Argo ja Allar Keerme tegid unistuse teoks

Argo ja Allar Keerme tegid ajalugu, osaledes esimeste eestlastena USA 1975. aastal alguse saanud kestuskrossisarjas GNCC, kus põhisõidus kihutatakse koguni kolm tundi järjest. Foto: Erakogu

Ülemöödunud pühapäeval osalesid Allar ja Argo Keerme USAs maailma suurima − GNCC (Grand National Cross Country Series) kestuskrossi sarja 10. etapil. Soolotsiklite arvestuses läks rajale eri pikkusega sõidule üle 800 osaleja. Kolmetunnise raske sõidu lõpetas Argo üldarvestuses 211. ja Open-B arvestuses 13. kohal, Allar oli 272. ja klassis A250 39. Kokku osales rohkem kui 2200 võistlejat − see oli uus rekord.

"Mõte USA sarjas üks sõit kaasa teha idanes juba mitu aastat. USA on suur krossimeka. Peale selle sõidetakse seal kolm tundi, mitte kaks nagu Euroopas. Nii et idee ennast proovile panna oli ahvatlev," ütles Argo. "Selge oli see, et sellise taseme juures Baltimaade kestuskossi sarjas kaasa lüües me seal etteotsa ei jõua, aga mõte proovida, kas suudame üldse kolm tundi sadulas püsida ja kiiruse säilitada ning kuhu me duellis suurte ässadega platseerume, oli intrigeeriv," lisas Allar.

Selgus, et unistuse teoks tegemine ei olegi nii raske. USA on suur riik ning New Yorgi osariiki Unadillasse sõitmine tundus kõige mõttekam. Aeg sobis pausiga Balti kestuskrossi meistrivõistlustel ja sinna sõita oli ka kõige ligem ning lennuühendus idarannikuga on samuti väga tihe. See tähendas muidugi ka soodsamaid piletihindu.

"Tänapäeva internetimaailmas on kõik võimalik. Selgus, et on spetsiaalsed firmad, mis meiesugustele kaugelt tulijatele tsikleid rendivad ja võistluste käigus nende teeninduse tagavad. Ka hinnad olid mõistlikud. Natuke muidugi ehmatasid lepingu lisaklauslid: igal puruks kukutud tsiklijupil oli oma hind. Summad olid iga detaili puhul küll mõistlikud, aga tegid osalemiseelarve ebamääraseks. Põhjaliku paugu korral oleks tulnud rahakotti päris kõvasti kergendada," rääkis Argo. Seda teha õnneks siiski ei tulnud.

Minek

Nii võiski mõne nädala eest kolmapäeva varahommikul Argot ja Allarit Tallinna lennujaamas kohata ning suur seiklus sai alguse. Tagantjärele selgus, et väljalennu aega valides oli tehtud päris suur viga. "Oleme vennaga noored ja õhtul kaua üleval olla pole probleem. Seega arvasime, et kolm päeva ajavahega kohanemiseks on piisav ja pärast vaatame veel nädala jagu kohapeal ringi, kui juba selline megapikk reis ette on võetud. Aga võistluspäeval tundsime, et ajavahe annab tunda, ning õhtul kella 20-23 vahel Eesti aja järgi kiskus vaim töntsimaks kui eeldasime," selgitas Allar.

Samas tsiklid olid tipp-topp ette valmistatud ning sõidupäeval boksimehaanikuks mees, kelle poole tasus alt üles vaadata. "Meie mehaanik oli GNCC võitja ja kunagine maailmameister Shane Watts isiklikult," sõnas Argo. "Kahjuks ei saanud ma harjumuspärast tsiklit, vaid pidin sõitma 250kuubikulise kahetaktilisega, mitte väikese kubatuuriga neljataktilisega nagu tavaliselt. Krossisõitja teab, et tegemist on väga erisuguste maailmadega, nii et päris raske oli," ütles Allar.

Olles esimesed GNCC sarjas osalevad eestlased, tundsid poisid end registreerimisel vippidena. "Seisime esimese järjekorra ära, et saada USA sõitjalitsents. Kui kuuldi, et oleme Eestist, võeti kohe meie paberid ja teised registreerimised tehti ilma järjekorrata. Anti kohe teada ka võistluste teadustajale ja loeti võistluste pressiesindajale sõnad peale, et Eesti ikka igalt poolt läbi käiks," ütles Argo.

Start

Loomulikult ei antud rohkem kui 300 tsiklimehele, kes ennast kolmetunnises sõidus proovile panid, starti ühekorraga. "Meie olime teises laines ja profid olid juba kaugel. Rada oli pikk ja suhteliselt krossilik ning lihtsalt läbitavaid lõike ei olnud, aga võistlejaid oli palju ja kordagi ei jäänud omaette pusima − ikka oli keegi, kellelt mõõtu võtta," ütles Allar.

"Võis end haakida mõne kuulsa nime sappa ja vahetut mõõtu võtta, aga loomulikult me seda pikalt ei suutnud. Eks väike kartus oli ka sees. Lätis on sel suvel mitmesugustel põhjustel kahel korral sõiduaega lühendatud ning see, kuidas me end kolmandal sõidutunnil tunneme, oli täiesti tundmata suurus. Seda enam, et rada oli suhteliselt raske," rääkis Argo.

Ta sõitis vahepeal oma klassis isegi üheksandana, aga siis purunes seljas olnud joogipaun. "Pikal sõidul ampsad ikka energiageeli ning kui peale juua ei saanud, hakkas süda läikima − ikka päris jubedalt kiskus oksendama. Seetõttu tuli teha lisaboksipeatus ning sinna läks nii mõnigi koht," ütles Argo.

Suur unistus on nüüd teoks saanud. "Kohast tähtsamad on kogemus ja eneseusu tõstmine. Nüüd on hea siin starti minna: kui teisel tunnil hakkab väsimus võimust võtma, siis saad endale öelda, et kui said tippkonkurentsis kolm tundi sõidetud, siis Euroopa kahetunnised sõidud on nagu nohu," kinnitasid nii Argo kui Allar Keerme.

Järgmise stardi teevad vennad Keermed 10. oktoobril Eesti ja Baltikumi kestuskrossi meistrivõistluste sarjas Haapsalus.