Krista Aru oli ja jäi idavirulaseks

Krista Aru Foto: Sille Annuk

"Ma olen ja jään idavirulaseks, siin on mu juured!" ütles 2009. aastal Põhjarannikule antud intervjuus Ida-Virumaalt Pagarilt pärit teadlane ja tollane Eesti rahva muuseumi direktor Krista Aru, kes lahkus teisipäeva hommikul 66aastasena manala teele.

"Mul on siin palju häid sõpru ja tuttavaid ning tegelikult tunnen end siin igal pool ja alati hästi. Pagari park on ja jääb mulle üheks kõige armsamaks ning turvalisemaks paigaks. Peipsi-äärne Kuru rand ja Alutaguse metsad rahustavad ning kosutavad, sisendavad kindlust ja usku. Peipsi-äärne ala tuleks aga ühisel jõul tervikuna korda teha," rääkis ta tolles intervjuus, mis ilmus ka raamatus "Ida-Viru küsimus".

Samas avaldas Krista Aru lootust, et Ida-Virumaa suur tõus on veel ees. "Inimesed on siin väga mõistvad ja üksteist toetavad. Siin on harjutud koos töötama ja selles on suur võimalus. Erisuguse juriidilise staatusega ja eri ülesannetega asutuste, eri rahvuste koostöö ühise eesmärgi nimel on Ida-Viru arengu võti. Ja Ida-Virumaal on olemas inimesed, kes seda ühist eesmärki näevad ning tunnetavad, tahavad tööd teha ja suuri asju korda saata," sõnas ta, lisades, et Ida-Virumaal ei ilustata sündmusi ega inimesi. "Enesepettus on siin võõras. Asjad ja elu on just sellised, nagu need parasjagu on. Keegi ei häbene oma tegelikke tundeid ja hinnanguid. Avatus kõigele uuele, vahel paratamatult ka halvale, on Ida-Virumaa teine suur pluss. Koostöövõime ja avatus viivad Ida-Virumaad kindlalt edasi."

1. augustil 1958. aastal sündinud ja Pagari mõisapargis asunud kodus kasvanud ning seal tegutsenud 8klassilise kooli lõpetanud Krista Aru (noorpõlvenimega Muldma) asus seejärel õppima Tartu 8. keskkoolis ja seejärel Tartu ülikoolis ajakirjanduse eriala.

Ta õpetas Tartu ülikoolis Eesti ajakirjanduse ajalugu ja avaldas sel teemal ka teadustöid. Ta juhtis direktorina Eesti kirjandusmuuseumi (aastatel 1995-2005), Eesti rahva muuseumi (2006-2012) ja Tartu ülikooli raamatukogu (2019-2024). "Krista Aru eestvedamisel toimus kõigi kolme asutuse töös olulisi arenguid, mis on aidanud toetada pärandi säilimist ja tõstnud nende rahvuskultuuri kandvate asutuste nähtavust kultuurimaastikul," oli kirjas Tartu linna, Tartu ülikooli, Eesti kirjandusmuuseumi, Eesti rahva muuseumi, Tartu ülikooli raamatukogu ja Jaan Tõnissoni seltsi ühises järelehüüdes Krista Arule.

2015. aastal valiti Krista Aru Vabaerakonna nimekirjas riigikogusse, kus ta oli neli aastat ka Ida-Virumaa toetusrühma liige. "Mulle tundubki, et Ida-Virumaa küsimus pole mitte selles, et midagi poleks tahetud teha või et ei oleks tehtud. Pigem selles, et seda kanti on kogu aeg nähtud üksikute probleemidena, mida ikka ja jälle on asutud lahendama, vaatamata Ida-Virumaad kui ühte suurt võimalust. Seega on küsimus olnud suhtumises. Suhtumises, mille pärandas meile nõukogude aeg ja millest pole suudetud ikkagi välja tulla. See on mõistetav ja arusaadav, aga just selle suhtumisega oleks pidanud töötama. Lasteaias, põhikoolis, gümnaasiumis, tänaval ja töökohtades. Mitte "meie" ja "nemad", vaid "meie", kellest osa on veidi teistsuguse kultuuriga," kirjutas Aru 2016. aasta juunis Põhjarannikus ilmunud arvamusloos.

2017. aasta oktoobris kirjutas ta Põhjarannikus, et Virumaaga ei tohi tegelda üksnes lööktöö või kampaania korras, eesmärk on kujundada siin keskkond, kus on hea elada ja töötada.

Ajaloolase ja Jõhvi vallavolikogu esimehe Vallo Reimaa arvates oli Krista Aru ilmselt kõige kuulsam Pagari külas sündinud eestlane ja sealse kooli vilistlane.