Uus maavanem näeks Ida-Virus rohkem puhtaid töökohti

Andres Noormägi usub, et ajalugu kordub ja puitarhitektuur tõuseb Narva-Jõesuus taas au sisse. Foto: Peeter Lilleväli

Narva-Jõesuu meeri kohalt Ida-Viru maavanemaks tõusnud Andres Noormägi on nõudlik nii töös kui vabal ajal. "Ma ei söö kogu pakutavat putru, vaid ainult paremaid palu," kirjeldab ta oma suhet kaunitesse kunstidesse.

Ütlesite seitsme aasta eest linnapeaks saades, et Narva-Jõesuu võiks olla kuurortlinn, mis elab aasta läbi. Kui kaugele on sellega jõutud?

Spetsialistid räägivad kriitilisest arvust 1000 majutuskohta, et väikeettevõtlusel läheks aasta ringi hästi. Kui meil on praegu umbes 400 kohta ja koos järgmise aasta kevadeks valmiva Nooruse spaahotelliga 600, siis ilmselt oleks vaja veel üht-kaht hotelli.

Kui suur spaamõnude kummardaja te ise olete?

See käib periooditi: kui aasta-poolteist käid, siis mingil hetkel jälle ei taha. Ma olen ikkagi rohkem väiksema teenuse fänn. Käin hästi palju Eestis ringi, minu lemmiklinn on Viljandi - ainus, millel on Euroopa Liidu tiitel "avastamata aare". Viljandil on põnevat ajalugu. Näiteks see, kuidas ka 200 aasta pikkusel tsaariajal jäädi saksa linnaks ega ehitatud sinna ühtegi õigeusu kirikut. Nii vinge võim oli!

Ja kui enne esimest maailmasõda tuli tsaari käsk korjata omavalitsustelt kogu raha kokku, siis mida nemad tegid? Nad panid selle kiiresti maasse: tegid veevärgi, planeerisid linna ringi, neil on ju igas kvartalis väike purskkaevuke...

Narva-Jõesuul pole noorukese linnana nii aukartustäratavat ajalugu vastu panna. Küll on praegusel ajal linnaga seotud mitmeid ambitsioonikaid arendusplaane. Meenutame näiteks hispaanlaste ja lätlaste veepargi projekti, Eesti firma unistust surfikeskusest, jõetrammi Narva ja Narva-Jõesuu vahel, rääkimata Peterburiga ühendavast laevaliiklusest. Miks need on toppama jäänud?

Eks sellel ole majandusolukorrast tingitud objektiivsed põhjused, aga kindlasti kõik need ideed kunagi realiseeruvad, sest turul on neid vaja. Sellesama veepargi üle käivitusid meil aasta lõpus taas läbirääkimised, nüüd küll uute huvilistega.

Mis puudutab veetransporti, siis 2014. aastast algaval Euroopa Liidu rahastusperioodil merenduse osakaal oluliselt tõuseb. Sellepärast sõlmisime Ivangorodiga koostöölepingu, praegu on sisuliselt ka Toila ja Vaivara pundis. Ilmselt sel aastal hakatakse tegutsema projekti kokkupanemise osas.

Mõte on teha laevaliin Toilast Ivangorodini. Venemaal kehtib teatavasti laevatranspordiga tulijatele 72tunnine viisavabadus, mis tähendab, et meil on võimalus nii kohalikele elanikele kui oma turistidele pakkuda lisaatraktsioone: sõitke üle piiri, vaadake teist kindlust, ostke endale 5 euroga liitrine viin ja nalja kui palju. Ja samas töötaks laevaliin ka teistpidi: Leningradi oblasti elanikud võivad tulla laevukesega Narva või meie spaadesse.

Kuna ükski ettevõtja pole seda investeeringut teinud, olengi rääkinud omavalitsusjuhtidele, et kui merenduse projektid käivituvad, teeme selle ise ära. Olen paar korda käinud Aegna saarel. Seal on sama asi, et Tallinna linn ostis väikese laevukese, otsis operaatori ja asi toimib.

Narva-Jõesuu oli ainus koht Ida-Virumaal, kus ka masuajal kinnisvara hinnad ei kukkunud. Võib vaid aimata, kui palju käidi teie ukse taga kaapimas, et saada mõnda ihaldusväärset kinnistut või ehitada juba omandatud maatükile midagi sellist, mis olnuks kuurortlinna sobimatu.

Eks esimesel kahel aastal sai ikka suur lahing maha peetud. Siis roniti uksest ja aknast igasuguste Poola ja Venemaa tüüpprojektidega. Eks selleks ajaks oli linnas tekkinud juba mõningane rosolje. Olen ka öelnud, et arhitektuurne vinegrett on meie linna eripära, aga et edaspidi üritaks "šedöövreid" vältida ja tuua linna mõistlikke näiteid.

Kohaliku maitsemeele kasvatamine on suur ettevõtmine. Linnavalitsuse kõrval on mõne aasta vanune kortermaja, mille on projekteerinud üks Tallinna arhitektuuribüroo, teiste seas arhitektide liidu aseesinaine. See oli meie ettepanek, et teeme kortermaja, kus korter on läbi kahe korruse ja on toodud sisse mõni Narva-Jõesuule iseloomulik arhitektuurielement, praegusel juhul rõduäärise muster. Ja küll me nägime vaeva, et seletada seda omanikule. Aga ta tegi ära.

Imelised Narva-Jõesuu puitvillad on suuresti hävinud ja neid enam tagasi ei saa. Millega neid väärikalt asendada?

Ma ei ole lootust veel päriselt maha matnud. Jah, praegu vorbitakse betoonkarpe, arvatakse, et betoon on kõige vigem, aga kui tekivad head näited puitmajadest, siis ka siinne inimene vaatab, et ohhoo, võiks samuti nii teha!

Nii et Narva-Jõesuu tulevik võiks olla taas puitmajade päralt?

Jah, võiks, see on ju tervislik materjal. Ilmselt aprillist algab Meresuu juures ühe 500ruuduse puitmaja ehitus, mille teeb endale Venemaa väga suure riigiasutuse direktori asetäitja. See on üks hea näide.

Hiljuti oli kohtumine Moskva ärimehega, kes tahab siia rajada neljakorruselise hotelli. Kinkisin talle Narva-Jõesuu puitvillade raamatu. Ta ütles: "Oi, kui kihvt, see ongi see eripära, mida on vaja." Et kuurorte on maailmas nagu muda ja sul peab olema oma identiteet, muidu sa ei jää kellelegi meelde, kui kõik on nii tavaline.

Moskva ärimees tabas selle ära, aga kohalikud sageli mitte?

Jah. Kohalik pole ka päris õige määratlus. Kust ta tuleb? Ta tuleb ju meie ajaloost, kui hakati Sillamäe uraanikaevandust rajama, põliselanikud olid sunnitud pikaks ajaks ära minema ja asemele tulid uued inimesed.

See on jälle üks näide sellest, et kui inimesel ei ole identiteeti ja juuri, siis ta ei väärtusta seda, mis ta ümber on, ja kui ta ei väärtusta, siis see kaob. Sellepärast olen pidanud oluliseks narvajõesuulaste identiteedi loomist nii kohaliku ajalehe kui linnapäevade kaudu, mida varem ei olnud.

Sellest, et te pole ohkija, vaid tegutseja, kõneleb kunagine uudis riigilippudest: märgates, et neid lehvis vabariigi aastapäeval linnas hõredalt, võtsite kätte ja kinkisite need korteriühistutele. 

Kõige lihtsam on vinguda, et kõik on paha ja kõik on süüdi. Olen oma eluea jooksul aru saanud sellest, et mida sa tähtsustad, mida sa räägid, seda sa saad. See puudutab igasuguseid eluvaldkondi: tervist, peret, tööd. Maailm on väga lihtsalt üles ehitatud.

Varsti saab pidulikult avada uue ilme saanud rannaala, kus teil oleks võimalik nautida teenitud aupaistet. Miks te sellest loobute? 

Ma ei tunne mingit vajadust aupaiste järele. Millegipärast on mind saatus suunanud sinna, kus pead tegema midagi ilma rahata. Nii ka Narva-Jõesuus: 3000 inimest, 800 maksumaksjat, püüa sa sellega saavutada tulemust nagu praegu, kui paneme maasse 12 miljonit eurot, mis on linna kuue aasta eelarve. See on nii rand kui kanalisatsiooni-, vee- ja soojatorustikud.

Olete öelnud, et te pole lindilõikaja tüüp, aga maavanemana on sellest ju veel vähem pääsu kui meerina.

See saab olema raske, jah.

Mida tahate maavanemana ära teha?

Tahan kindlasti olla maakonna arengu tasakaalustaja, mis ongi maavanema roll. On kaevandused, keemiatööstus - las nad olla, aga võib-olla on üks argument, et inimesed meie juurest ära ei läheks, ka mingid muud töökohad. Ma ei räägi ainult põllumajanduse arendamisest ja väikeettevõtlusest. Siin võiks olla ka puhtamaid töökohti: riigi- või mingid IT-asutused.

Lobitöö sellel rindel saab olema oluline osa tööst?

Nii palju kui minu võimuses, kindlasti.

Vanglate osakond toodi üle Jõhvi, võimalik on veel sisekaitseakadeemia kolimine...

Vanglate osakonnaga tuleb jälle teatud imidž, sisekaitseakadeemia oleks oluliselt parem. Siin saab tõmmata paralleeli Ida-Soomega, kus on samuti piirilinnades need asjad olemas: Lappeenrantas sõjaväeakadeemia, Imatras piirivalvekool. Mul on suhteliselt suur usk, et sisekaitseakadeemia siia tuleb. Aga midagi võiks veel tulla.

Tean, et ostuparadiisiks saame niikuinii, tahame seda või ei taha. Puhke- ja raviteenuste paradiisiks samuti, mis on üks kahest tugevast maailma majandustrendist IT kõrval.

Olete rõhutanud koostöö olulisust, meenutades, et kõigi eesmärk olgu õitsev Ida-Virumaa. Ometi peate oma esimesel tööpäeval maavanemana (Noormägi astus ametisse reedel - toim.) lahendama Kirderanniku koostöökogu juhatuses käärivat võimutüli. Sealjuures on tegemist asutusega, mille roll euroraha vahendajana maapiirkondadele on maakonna tasakaalustatud arengu seisukohalt väga suur.

Teate, mina ei nimetaks seda tüliks, vaid arusaamatuseks: kusagil info ei liigu, midagi otsustatakse ära, teavimata võtmeisikuid. Ida-Virus on väga palju häid inimesi, aga mingil hetkel ähmastub eesmärk, seda võiks aeg-ajalt meelde tuletada. Info liikumatusest tulenenud põhjendamatud hirmud ja solvumised tuleb ära lahendada.

Teie isiklikust elust pole teada suurt midagi peale selle, et teie pere elab Tallinnas ja tööpäevadel peatute Narva-Jõesuus hotellis. Mis mahub teie ellu töövälisel ajal?

Nojah, eks tööväline aeg võiks olla tabu, mida eriti ei avaldaks.

No seda ei pea ju ometi saladuses hoidma, mis teil silma särama paneb: teater, kino, kontserdid, raamatud... 

Need kõik, aga ma olen väga valiv. Ma ei söö kogu pakutavat putru, vaid ainult paremaid palu.

Samuti meeldib mulle kokata. Igal asjal on mingi põhjus, ka sellel. Vähemalt seni olen veetnud suhteliselt palju aega kodunt ära. Esimesed poolteist aastat rentisin siin korterit, aga siis sai selgeks, et see on logistiliselt täiesti mõttetu, kuna hommikul lähed ja õhtul tuled, milleks võtta endale kohustust koristada.

Sellega on kaasnenud viie ja poole aastane kogemus hotellieluga, millel on hoopis teised aspektid. Näiteks see, et pärast poole aasta jooksul ühes hommikulauas käimist sa ei suuda sinna kuude kaupa minna. Sellest tulenevalt on vajadus ise teha ja nädalavahetusel muidugi naist kööki ei lasta. See annab hea võimaluse end maha laadida.

Kus on teie kodu maavanemana?

Ma ei tea veel maavalitsuse töörütmi. Olen kuulnud, et on kindlad päevad nädala keskel, mil maavanem peab olema Tallinnas. Kui see rütm saab selgeks, küll ma siis autoinseneri-logistiku haridusega selle küsimuse ära lahendan, kus on mõistlikum elada: kas üürida korter või peatuda üksikud ööd nädalas Aseris elava ema juures.