Peaprokurör: korruptsioon on vargus, mille käigus varastatakse usaldust

Lavly Perlingu sõnul on korruptsioon eelkõige seotud inimeste mõtteviisiga, sellega, kust jookseb nende eetikapiir. Foto: Matti Kämärä

Riigi peaprokurör Lavly Perling, kes aastatel 2004-2005 juhtis Ida-Virumaal prokuratuuri tööd, ütleb intervjuus Põhjarannikule, et prokuratuur peab avalikkusele oma tegevust pidevalt selgitama, sest kriminaalmenetlus ei ole midagi ühiskonnavälist.

Ida-Virumaal kurdavad prokurörid, et omavalitsused ei taha teha koostööd korruptsioonikuritegude uurimisel. Kas olete sellega nõus?

Miks korruptsiooniga üldse võitlema peab, sest korruptsiooni puhul on mõlemad osapooled ju tegelikult rahul? Küsimus on riigi usaldusväärsuses. Riik peab aitama ausaid inimesi, neid, kes tahavad ausalt tegutseda, kes maksavad makse.

Teine põhjus on majanduslik. Kui keegi saabki kogu aeg näiteks mingisugust soodustust altkäemaksude tõttu, siis kõige suuremat kahju tekitab see teistele, ausatele ettevõtjatele, kes langevad selle tõttu konkurentsist välja.

Korruptsiooniga peab riik võitlema, aga tegelikult taandub asi suuresti väärtustele, arusaamadele, põhimõtetele ja ennetamisele. Kui me nüüd räägime koostööst korruptsiooniga võitlemisel, siis see peaks kohalike omavalitsuste tasandil olema elementaarne.

See koostöö ei tähenda ainult seda, et tullakse kohtusse ja antakse ausaid ütlusi, vaid ka seda, kuhu seatakse oma eetikapiirid.

Kas see, kui prokuratuur kutsub ametnikke koostööle, ei ole mitte varjatud ootus pealekaebamiste suurendamiseks, mis omakorda võib külvata hirmu ja usaldamatust?

Ei. Kui me näeme, et keegi langeb kuriteo ohvriks, kas me sel juhul mõtleme, et kui ma lähen politseisse ja räägin sellest, siis olen pealekaebaja? Ei mõtle ju. Aga miks peaks korruptsiooni puhul teisiti olema?

Kõik taandub ikkagi väärtustele ja arusaamadele, sellele, kuhu me endale piiri tõmbame.

Aga nii mõnedki omavalitsusjuhid on kurtnud, et mitmesugused korruptsioonilood, mis kaugeltki alati ei lõpe kellegi süüdimõistmisega, on põhjustanud selle, et nad ei julge enam olulisi asju otsustada. Kas selline ülim agarus korruptsiooniga võitlemisel ei hakka pärssima seetõttu arengut, et ametnikud ei tee midagi, sest nad ei julge, kuna seadusedki on sageli eri moodi tõlgendatavad?

See võitlus on täiesti tasakaalukas. Aga kui me räägime sellest, et keegi kardab otsustada, siis võta telefon või kirjuta e-kiri ja küsi, kui kahtled.

See oleks üsna kummaline, kui omavalitsused hakkaksid kõiki oma samme prokuratuuriga kooskõlastama.

Nad ei pea prokuratuuriga kooskõlastama. Tegelikult on oluline märksõna sisekontroll. Ettevõtete, asutuste ja ka omavalitsuste enda tugev sisemine kontroll on see, mis tagab võimalikult väikese korruptsiooniriski.

Teine oluline aspekt on juhtide endi eetika ja väärtuste maailm.

Peaksime mõtlema ka sellele, kas ikka on õige, kui inimene mõistetakse kohtus kuriteos süüdi, aga ta tegelikult juhib ja valitseb edasi. Korruptsioon on tegelikult vargus, mille käigus varastatakse usaldust, vara ja ausat konkurentsi. Ja nüüd ongi meie hinnangute küsimus, kuidas me sellesse ise suhtume.

Kas õigussüsteemi tegevus peab olema loogiliselt mõistetav ka tavalisele kõrvaltvaatajale või on ikkagi põhimõte: see on puhas juristide pärusmaa, millest tavainimene ei peagi oma talupojatarkusega aru saama?

Ma ütlesin juba ametisse asumisel, et me peame selgitama, mida me teeme. Meil on suur võim ja me peame aduma, et see, mida me teeme, võib inimestele olla sel hetkel ebameeldiv ja tekitada ühiskonnas palju küsimusi. Järelikult me vastutame ja seetõttu peame selgitama, miks me midagi teeme. Riigi tegevus peab olema arusaadav ja läbipaistev. Ma olen nõus, et meie tekstid ja meie toimikud on raskesti hoomatavad ja sellega ei saa leppida.

Eelmisel aastal leppisime politseiga kokku mõningad põhimõtted. Näiteks on inimeselt midagi varastatud. Kas me peame teda kolm korda kutsuma ülekuulamisele, et tema käest ühte ja sama juttu kuulda? Põhimõte  on ju see, et kui kelleltki on varastatud jalgratas, siis riik peaks ideaalis selle jalgratta kannatanule tagasi andma. Ja riik võiks tülitada kannatanut siis, kui tal on anda see jalgratas tagasi või kui tal on tõesti vaja seda kannatanut õigusemõistmise huvides kohtus tunnistajana kuulata.

Me leppisime kokku, et kannatanut ei tohi niisama jooksutada. Eelkõige sellepärast, et see mõjutab suhtumist riiki. Sest kuidas inimene hakkab suhtuma õigussüsteemi, kui teda kutsutakse juba kolmandat korda ütlusi andma, aga jalgratast talle ikka tagasi ei anta!

Võib ju küsida, mis see üks ülekuulamine ikka teeb. Eestis pannakse toime 32 575 kuritegu aastas, millest 60 protsenti on varavastased. Üks ülekuulamine kestab tund aega ja kui me korrutame selle kas või 10 000ga, siis näeme, kuidas siin saab korraliku ressursi kokkuhoiu.

Me peame põhjalikult läbi mõtlema, mida me teeme, et iga toiming kannaks endas mingit eesmärki. No näiteks on meil olemas salvestused ja me teeme iga salvestuse kohta paberile protokolle. IT-riigis! Tore, aga mõelge selleks kuluvatele tundidele! Kas me ikka peame aastal 2016 kõik toimiku materjalid paberile välja printima? Selle kõige muutmiseks oleme me moodustanud töörühma, kuhu oleme kutsunud ka kohtunikud ja advokaadid.

Miks advokatuur armastab üha sagedamini rääkida sellest, et Eestis on inkvisitsiooniline õigussüsteem?

Ei ole. Tegelikult on Eestis võistlev menetlus. Ma arvan, et see inkvisitsioonilise menetluse jutt tähendab seda, et advokatuur on üks avatud organisatsioon ja seal on arvamuste paljusus lubatud. Tegelikult on võistlevas menetluses kõigist kriminaalasjadest vaid 10 protsenti, ülejäänud lahendatakse lihtmenetluses. Need, mis on võistlevas menetluses, on keerulised asjad. Me peame õigusemõistmise jätma ikkagi kohtusaali, ei tohi viia seda meediasse. Me ei tohi hakata tõendeid lahkama leheveergudel, enne kui need on kohtu ette viidud.

Aga advokaadid ütlevad, et mis aus võistlus see on, kui klient võetakse vahi alla ja talle ei näidata kõiki tõendeid, mis tema vastu on, mistõttu on keeruline vaidlustada ka näiteks vahi alla võtmist.

Vahistamise otsustab kohus ja kohus näeb kõiki tõendeid. Kaitsjatele näidatakse nii palju, kui on vaja ja võimalik.

Nii et prokuratuur ikkagi otsustab, kui palju ja mida kahtlustatavale näidata, omades seetõttu eelist. Ei ole ju võrdne, kui prokuratuuril on juba matši alguses malelaual rohkem nuppe.

Ma tean, et sellealane vaidlus on jõudnud ka riigikohtusse ja selle kohta peaks tulema lahend. Aga olen öelnud advokaatidele: teil on see, mida riigil mitte kunagi ei ole. Teil on klient, kes ainsana teab tõde, ja see tõde on advokaadi käsutuses.  Kuritegu läheb ju alati ees ja siis tuleb riik, kogudes tagantjärele tõendeid, mis on maha pudenenud.

Aga võtame näiteks pedofiiliajuhtumi. Kas me ikka tahame kõik tõendid vahistamisel sellele pedofiilile kätte anda? Ta saab need õigusemõistmiseks ette nähtud tõendid siis, kui selleks on seadusega ette nähtud aeg.

Aga kohus ju kontrollib kõike ja teeb otsuse.

Mitmed inimesed, kelle suhtes on alustatud menetlust, on rääkinud, et pärast seda kui nad on vahi alla võetud, on hakanud uurijad neid survestama, et nad võtaksid süü omaks, nõustuksid kokkuleppemenetlusega, vastasel juhul peavad nad istuma eelvangistuses ning neid ootab pikk ja kurnav kohtumenetlus. Kas selline tendents pole selles mõttes ohtlik, et me hakkame süüdi mõistma süütuid inimesi, kes lihtsalt murduvad riikliku repressiivaparaadi surve all?

Ei. Kui mõtleme Eestis kehtiva tõendamisläve peale ja mis kõik peab süüdimõistmiseks olema, siis kokkuleppemenetlus pole midagi muud kui kiirendatud ja lihtsustatud menetlus, millega jõutakse kohtu ette. Ja mitte kedagi ei mõisteta Eestis süüdi ühe inimese ütluste pinnal. Iga ametnik peab järgima seadust: sa ei tohi ähvardada, sa ei tohi valetada, sa ei tohi mõjutada jne. See, et kokkuleppemenetlust pakutakse välja, on minu arvates tänapäeval loogiline käitumine.

Ega kokkulepet ei tehta pelgalt süüdistatava ja prokuröri vahel. Seal on juures alati kaitsja ja see ongi riigi garantii.

Räägime Savisaarest. Kuidas mõjutab selle kriminaalasja uurimist asjaolu, et tegemist on riigi suurima opositsioonipartei juhiga?

Me ei räägi Savisaarest. Sest ma ei pea riigi peaprokurörina võimalikuks kommenteerida konkreetseid menetlusi. Aga Savisaare asjas saan ma kinnitada vaid seda, mida me oleme juba öelnud: ootame ära, kuni asi jõuab kohtusaali, ja siis me saame hakata sellest rohkem rääkima. Kohtueelne uurimine on praegu lõpusirgel.

Aga mida te vastate neile, kes ütlevad, et tegemist on võimuerakondade poliitilise tellimusega?

Ma väidan, et see on täielik vale. Tegemist on kriminaalmenetlusega, kus on järgitud seadust.

Kui kaua on selles asjas tõendeid kogutud?

See oli mullu 22. september, kui alustati avalikke menetlustoiminguid, ja enne seda oli ka tõendeid kogutud. Aga see peab samuti jääma kohtusaali infoks, mis ajast ja missuguseid tõendeid me kohtule esitame.

Kas avalikkuse suur huvi raskendab selle kriminaalasja menetlust või pole avalikul tähelepanul uurimise seisukohalt mingit tähendust?

Avalikkuse huviga tuleb arvestada kõikide kriminaalmenetluste puhul. Ma arvan, et see on normaalne. Sest kui on mingid asjad, mis mõjutavad ühiskonda, siis ühiskonda see ka huvitab − kriminaalmenetlus ei ole midagi ühiskonnast eraldi seisvat. Me peame jälgima, mis toimub ühiskonnas, aga me ei tohi lasta sellest ennast mõjutada, sest eesmärk on välja selgitada tõde. Aga ka prokurörid on ju eelkõige inimesed ja selge, et nad jälgivad, kuidas ühiskond reageerib.