"Enam ei saa öelda, et Narva on eesti keele oskamatu linn"
Margarita Källo ehitab Narvas üles eesti maja

"Minule oli lapsena keeruline see, et kui teised said täpselt öelda, kes nad on, siis mina ei saanud. Olen seda küsimust endale kogu aeg esitanud," räägib ungarlase ja ukrainlanna perre sündinud narvalanna. "Nüüd on mul väga suur eelis: ma tean, mis inimeste peas toimub, saan aru, et nendest muredest on võimalik üle saada, ja tean ka, kuidas."

FOTO: Matti Kämärä

Margarita Källo ehitab üles maja, mis külvab Narvas eesti keelt. Kas see langeb seal ka soodsale pinnasele? Sellest ja paljust muust räägime Narva eesti keele maja vastse juhatajaga.

Sel nädalal avas oma peakontori Narvas integratsiooni sihtasutus, mille koosseisu kuuluvad ka eesti keele majad Narvas ja Tallinnas. Millal Narva eesti keele maja täies mahus käiku läheb? 

Tallinna eesti keele maja avaneb 16. jaanuaril ja Narva ametlik avamine on praegu planeeritud suve lõpuks (selleks ajaks peaks valmis saama eesti keele maja ja integratsiooni sihtasutuse päriskodu Linda t 2 Vaba Lava naabruses − toim.).

Samas võib öelda, et eesti keele maja on juba enne avamist peaaegu valmis: inimesed töötavad, tegevus käib. 

Jah, juriidiliselt tegutseb eesti keele maja sügisest. Meie õpetajad käisid terve sügissemestri täienduskoolitustel ja nüüd saavad nad õpetamist täies mahus alustada. Juba praegu õpib keelt päris mitu gruppi. Tasapisi hakkame oma teenuste spektrit laiendama. Juurde tuleb erisuguseid asju, mis aitavad keele õppimisele kaasa. 

Näiteks mis?

Keele- ja kultuuriklubid, keelekohvikud, loominguline kirjutamine. Meie õpetajad alles vabanesid õppimisest. Nüüd nad saavad hakata mõtlema ja oma mõttelendu kirja panema, mida nad kõike tahavad juurde teha. Näiteks üks uus keeleõppe vorm on tandemõpe, kus inimesed on paarideks jaotatud ning venelane räägib eesti keeles ja eestlane vene keeles.

Tallinnas on kahesuunalist keelekümblust juba katsetatud ja see on väga hästi läinud. Narvas võib tekkida raskusi eestlaste leidmisega. Eks me üritame. Meie eesmärk on end võimalikult palju pildile tuua, nii et kõik teaksid, et me siin oleme. Ja eestlased, kes sooviksid oma vene keelt praktiseerida, tahaksid meie juurde tulla, sest ega neil siin vene keele praktiseerimisega mingeid probleeme ole. See, kas nad leiavad tee meieni või mitte, oleneb sellest, kui hästi me oma tööd teeme. 

Nii et eesti keele maja on ka eestlastele?

Jah. Eesti keele maja on kõikidele eestimaalastele.

Kas teil on natukene kahju ka, et te ei olnud päris alguse juures ja hüppasite rongi peale, kui see juba teel oli?

Natukene võib-olla on. Aga algusesse jäi põhiliselt õpetajate ja eestvedajate otsimine. Kõige põnevam ja aktiivsem aeg on alles algamas, nii et ma ei saa öelda, et oleksin täiesti rongist maha jäänud. Küll ma jõuan. 

Te vist kandideerisitegi alles teisel konkursil ja esimene, mis toimus eelmisel kevadel, teie orbiidile ei sattunud? 

Jah, see oligi niimoodi. Kui ma sain teada, et esimene juhataja on otsustanud lahkuda (Aljona Kordontšuk jõudis tööl olla vaid paar kuud, lahkudes ametikohalt perekondlikel põhjustel, sest kolis Tallinna − toim.), võtsin ühendust Irenega (integratsiooni sihtasutuse juhataja Irene Käosaar − toim.). Ta ütles, et kohe-kohe avame konkursi ja sinna võib kandideerida. Seda ma tegingi ja siin ma olen (Källo on ametis detsembrist − toim.).

Miks see ametikoht teid paelus? 

Ütleme nii, et integratsioon on olnud mulle pikalt südamelähedane teema. Sellega tegelemist alustasin hoopis Soomes. Olin sotsiaaltöötaja ja töötasin organisatsioonis, mis tegeles pagulaste lastele igasuguste tugiteenuste ja tegevuste, näiteks suvelaagrite ja huviringide läbiviimisega. Samuti toetasime nende peresid keele õppimises ja ühiskonda integreerumises. See oli väga põnev.

Kui ma Eestisse tulin, sain aru, et siin nii aktiivset tegevust selles valdkonnas ei ole, ja töötasin vahepeal mujal. Finantsvaldkonnas. Kuni mulle torkas silma Kristina Kallase (TÜ Narva kolledži direktor ja erakonna Eesti 200 esimees − toim.) intervjuu Postimehes, kus ta rääkis ühtsest eesti koolist.

Sellest, et paneme lapsed ühe katuse alla ja õpetame neid üksteist tundma maast madalast. Ja siis, kui nad jõuavad täiskasvanuikka, saavad nad juba aru, kuidas üksteisega olla. Sest kui nad kohtuvad esimest korda ülikoolis, on hilja. Siis on vaja juba koostööd teha, mitte hakata üksteist tundma õppima.

Mind see artikkel kõnetas, alustasin koostööd Kristina Kallasega ja sealtkaudu sain tuttavaks ka Irenega. Ja kui kuulsin vabanevast kohast, pakkus see huvi, kuna olen ise Narvas pärit.

See on teile nagu kojutulek?

Jah. See on kojutululek ja oma koduregiooni arengule kaasa aitamine.

Kas tulete Narva ainult tööle või ka siia elama?

Olen juba päris pikalt elanud mitmes kohas. Töötasin vahepeal Eesti Energias Auvere õlitehase ehitamise projektis ja juba siis soetasin endale korteri Narva. Töötasin seal viis ja pool aastat ning elasin nii Tallinnas kui ka Narvas. Laps käis tookord Narvas koolis.

Praegu õpib ta Harjumaal, seega ma sada protsenti siia tulla ei saa. Aga jah − kahe linna vahel elades on rong väga koduseks saanud. Varem pidin kogu aeg autoga sõitma − see ei olnud nii mugav ja turvaline kui rong.

Kui Soome juurde tagasi tulla, siis kas meie põhjanaabrid saavad oma pagulaste kodustamisega paremini hakkama kui Eesti oma venekeelse elanikkonnaga? Rahahulk, mida Soomes selleks kulutatakse, pole loomulikult meiega võrreldav, aga kui rääkida suhtumise poole pealt.

Jah, suhtumine määrab palju ja võin öelda, et see algab peast. Soomes on teadvustatud demograafilisi probleeme, mis on tänapäeva arenenud riikidel. Soomes on välja arvutatud, et enamik sisserändajatest on vanuses 18-30 eluaastat ja see on kõige magusam tööealine vanus.

Meil ei ole seda veel teadvustatud, vähemalt üleval, kust tulevad väga segased signaalid. Meenutame kas või ÜRO ränderaamistikuga ühinemist jne. Peame endale teadvustama, mis on meie seis ja tulevik, ning lähtuvalt sellest tegema järjepidevaid otsuseid.

Eestis ei saa praegu rääkida suurest pagulaste grupist − neid on 422 inimest terve riigi peale −, aga meil on teine elanike grupp, kes vajab enam tähelepanu. Soomes on integreerimisega palju rohkem probleeme kui meil, sest sinna tuleb palju ka selliseid inimesi, kes ei oska kirjutada ega lugeda. Meil õnneks sellist probleemi ei ole. Seega oleks lõimumine võinud meil palju sujuvamalt minna.

Allpool tehakse palju − integratsiooni sihtasutus tähistas kevadel juba 20. aastapäeva −, aga ülaltpoolt võiks natukene rohkem abi tulla. Just hoiakute kohapealt. Usun, et integratsiooni sihtasutuse kolimine Narva ja kahe keelemaja loomine on väga suur samm edasi.

Kas teil on välja pakkuda retsepti, kuidas motiveerida halli passi omanikke võtma Eesti kodakondsust? Neid inimesi, kellel pole ühegi riigi kodakondsust, on siiani ligi 80 000.

Üks samm on tegelikult juba tehtud − nende taastootmise on nüüd lõpetatud, aga seda oleks võinud teha natukene varem. Ent kui võtame vanema põlvkonna, siis saab motiveerida ainult heaga. Vitsaga ei saa. Ühelt poolt peaksime pakkuma natukene väljakutseid, aga teiselt poolt tegema Eesti kodakondsuse atraktiivseks. Sest miks nad peaksid seda võtma, kui arvestada, et halli passi omanikel on peaaegu kõik õigused, mis Eesti kodanikel, lisaks ei pea Venemaale sõites viisat otsima.

Kui suhtumine ja hoiakud ei muutu, siis seda motivatsiooni neil ei teki. Ülaltpoolt peab tulema signaal, et me vajame teid ja iga inimene loeb, sest see tegelikult nii on. Halli passi omanikke on meie elanikkonnast kuus protsenti, me ei saa neile selga keerata. Ja oleme ausad − siiamaani on hoiakud olnud sellised, et teie seal integreeruge, aga meie vaatame kõrvalt, kuidas te sellega hakkama saate. 

Kas usute, et inimesed heidavad pragmaatilise meele kõrvale, kui nende südamesse pugeda? 

Jah, sest väga suur probleem on ikkagi keeleoskus, selle mittevastavus vajalikule tasemele, aga keele õppimine on psühholoogiline protsess. Kui on hirmud, eemaletõukamine, keeleinspektsiooni külastuse ja oma töökoha kaotamise oht, siis sellises õhkkonnas ei suuda inimene oma meelt avada selliselt, et keel tuleks sinna sisse. 

Soome on hea näide selle kohta, et kui olla avatud, anda inimestele aega ja ruumi, üritada neid kogu aeg vaikselt, mitte pealetükkivalt kaasata, siis nad tahes-tahtmata tulevad sellega kaasa. Luuakse tingimused, et inimesed hakkaksid motivatsiooni tundma seestpoolt.

Eestis alustati valest otsast?

Jah, meil oli nii, et võta või jäta. Ja kui võtad, siis palun saa ise hakkama. Tasuta kursusi ju alguses ei olnud. Praegu on muidugi olukord teistsugune. Võin öelda, et enam ei saa Soomega võrreldes öelda, et oleme kusagil sabas. Ka keelemajade idee tuli arenenud Euroopa, kaasa arvatud Soome kogemustest.

Kas usute sellesse, et Narva on ühel päeval eesti keelt oskav linn?

Ma arvan, et Narva on väga suurte muutuste teel. Mõjutanud on nii presidendi siia tulemine kui ka [suveetendus] "Kremli ööbikud", tänu millele inimesed mujalt Eestist avastasid, et Narva on olemas, ja Narva inimesed kogesid, et nende vastu tuntakse huvi. Kõik sellised sündmused tõstavad narvakate sees usku, et nad on ka osa Eestist.

Tegin hiljuti avatud eesti keele tunde Narva Pähklimäe gümnaasiumis ja pean ütlema, et kuigi gümnasistid ise ei kipu eesti keeles vestlust alustama, saavad nad sellega täiesti hästi hakkama. Me ei saa enam öelda, et Narva on eesti keele oskamatu linn, sest see ei vasta tõele. Narvakad ei ole veel jõudnud sinnani, et vabalt suhtlevad, aga loodan, et selles oleme meie neile abiks.

Kui teid eesti keele maja juhatajaks valiti, toodi suure plussina välja teie taust, kus on läbi põimunud mitu keelt ja kultuuri. 

Jah, mu isa on ungarlane ja ema ukrainlanna. Sündisin Narvas ja elasin seal kuni 18aastaseks saamiseni. Minu esimene abikaasa oli soome rahvusest ja minu laps on kolmekeelne: soome-, vene- ja eestikeelne. Koolis tuleb muidugi inglise keel ka juurde.

Nii et mitmekeelsus ja -kultuurilisus on mind saatnud terve elu jooksul. Võib-olla sellepärast mind see teema kõnetab.

Kas saite juba lapsena aru, et mitme kultuuri keskel kasvamine on väärtus, või on see teadmine tulnud elu jooksul?

Minule oli lapsena keeruline see, et kui teised said täpselt öelda, kes nad on, siis mina ei saanud. Olen seda küsimust endale kogu aeg esitanud. Kui ütlesin, et olen venelane, siis vanemad naersid ning küsisid, kuidas ma saan venelane olla, kui minu isa on ungarlane ja ema ukrainlane. Vastasin, et aga mina räägin ju vene keelt, miks ma siis ei saa olla venelane?

Nii et minule ei olnud kaua aega selge, kes ma olen.

Kas praegu on teil vastus olemas?

Ma olen eestimaalane. Mitmekultuuriline eestimaalane. 

Tegelikult sain alles täiskasvanuna aru, et see on rikkus. Siis, kui ma kolisin Soome ja käisin integratsiooni protsessi ise läbi ning pärast aitasin selles teisi. Nüüd on mul väga suur eelis: ma tean, mis inimeste peas toimub, saan aru, et nendest muredest on võimalik üle saada, ja tean ka, kuidas.

Iga uus kogemus, kultuur või keel avab väga palju uksi. Inimesed peaksid aru saama, et keel pole ebameeldiv kohustus, vaid fantastiline võimalus. Meie missioon ongi seda inimeste teadvusesse viia.

Ja eesti keele maja loob selleks mõnusa ning pingevaba keskkonna?

Jah. Meil tuleb väga nüüdisaegne ja ilus keskkond Vaba Lava kõrval, kust loodame saada kultuurilist lainetust. Ilmselt saame oma õpilastele pakkuda päris palju võimalusi seal erisugustel etendustel käia.

Ise käisin Vabal Laval vaatamas üht Leedu dokumentaalteatri etendust, millest olin vaimustuses. Seal räägiti leedu, vene ja inglise keeles. Minule oli see tõeline integratsiooni etendus − täiesti vabalt saab eri keeltes ühest asjast rääkida nii, et tekib mingi seos.

Ka ühiskonnas peame leidma ühisosa ja meie ühine osa on meie kodumaa. Kõik peaksid tundma end nagu kodus, siis tuleb keeleõppimine iseenesest.

Pidite kandideerima Eesti 200 ridades Ida-Virumaal riigikogusse. Kas uues ametis panete poliitilise karjääri ootele?

Oli plaan kandideerida, aga kuna mul avanes võimalus panna käed külge reaalses elus, mitte ainult rääkida, mida teised peavad tegema, siis tegin otsuse, et ei kandideeri. Kõigepealt pean oma pagasit Eestis tugevdama. Et ma olen midagi ise teinud ja tean, millest ma räägin. Soome kogemus on hea kogemus, aga seda ei saa üks ühele üle kanda. 

Olen edasi erakonna juhatuses ja hoian kätt pulsil, aga keskendun praegu eesti keele majale. See on oluline projekt ja ööpäevas ei ole nii palju tunde, et jõuaks kõike. 

Kas hobidele teie elus ka ruumi jääb?

Nelja-aastasest peale tahtsin saada baleriiniks, aga ema keelas, ütles, et ei saada mind üksinda Tallinna õppima. Seega see jäi ootele kuni eelmise aastani, kuni avastasin Tallinnas Tantsupööningu, kus on balletikursused täiskasvanutele. Nüüd on see minu hobi. Nii et kunagi ei tohi oma unistustest loobuda ja alati tasub kõikidest võimalustest kinni haarata.

Teine hobi on sisekujundus, mis on alati lahe tundunud. Olen seda aasta aega õppinud ja selles valdkonnas ka mõned projektid teinud.

Seepärast teil mitu kodu ongi, et oleks suurem mängumaa? 

Jah, täpselt. (Naerab)

Põhierialad, mida olete õppinud, on sotsiaaltöö, rahvusvahelised suhted ja majandus. Kas kõik teadmised kuluvad ära ka uues ametis?

Jah. Iga juht peaks tegelikult finantsidest aru saama − need teadmised mööda külgi ei libise, need on mul täiesti kaasas ja olemas. Aga sotsiaaltöö ja rahvusvahelised suhted on põhi, mida mul on kogu aeg elus vaja olnud. Ka selles ametis.

Olen mõelnud rahvusvahelisi suhteid magistrantuuris edasi õppida. Ma ei usu, et olen selles osas mingi erand − elukestev õpe on meie tänapäeva reaalsus. 

Tagasi üles