud kirjanduslikku keerdu rohkem sisse panna, mingi püandi tekitada, oleks kindlasti olnud intrigeerivam, kuid ma meelega tahtsin ausalt ära rääkida. Minu raamatule on kriitikat tehtud, et see on liiga vinguv või ei tekita sugugi soovi Vietnamisse reisida, kuid Vietnam ei olegi reisimiseks kerge maa. Kõik kogemused, mis raamatus kirjas, on need, mida iga turist võib seal kogeda.
Mis maa raamatu võiksid veel kirjutada?
Ilmselt "Minu Poola", sest kui kokku lugeda, olen seal elanud päris palju aastaid. Samuti võiks kirjutada aastasest seljakotireisist Kagu-Aasias ja Põhja-Ameerikas. Samuti rahvusvahelisest tudengielust Budapestis, eestlaste seas populaarses Kesk-Euroopa Ülikoolis. See oli üsna emotsioonirohke ja värvikirev kogemus.
Kuidas tutvusid oma mehega, kes on rahvuselt hoopis poolakas? Mis on teie kodune keel? On teie järeltulev põlv katoliku kirikus ristitud?
Tutvusin kümme aastat tagasi Budapestis magistriõppes. Meie omavaheline keel on inglise keel, isa räägib lastega poola keeles, mina eesti keeles. Olen viimasel ajal laste kuuldes hakanud mehega rääkimisel kasutama ka poola keelt, mille Poolas elades olen ära õppinud. Seda selleks, et lapsed ikka ka aru saaksid, mida vanemad omavahel räägivad.
Meie Poola perekond - mehe vanemad - ei ole tõsiusklik ja kirikus ei käi. Mina olen religiooni suhtes ükskõikne ja pean seda kultuuri osaks, mu mees on aga lausa võitlev ateist. Ilmselt seetõttu, et üles kasvades on ta pidanud vastu võtma katoliku õpetust ja nüüd on see pendel teise äärmusesse langenud. Ei, meie lapsed ei ole ristitud ja meie mehega ei ole ametlikus abielus. Mees tegeleb finantsvaldkonnas. Talle meeldivad numbrid ja tal on nendega läbisaamiseks annet, mida mul jälle üldse ei ole.