Tatjana Mannima: sellise sõidu nimel tasus tippsporti tagasi tulla

Erik Gamzejev
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tatjana Mannima täitis Pyeongchangis oma suure unistuse − ta jõudis olümpiamängudel 30 parema sekka. 

TAIRO LUTTER/Postimees/Scanpix Baltics
Tatjana Mannima täitis Pyeongchangis oma suure unistuse − ta jõudis olümpiamängudel 30 parema sekka. TAIRO LUTTER/Postimees/Scanpix Baltics Foto: Põhjarannik

Pyeongchangi olümpialt naasnud Tatjana Mannima tõdes, et 30 kilomeetri ühisstardist sõidus saavutatud 28. koht oli talle isiklikult selline preemia, mille nimel tasus pärast teise tütre sündi tippsporti naasta. 

"See oli ikka võimas emotsioon, kui libisesin lõpusirgel ja teadsin, et olin viimastel kilomeetritel mööda saanud mitmetest konkurentidest ja jõudnud 30 parema hulka," rääkis ta.

Viimasena nabis Mannima kinni rootslannast olümpiavõitja ja paljukordse  maailmameistrivõistluste medalivõitja Anna Haagi.

"Nüüd on süda rahul!"

Kui enne olümpiamänge hoidus Kiviõli suusaklubi esindav Mannima avaldamast, millist kohta ta loodab olümpial saada, siis nüüd ütles ta välja, et koht 30 parema hulgas oligi tema suur eesmärk. "Pooldan ütlemist, et vähem sõnu ja rohkem tegusid. Nüüd, kus see asi on tehtud, võin välja öelda, et selle nimel ma olümpiale läksingi," tunnistas ta.

Mannima on varem osalenud ka Torino ja Vancouveri olümpiamängudel, kus mõlemal jäi tema parimaks 41. koht. Nüüd sõitis ta selle koha üllatuslikult üle sprindis, kus ta sai 39. aja, ja kuhjaga oma põhidistantsil 30 km sõidus.

"Tegelikult algas minul see võistlus väga raskelt. Esimese 7,5 km järel olin täiesti läbi, aga teadsin, et tuleb ära kannatada ja sõidu teises pooles peaks tunne paremaks minema. Ja nii ka läks. Eesti hooldemehed tegid ka väga head tööd ja need suusad, mis distantsi viimaseks osaks alla panin, toimisid ideaalselt. Nii õnnestuski hakata järjest ettepoole tõusma," rääkis ta.

Kui olümpiamängude kolm starti tegi Mannima lühikese aja jooksul, siis oma põhivõistlust tuli tal olümpiakülas oodata kümme päeva, mil kavas olid nii võistkondlik sprint kui teatesõit, kus Eestil polnud võimalik naiskonda välja panna. "See pikk ootamine oli vaimselt üsna raske. Tegin iga päev mõõdukalt trenni. Oli ka üks puhkepäev, kus oleks võinud sõita Lõuna-Korea pealinna Souli vaatama. Aga loobusin sellest, sest pikk bussisõit oleks võinud asjatult energiat kulutada," rääkis ta.

Kohaliku eluoluga tutvumiseks jäi Mannimal vaid üks päev pärast olümpiamängude lõppu.

"Nüüd on mul süda väga rahul, et võtsin selle olümpiale mineku ette, olgugi et pidin võitlema ka mitmete tagasilöökidega," sõnas ta.

Katsumusterohke teekond

Pärast teise tütre Anna-Lee sündi 2016. aasta alguses mõtles tollal 36aastane Mannima kaua, kas jätkata veel tõsiselt suusatamisega tegelemist või mitte. Tookord otsustas ta võtta aasta korraga ja keskendus esmalt pikamaasuusatamise rahvusvahelisele sarjale, mille ta oli juba kahel korral võitnud. Hooajal 2016/2017 jäi aga mitmete tagasilöökide tõttu kolmas võit kättesaamatuks. Vabastiilimaratone häiris pidevalt jalga löönud kramp. Kevadel tuli käia operatsioonil.

Mannima oli tagasilöökidega hooajast moraalselt väsinud ja taas oli mõttekoht, kas jätkata veel üks aasta või mitte. "Kuna tulemas on olümpiamängud, siis mõtlesin, et oleks hea oma karjäär sellise hea noodiga lõpetada. Siis ei jääks midagi kripeldama," sõnas ta Põhjarannikule läinud aasta maikuus, mil läks treener Jaanus Teppani juhiste abil lahti kõva töö olümpia nimel.

Kui ettevalmistus olümpiahooajaks ja ka esimesed stardid laabusid plaani järgi, siis aasta alguses lõi talle selga abaluu alla terav valu, millest ei õnnestunud mitme nädala jooksul lahti saada. Trennides harjutas ta vahepeal ühe kepiga, võistlustel tegi kaasa valuvaigistite toel. Olümpiale minek sattus isegi kahtluse alla. Abi tuli sõna otseses mõttes viimasel hetkel − mõned nädalad enne esimest olümpiastarti avastas üks Soome füsioterapeut, et Mannimal on närv selgroo ja abaluu vahel kinni. "Ta tegi selle korda ja juba järgmisel päeval ma õnneks enam valu ei tundnud," rääkis Mannima oma olümpiaeelsetest katsumustest.

Kas üks aasta veel?

Küsimusele, kas tänavune talv jääb tippspordis viimaseks, jaanuaris 38aastaseks  saanud Mannima esialgu vastust andma ei kiirusta. "Selle kohta teen otsuse kevadel, kui tänavune hooaeg läbi saab," sõnas ta.

Kui vahepeal kaalus ta osalemist ka eeloleval nädalavahetusel toimuval maailma karika etapil Soome suusamekas Lahtis, siis sinna minekust ta loobus. "Seal ei ole kavas mulle väga hästi sobivat distantsi. Olen vaimselt praegu pisut väsinud ja sellises seisus pole võistlema mõtet minna. Saan selle asemel üle pika aja lastega kodus olla," rääkis ta.

Küll aga kavatseb ta kaasa teha Eestis toimuvatel maratonidel ja täiendada oma medalite kogu Eesti meistrivõistlustel. Kaalumisel on ka mõnel välismaratonil osalemine.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles