Ida-Viru paistab silma hästikorraldatud rattamaratonidega

Rattamaratonidest on kujunenud ühed Ida-Viru suurema osavõtuga rahvaspordiüritused, kus aga kohalikke rattureid osaleb väga vähe. MATTI KÄMÄRÄ Foto: Põhjarannik

Ida-Virumaa on juba mitmel aastal paistnud silma väga hästi korraldatud jalgrattaspordiüritusega. Paradoksaalsel moel on samal ajal sattunud maakonnas selle populaarse spordialaga tegelemine varjusurma.

"Kiitus rajameistrile ja korraldajatele. Fantast!!!!! (Viie hüüumärgiga.)" − "Uskumatult lahedad ja vaheldusrikkad rajad. Õlitatud ja sujuv orgunn." − "Aitäh korraldajatele! Kõik oli super!" − "GP rada oli väga hea nagu Põleva Kivi etapil tavaks saanud, suhteliselt kiire, kuid mitte tuim kruusakas."

Need on vaid mõned hinnangud (üksikute nurinate kõrval), mis kirja pandud Eesti rattaspordi harrastajate populaarsesse rattafoorumisse tänavu kevadel kahenädalase vahega Ida-Virumaal korraldatud Alutaguse rattamaratoni ja Põleva Kivi rattamaratoni kohta. Positiivset tagasisidet on jagunud neile võistlustele ka eelnevatel aastatel.

Põnev rada ja hea korraldus

Mõlemal oli ligikaudu pool tuhat osalejat. Ida-Virumaal toimuvatest rahvaspordiüritustest jäävad nad osalejate arvu poolest alla vaid Narva energiajooksule ja Alutaguse suusamaratonile või mõnel aastal ka seiklusspordi etapile.

Ida-Virumaal ei toimu just väga palju selliseid üritusi, mis mujalt Eestist nii palju osalejaid kohale meelitavad. Pealegi üsna nõudlikke inimesi, kellel on arvukatel rahvaspordiüritustel osalemisega kogunenud priske võrdlusbaas ja sellest tulenevad suured ootused.

Ida-Viru rattamaratonid paeluvadki eelkõige kahe asjaga: mitmekesise looduse  ja tööstusmaastike oskusliku kombineerimisega ettevalmistatud põnevate ja unikaalsete radade ning priima korraldustööga.

Tiit Pekk Alutaguse rattamaratoni ja Ahti Leppik Põleva Kivi rattamaratoni peakorraldajatena on lati kõrgele seadnud. Mõlemad murravad pead selle üle, kuidas järgmisel aastal veelgi paremini teha.

Korraldaja suur pingutus

Samas tunnistab Leppik, et rattamaratoni korraldamine on paras katsumus, kus lõviosa tööst tuleb peakorraldajal üksi ära teha. Töö raja kallal, mille kohta osalejad hiljem kiidusõnu jagavad,  kestab peaaegu terve aasta − alates uute kohtade planeerimisest, kooskõlastustest nii riigiasutuste kui maaomanikega kuni puhastamiseni ja ka niitmiseni neil aastatel, kui maratone on suvisel ajal sõidetud.

Viimastel maratonieelsetel päevadel jagub Leppiku sõnul ööpäeva paar-kolm unetundi. Maratoninädala argipäevadel on tavaline, et  tuleb teha kaks-kolm edasi-tagasisõitu Tallinna, et kogu vajalik kraam kohale tuua. Üks vastutusrikkamaid töid on raja märgistamine, mille selgusest ja täpsusest sõltub, et kõvast pingutusest ja hapnikuvõlast tingitud mitte just kõige klaarima peaga osalejad maratoni ajal rajalt ei eksiks. Lisaks on vaja leida kümneid ja kümneid vabatahtlikke, kes oleksid abiks nii võistluskeskuses, raja ääres kui joogipunktides ja hoolitseksid võistlejate heaolu eest.

Leppiku sõnul pingutab ta selle nimel, et Ida-Virumaa oleks rikkam ühe sündmuse poolest, mis annab mujalt Eestist pärit inimestele põhjuse siiakanti sõita ja lisaks ka positiivset kõneainet.

Kohalik rattasport varjusurmas

Samas on Ida-Viru rattamaratonidel osalejate seas kohalikke sõitjaid vähe, mis on märgiks, et rattasport on maakonnas varjusurmas. Mõnevõrra parem on seis Narva kandis, kus Energia spordikoolis toimuvad ka rattatrennid ja harrastajad on koondunud Äkke spordiklubisse. Selle eestvedaja on Vladimir Všivtsev, kes on maastikurattasõidu suur fänn ja korraldab Narvas muu hulgas maastikukrosse ja rattamatku. Äkke klubist osales näiteks Alutaguse maratonil ligemale paarkümmend harrastajat. "Harrastajaid on Narvas tegelikult tunduvalt rohkem, aga paljud neist ei tule millegipärast maratonide starti, kuigi seal on võimalik valida distantse, mis on jõukohased eri tasemega sõitjatele," sõnas ta.

Kohtla-Järve ja Jõhvi piirkonnas on aktiivsem rattaspordiga tegelemine täiesti soiku jäänud, pärast seda kui Peep Kivil, kes vedas aastaid Jõhvi rattaklubi, treeneritööst loobus. Tema eestvedamisel toimusid suviti iganädalased õhtused rattasõidud, kus kohalikud harrastajad üksteiselt mõõtu võtsid ja ka maratonideks valmistusid.

Ida-Virumaa spordiliidu esimees Arno Rossman tõdeb, et paraku sõltub praegu spordielu edendamisel väga palju üksikutest entusiastidest. "Kui kellelgi neist eri põhjustel ühel hetkel huvi raugeb, siis võib sellele järgneda kogu selle spordiala väljasuremine piirkonnas," ütles ta.

Rossmani sõnul tuleks Ida-Virumaal siiski pingutada selle nimel, et meelitada maakonda jalgrattatreenereid. "See on populaarne spordiala, kui saaks siia mõned värsked eestvedajad, siis küllap leiduks ka päris palju noori, kes tahaksid sellega tegelda," lausus ta.