Kas soovime kohtuotsust või Kohtla-Järve hea nime taastamist?

Vladimir Tšužas, Kohtla-Järve volikogu liige, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Viimasel ajal kõlavad valjult nende hääled, kes räägivad süütuse presumptsioonist, sellest, et linnavalitsuse liikmetele avaldatakse survet ning et tegelikult käib korruptsiooniga võitlemise varjus hoopis võimuvõitlus.

Samuti väidetakse, nagu süüdistataks kedagi valimislubaduste täitmise pärast.

Püüame asjas selgusele jõuda. Kas me tahame kohtuotsust või kogu Eesti silmis Kohtla-Järve hea nime taastamist? Juriidilist kohustust ametist lahkuda või linna valitsemisstiili muutust? Kas meile on olulised vaid kohtuotsused või võtame arvesse ka eetikat ja kultuuri, sealhulgas poliitilist?

Võimueetika ja -kultuuriga ei käi kuidagi kokku olukorrad, kus peaaegu pooled linnavalitsuse liikmetest on korruptsioonis kahtlustatavad ning samasugused kahtlustused on esitatud ka komisjonide esimeestele ja linnavolikogu juhtidele.

Ühes Nikolai Ossipenko firmas kõrgel ametikohal olev töötaja (ning ühtlasi endine Jõhvi saadik ja mullune Kohtla-Järve saadikukandidaat) küsis mult internetis: kus on kirjas, et kahtlustuse saamise korral peab ametnik oma kohalt tagasi astuma? Mitte kuskil pole kirjas! Niimoodi on lihtsalt kombeks − kuid ainult nende inimeste seas, kes teavad, mida tähendavad kultuur ja poliitiline vastutus.

Jah, muidugi võib oodata kohust ja kohtuotsust, seejärel apellatsioonikohtu otsust ja riigikohtu otsust ning alles siis ametist tagasi astuda − seda on meie linnas juba nähtud.

Tahaks väga, et need ajad oleks juba möödas ja enam kunagi tagasi ei tuleks. Selleks aga peab iga saadik ja ametnik tõstma oma sisemise lati kõrgele ning mõistma, et säärased skandaalid (ammugi siis võimu külge klammerdumine) teevad Kohtla-Järve mainele tohutut kahju.

See, kui kõrgetele linnajuhtidele esitatakse kahtlustused, nemad aga vaid muigavad ja ütlevad, et kõik on korras, töötame edasi, ei tekita saadikute ja ametnike vastu küll mingit usaldust. Vastupidi, tagab järgmistel valimistel veelgi madalama valimisaktiivsuse. Olen kuulnud ka selliseid arvamusi, et meie linnas ei ole midagi muutunud, kõik on läinud vaid hullemaks ja aeg on siit ära sõita.

Et midagi ka päriselt muutuks (isegi mitte niivõrd linnavõimudes endis, kuivõrd selles, kuidas linnaelanikud seda tajuvad), pidanuks kinni peetud ja korruptsioonikuritegudes kahtlustatavate isikute lahkumisavaldusi robinal pudenema hakkama. Siis võinuks öelda, et vaadake, Kohtla-Järvel on midagi muutumas. Aga ei: tagasi astus vaid üks abilinnapea. Ülejäänud töötavad edasi, nagu poleks midagi juhtunudki, ning kinnitavad, et nemad pole milleski süüdi.

Muidugi on võimalik, et nad ei olegi süüdi. Aga vabandust, härrased, te ei ole juristide võistlusel, kus võidab see, kes teistest paremini seadusi tunneb. Te kehastate linnarahva silmis õigust ja õiglust. Teile on usaldatud linna juhtimine ja teilt oodatakse kõrgetele moraalinormidele vastavat käitumist.

Aga kindlasti mitte seda, et hakkate nõu pidama hr Ossipenkoga, nimetades teda nimekirja liidriks. Millise nimekirja? Kriminaalse?

Parteide (valimisnimekirjade) võimuvõitlus käib pidevalt. See on normaalne. Küsimus on vaid selles, milliseid meetodeid selles võitluses kasutatakse ja mis eesmärgil seda võimu hiljem kasutatakse. Kas linnaelanike huvides arukaks majandamiseks või hoopis isikliku kasu saamiseks ning oma firmade ja lähedaste isikute heaolu tagamiseks?