Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/01/04/11694811t1ha291.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/01/27/12899077t1h16e7.jpg)
Laupäeval oli Mäetaguse mõisa maakividest küün kirveviskajate ja neile kaasa elanute päralt: Eesti esimeses kirveviskehallis peeti esimesed sisetingimustes Eesti meistrivõistlused.
"Läbi aegade on rekordiline võistlejate arv: 46. See näitab, et ootus talvel võistelda on väga suur," tõdes topeltteraga kirve viskamise Eestisse tooja Tarmo Leini.
Kasukaga harrastada ei saa
Tema sõnul on varasematel aastatel jäänud võistlemisse nelja-viiekuuline sunnitud paus.
"Kui tormame pärast seda Euroopasse võistlema, jääb kogu aeg midagi puudu. Just järjepidevust jääb puudu. Kasukaga seda ala harrastada ei saa − õlavööde peab vaba olema −, aga T-särgiga külma kätte minna on mõeldamatu. Mäetagusel on nüüd unistuste hall," kiitis Leini.
Tema sõnul tervet kivihoonet iga päev soojaks ei küta, nagu seda võistlusteks tehti, aga treeninguruum on väiksem ning seda saab pidevalt kasutada.
Euroopa suuremaid
/nginx/o/2020/01/27/12899080t1h2359.jpg)
MTÜ Eesti Kirveviskajad sai Mäetaguse mõisa küüni Alutaguse vallalt rendile 2019. aasta lõpus. Küün kohandati reeglitele ja nõuetele vastavaks, et viia läbi rahvusvahelisi võistlusi. Lisaks saab seal nüüd aasta läbi treenida ja täpsust lihvida.
"Meil on Euroopa üks suuremaid sisetreeningu- ja võistlushalle," rõõmustas võistluste korraldaja Marek Peet (pildil). Peale kirveviskamise on sisehallis võimalus tegelda nii vibu- kui ka ammulaskmisega.
Vähe sellest, et hiiglaslik mõisaküün oli laupäeval soe ja valge, mängis seal ka elav muusika − ansambel Detail − ning õues oli vardasse aetud terve siga. Mõnus oli nii võistlejatel kui ka pealtvaatajatel.
"Marek Peet on organiseerinud võistluse, kus kõik on viimase peal," kiitis Narva eesti gümnaasiumi õpetaja ja tantsujuht Tiiu Assafrei, kes elas Eesti meistrivõistlustel kaasa neljale lähedasele.
"Minu pere liikmetest viskavad poeg Jaak Assafrei, pojapoeg Jürgen, õepoeg Tarmo Leini ja tema naine Sirje. Olen kirveviskamise fänn, aga ise olen juba nii vana, et ei suuda enam pakuni visata," rääkis Assafrei.
Tarmo Leini tõdes, et kui tervis lubab, sobib see ala üldiselt kõigile, kel on harjutamiseks 10 meetri pikkune vaba maa.
"Pole vaja muud, kui teed ükskord investeeringu ja ostad 250-300 euro eest kirve. Mis on oluline: kirveviskajad ei ole konkurendid. Konkurendid oleme selle kolme tunni jooksul, mil me võistleme, aga tegelikult on see üks suur sõpruskond. Pärast võistlust räägime elust, peame plaane, mida veel võiks teha, grillime liha, joome õlut ja käime saunas."
Harrastajaid tuleb juurde
Leini ise sattus kirveviskamise juurde raiespordi kaudu.
"22 aastat tagasi olime Lätis meeskondlikel võistlustel, kus rootslased tegid kirveviskamise demonstratsioonesinemist. Sai ka visatud. Kohe tuldi juurde, et oi, sul tuleb see nii hästi välja, sa võiksid sellega tegelema hakata. Järgmisel hommikul kinkis Rootsi delegatsioon kirve ja ütles, et mingu ma koju, hakaku trenni tegema ja oodaku kutset. Järgmisel suvel oligi Põhjamaade meistrivõistlustele minek," meenutas ta.
Kui esialgu peeti kirveviskajaid kiiksuga inimesteks, siis praeguseks harrastab seda kõikvõimalike elualade esindajaid: nii õpetajaid kui notareid, kinnisvaramaaklereid kui arste.
"Sest kirveviskajad on head inimesed. Ei ole mingid maniakid, viikingid ega mereröövlid," muheles Leini, lisades, et harrastajate arv aina kasvab. "Mulle helistab peaaegu iga kuu keegi ning küsib, kust saab kirvest ja millised on paku mõõtmed."
Esimesed Eesti sisemeistrivõistlused kirveviskamises võitis naistest Maarika Lepik ja meestest Andres Lepik − Maarika abikaasa vend.