Vokast maailma ratturite eliidi poole

Marten Jõeäär tuli 2016. aastal Eesti juunioride meistriks grupisõidus, tänavuste sõitudega tahab ta aga äratada Prantsusmaa amatöörklubide juhtide tähelepanu, et liikuda sealtkaudu profileeri. Foto: Matti Kämärä

17aastane Voka noormees Marten Jõeäär on tõusnud Eesti paremate noorratturite sekka ja sihib jõudmist profiratturite seltskonda − sinna, kus teevad praegu suuri tegusid nii Rein Taaramäe kui ka Tanel Kangert.

Jõeääre ratturikarjääri kõige hinnalisem senine trofee on  sinimustvalge särk, mille ta pälvis läinud juunis, tulles Eesti juunioride meistriks maantee grupisõidus. Oma maa lipuvärvides meistrisärk on ratturite seas hinnatud − selles võib austuse märgina sõita ka teistel võistlustel.

Tohutu võidutahe

Teise suure võidu võttis Jõeäär mullu Lätis, kus teiste Balti riikide noorratturitega konkureerides võitis ta Dobele velotuuri viimase etapi. Ta pääses koos viie kaaslasega peagrupist lahti. Hiljem tulid mõned veel järele, kuid sellest pundist jõudis esimesena üle lõpujoone just Marten Jõeäär. "See oli mul eelmise hooaja kõige kõvem võit," tunnistab ta ise.

Tema treener Audentese spordigümnaasiumis, endine profirattur Andri Lebedev tõdeb, et kummagi sõidu puhul polnud Marten Jõeäär liidrite seltskonnas sugugi kõige tugevam rattur. "Aga temas pulbitseb eriliselt tugev võidutahe. Kui mingigi võimalus tekib, sõidab ta puhtalt tahtega ka endast tugevamad konkurendid üle," räägib Lebedev.

Ta lisab, et aegade jooksul on tal õpilaste seas olnud rohkelt neid, kes on rääkinud suurtest sihtidest, aga Marten liigub ka tegudega selles suunas.

Oranžid ratturid võlusid ära

Rattatrennis on Jõeäär nüüdseks käinud juba kümme aastat. 7aastasena mängis ta korvpalli, aga iga kord trennist tulles püüdis ta pilk oranžides Sundstrandi kirjadega trikoodes sõitvaid jalgrattureid. Kui ta Vokas veel ühte maastikukrossi võistlust oma silmaga nägi, oli otsus ala vahetada klaar. Peagi oli temagi Alutaguse rattaklubis treener Peep Kivili õpilane ja kimas samasuguses oranžis trikoos mööda Ida-Viru maanteid ringi. Aastatega on välja kujunenud ka lemmikringid. Teel Vokast Saka mõisa ja tagasi on mööda põhjarannikut kihutades hea teha teravaid lõigutrenne. Pikemad ja rahulikumad ringid ulatuvad aga koduuksest Peipsi järve äärde ja tagasi.

Praegu möödub suurem osa Jõeääre ajast Otepääl, kus ta õpib Audentese spordigümnaasiumis. Seal on tugev treeningurühm ja vahelduv maastik. Aga põhiline, et seal on parem õppimist ja treenimist kokku sobitada. Kui tavakoolis pääseks talvel trenni vaid juba pimedas, siis Otepääl on koolitöö korraldatud nii, et trenni saab teha päevavalgel. Samuti on laagrites olemise ajal tekkinud koolivõlgade klattimise aeg paindlikult pikem.

Läinud aastaga läbis Jõeäär ratta seljas üle 12 000 kilomeetri. Enam-vähem sama palju maad on põhjanabalt Aafrika kõrgeima tipu Kilimanjaroni. Treening- ja võistlustunde kogunes ligemale 600.

Rattaspordis, nagu ka paljudel teistel vastupidavusaladel, ei ole teist teed, kui tuleb kõvasti mahtu koguda. Juba sel aastal peaks see kasvama 15 protsendi võrra. Marten Jõeäär kinnitab, et tegu ei ole sugugi nüri tegevusega. "Kui asi meeldib, siis ei saa sellest villand. Püüame trennist ikka lõbu tunda, teha vahelduseks ka mitmesuguseid harjutusi. Võib-olla hooaja lõpus, kui väljas on ilm kehv, tekib väike tüdimus. Aga kui pole juba nädal aega ratta selga saanud, siis tekib taas isu sõita," rääkis ta.

Tegelikult ei laota põhja sugugi vaid rattaga sõites. Näiteks talvised mahutreeningud koosnevad sageli ka kolme kuni viie tunni pikkustest matkadest. "Vahel läheme suvalises kohas tihnikust sisse  ja vaatame, kuhu välja jõuame. Trenn ei tohi muutuda kohustuseks. Kui tahad ise trenni minna, siis tuleb ka tulemus lihtsamalt," sõnab ta, lisades, et samas tuleb ka treenida targalt. Pidev pulsimõõtmine hommikuti on samasugune rutiinne tegevus nagu hambapesu. Läbitud kilomeetrid ja pulsinäidud lähevad internetis trennipäevikusse, mida treener jälgib ja annab vajaduse korral õigel ajal märku hoogu maha võtta.

Valu kannatamise võime

Õige pea algab Jõeäärel taas suurte koormustega hooajaks valmistumine. Jaanuaris on ta laagris Itaalias, veebruaris Šveitsis, kuhu ta pääses rahvusvahelise jalgrattaliidu erikutsega. Välismaa laagrid toovad ka tublisti vaheldust. Mägedes vahetuvad klantsfotolikud vaated  ja treeningtunnid mööduvad lennates. Juhul, kui on kergem mahutrenn. Kui pulss on laes ja jalad piimhapet täis, siis enam ümbritsevat tähele ei pane.

Rattaspordis löövad läbi need, kes jaksavad rohkem valu kannatada. "Mõnu seisneb selles lühikeses hetkes, kui jõuad finišisse ja valu kannatamine saab läbi. Selle nimel tasub pingutada, eriti veel siis, kui tuleb ka hea tulemus," tõdeb Jõeäär.

Talle on tuttav ka pildituks sõitmise tunne. Seda juhtub sagedamini eraldistardist sõidus. "Tuled üle joone ja niipea kui seisma jääd, oled prauhti maas ja toibud mitu minutit," räägib ta.

Rattasõitude teleülekannetest jäävad ikka meelde õõvastavad grupikukkumised. Ka Marten on mõned korrad asfaldile lennanud.  Mullu Hispaanias vigastas nõnda rannet, et üks ammuunistatud võistlussõit tuli vahele jätta. Puhas ebaõnn, kuna trennis sõitis vastutulnud auto vastu värskelt värvitud telgjoone eest hoiatanud koonust, mis talle otsa lendas ja ta pikali lükkas. "Kukkumisele ei tohi sõidu ajal mõelda, kui tuleb, siis tuleb. Küll aga ei tasu ise mõttetult igal võimalusel kusagile vahele trügida. Tuleb sõita, silmad lahti, ja jälgida olukorda. Aga muidugi kui oled viimastel kilomeetritel ja suure pundi eesotsas ning kiirused on maksimumi peale üles võetud ja näed grupis vaba ava, siis sööstadki sinna, pikemalt mõtlemata," kirjeldab ta kompromissitu rattamehe võitlushinge.

Mägedega on suurel mehel maadlemist

Marten Jõeäär on üle 1,90 m pikk ja temasuguse kehaga meestele on mägedest ülessaamine eriline katsumus. "Lühemad tõusud pean vastu, aga 7-8 kilomeetri pikkustel kipuvad kergemad ja väiksemad mehed eest minema. "Vahel saan nad languste peal kätte, aga siis on olnud ka päris jube andmine. Kord sain 100 km/h tunnis kätte, ratas võbises all," meenutab ta.

Et paremaks saada, tuleb peale treeningmahu suurendamise ka jõusaalis rohkem vaeva näha. "Edusamme on − suudan teha rohkem kordusi suuremate raskustega. Aga ma pole veel ühegi platoo peale jõudnud, areng kestab ja see pakubki lõbu," tõdeb ta.

Alanud aastal tahab Jõeäär juunioride seas välisvõistlustel silma paista, et äratada tähelepanu ja  pääseda aasta pärast mõnda Prantsusmaa amatöörklubisse. Sealt edasi on loogiline otsida teed  profileeri. Suureks unistuseks on teha kunagi vägevad sõidud proffide ühepäevasõitude klassikutel, nagu näiteks Paris-Roubaix' võidusõidul, mis kulgeb suures osas ka mööda munakive. "Olen neid ühepäevasõite juba ammu jälginud, need on omamoodi ilusad ja tahaks ise ka kunagi seal sõita," avab ta suuremaid tulevikuplaane.