Piirilinna kaitseliitlasi instrueerib Vabadussõja veterani lapselapselaps

Aleksandr Lupanov: "Tüdrukud peavad lugu noormeestest, kes on kaitseväes käinud. Võib-olla ka seetõttu, et nende käitumine on muutunud − noormees on enne ja pärast ajateenistust erisugune. Aga kuidas see rahvuseid pidi on, ei oska ma kommenteerida." MATTI KÄMÄRÄ Foto: Põhjarannik

Paraku on Eestis ka inimesi, kes arvavad, et Eesti-armastus ja patriotism käivad rahvuseid pidi. Rahvusriigi edu peitub ilmselt aga selles, millest räägib presidendilt äsja ordeni pälvinud kaitseliidu Narva malevkonna instruktor kapten Aleksandr Lupanov − tuleb panustada noortele. Noored on vaenuliku propaganda suhtes immuunsemad − isegi kui seda tulistatakse nende kallis emakeeles.

Laiem avalikkus kuulis teist veebruari alguses, kui sai teatavaks, et president Kaljulaid annab teile Kotkaristi V klassi ordeni. Te olite esimene Narvast pärit noormees, kes asus omal ajal õppima kaitseväe ühendatud õppeasutuste kõrgemasse sõjakooli. Kuidas nii läks?

Olen Narvas sündinud, lõpetasin kohaliku gümnaasiumi. Polnud plaanis tegevkaitseväelaseks saada. Tahtsin minna TTÜsse inseneriks õppima. 2002. aasta juunis rääkisid tuttavad, et Tartus on kõrgem sõjakool, millest mul polnud aimugi − ei teadnud, et selline õppimisvõimalus Eestis üldse on. Otsustasin, et käin sealt läbi − äkki õnnestub. Tegin paar sisseastumiseksamit ja mind võeti ilma järjekorrata ajateenistusse. Muidu pidi tol ajal pingutama, et ajateenistusse saada ajal, mil ise tahad.

Alguses oli šokk ja mõtlesin, et kaitseväelaseks küll ei taha. Aga kahe-kolme kuuga harjusin sealse eluga ära ja hakkas meeldima − tekkis kindel plaan pärast ajateenistust sõjakoolis jätkata. Juhtuski nii, et esimesena Narvast lõpetasin selle kooli. Kümme aastat, kui teenisin Tapal, olin eemal perekonnast, kes oli siin, Narvas. Nüüd olen kodus ja tegelen lemmikasjaga: olen küll vormikandja, aga samas olen igal õhtul pere juures.

Kas teie suguvõsas on varem sõjaväelasi olnud?

Kutselisi sõjaväelasi pole olnud, aga vanavanaisa osales ratsaväelasena Eesti Vabadussõjas. Vanaisa, vastupidi, teenis Nõukogude armees ja sõdis Velikije Luki all ning sai ka paar korda haavata. Isa on armeeteenistuse fänn − ise ta tegevväelaseks ei hakanud, aga tahtis, et läheksin sõjaväkke. Kui olin laps, oli ta üliuhke, et tema vanaisa oli kunagi Eesti armees võidelnud, ning sageli näitas ta mulle tema fotot sõjaväevormis ja mõõgaga käes. See avaldas mulle sügavat muljet. Isa on samuti Eesti patrioot, ehkki ta eesti keelt ei räägi.

Meie suguvõsa on Eesti alal elanud juba üle 200 aasta ja ma arvan, et rahvusküsimus pole nii oluline − loeb see, et inimene peab seda maad oma kodumaaks. Muud maad, mida ta armastaks, pole − see on ainuke, mis tal on südames. Võimalik, et isa ongi üks "süüdlastest", et selle elukutse valisin, ja minu ratsionaalne mõistus. Mõtlesin, et lähen sõjakooli, kuna majanduslik seis polnud perekonnal just kõige parem, aga õpe sõjakoolis oli tasuta − koguni maksti väikest stipendiumi.

Räägime eesti keeles, mis on teil ideaalne, aga milline oli keeleoskus, kui kõrgemasse sõjakooli astusite?

Õppisin eesti keelt Narva humanitaargümnaasiumis, aga praktikat polnud üldse. Kui ajateenistusse läksin, oli sellega raskusi − umbes neli-viis kuud võttis aega, et harjuda ja aru saada kõigest, millest räägitakse. Ajateenistuse ajal sain sisse ka nooremallohvitseride kooli ja selle lõpetamise järel sai minust  nooremseersant. Siis oli vaja juba rääkida osata. Alguses oli mõningane barjäär, aga hiljem kadus ka pelg teha vigu. Teenistuse ajal sain tublisti praktikat ja sõjakooli astusingi keskmise tasemega. Seal oli alguses loomulikult samuti raske, aga sain hakkama.

On räägitud, et vene emakeelega noormeestele on ajateenimine hea võimalus integratsiooniks. Mide te sellest arvate?

Arvan, et nii on. Väga paljud, kes tulevad Ida-Virumaalt, ei teagi, milline on Eesti ja milline on eestlane. Ajateenistuses nähakse väga erisuguseid inimesi, kuuldakse, kuidas elatakse teistes Eesti kantides, saadakse uusi sõpru. Ma arvan, et meelsus ja arvamus Eestist üldiselt muutub ning patriotism osal tekib ja teistel tugevneb. See mõjutab kindlasti väga palju positiivselt.

Praegu vestleme soliidses kaitseliidu Alutaguse maleva Narva malevkonna hoones, mis hiljuti tegi läbi uuenduskuuri. Võite selle ajaloost rääkida?

Hoone ise valmis XX sajandi alguses ja esmalt oli tegu kloostrihoonega. II maailmasõja ajal sai hoone kannatada, aga seinad jäid püsti. Tegu on ühega vähestest hoonetest, mis pärast sõda Narvas püsti jäid. Hiljem oli siin sõjakomissariaat, aga kui Eesti taasiseseisvus, said kaitseliitlased siia asuda. Alguses tegutses hoone keldrikorrusel ka baar − see võis tunduda omapärase kooslusena.

Nüüd on päriselt tegu meie koduga. Siin ei käi inimesed ainult õppimas, vaid ka suhtlemas − paljud käivad siin ka vaba aega veetmas. Plaanis on siia ka jõusaal tekitada − see on juba tööprotsessis ja arvan, et peagi hakkab siin rohkem rahvast käima. Kui Urmas Reinsalu oli veel kaitseminister − ta on praegu ka Narva malevkonna ridades − ja kord siin käis, nägi ta, kui kehvas seisus hoone on. Vahest tänu temale renoveeriti maja täielikult. Praegu kannabki üks klassiruumidest Reinsalu nime.

Vahest on mõnele lehelugejale vaja seletada, mis vahe on kaitseliidul ja kaitseväel ning kuidas nad omavahel suhestuvad.

Kaitseliit erineb kaitseväest ainult selle poolest, et siin majas käivad koos vabatahtlikud. Siinseid inimesi pole vaja eriti motiveerida ja asjade ärategemiseks piisab sellest, et korra räägid, kuidas peab olema. Kaitseväes on suur protsent inimesi, ajateenijaid, kes on selleks sunnitud. Varustus ei erine eriti ja eesmärgid on samad. Kaitseliit ongi üks osa kaitseväest − me oleme alati valmis kaitseväge toetama.

Kui olin Tapal suurtükiväepataljonis kompaniiülem, helistas mulle brigaadikindral Artur Tiganik ja küsis, mida ma arvan sellest, et kohalik inimene, Narva poiss, võiks tulla kohaliku malevkonna instruktoriks. Ütlesin, et suhtun positiivselt, aga mina ei otsusta midagi − ülemused otsustavad, kas saan üle minna või mitte. Varem oli mul ülemusega kokkulepe, et aasta pärast asun kaitseliidu staapi Jõhvis. Juhtus aga, et aasta varem sain Narva malevkonna instruktoriks. Minule on suur au siin olla ja selle nimel, et väljaõpe oleks siin paremini organiseeritud, ma töötangi.

Äsja rääkis meie järgmine kaitseväe ülem brigaadikindral Martin Herem nendest, kes võtavad enda peale esimesena löögi, kui vaenlane peaks ründama. Narva on meie esimene kaitseliin. Kuidas teie seda näete?

Sõjaplaanidest ei saa ma rääkida − sellest, mida kaitseliit ohu korral teeb −, sest tegu pole avaliku infoga. Võin rääkida üldisest olukorrast. Kui räägitakse, et Narvas on 95 protsenti vene keelt kõnelevaid inimesi, on siin tegelikult ka päris palju neid, keda saab nimetada Eesti patriootideks − kes on valmis oma kodumaad ja kodu ühes lähedastega kaitsma. Neid inimesi tuleb meie majja aina juurde. Malevkonnas on ligikaudu 250 kaitseliitlast, kellest 70 protsenti on vene emakeelega.

Tegu on peamiselt noortega, kes varem polnud kuulnudki, et Narvas on kaitseliit olemas. Aga me osaleme mitmesugustel Narva linna üritustel, inimesed näevad meid ja uurivad, millega tegeleme. Praegu ongi meie peamine eemärk noortele panustamine. Siia majja said loodud ka noorkotkaste grupid ja on vabatahtlikke entusiaste, kes on valmis oma vabast ajast nendega tegelema. See on kõnekas ja see on meie tulevik − mitte pelgalt kaitseliidu, vaid Eesti kui ühiskonna tulevik üldse.

Kaitseliit ei tegele poliitikaga selle tavamõistes, aga see on faktor, mis meid mõjutab. Kuidas teie vaenuliku propagandaga kokku puutute? 

Tavainimene ei saa aru, et propaganda käib iga päev. Telekanal lülitatakse sisse ja venekeelne kanal on taustaks, vaadatakse uudiseid ning seal ei vasta paljud asjad tõele. Aga siin majas me poliitikast eriti ei räägi. Ja see on minule positiivne. Näiteks ka linnavalitsuse esindaja ei tule siia, rääkimaks, mida ja kuidas ta teeb, sest siin suheldakse teemadel, mis meid koos hoiavad, ühistel eesmärkidel. Propagandaga me siin kokku ei puutu − meie maja ees ei käida plakatitega, kus keegi meid reetureiks nimetaks. Ehkki ma usun, et osa nii arvab − "kuidas on võimalik, et venelased on kaitseliidus?!".

Kas ise adute, kuidas sõjaväeline haridus ja karjäär on teie isikut formeerinud, või oletegi sündinud sellise korrastatud inimesena?

Ei usu, et olen sündimisest peale selline olnud. Distsipliin on kõige olulisem tegur ja selle ma omandasingi sõjaväes. 18.-20. eluaasta ongi periood, mil inimene läheb ajateenistusse ja mil tal on võimalus see distsipliin omandada. Distsipliin ei aita ju ainult sõjaväelasel hästi hakkama saada, vaid ka tsiviilelus. Kui ülemad näevad, et alluv on distsiplineeritud, kohusetundlik ja teda võib usaldada, siis on tal hea tulevik. Ohvitserikutse nõuab, et sa igas olukorras − ka tsiviilelus − jälgid, mida sa räägid ja mida teed. Olla ohvitser on väga suur au. Kui mõni ohvitser käitub ebaväärikalt ja rikub korda, pole see minule vastuvõetav. Kui inimene otsustab ohvitseriks saada, on ta seda surmani.

Äsja olin žüriis, kus tuli hinnata kooliõpilaste kõnesid teemal "Minu Eesti". Kui teilt küsida, mis on teie Eesti, siis mida selle peale ütlete? 

Inimesed kuuluvad alates sünnist − lasteaiast alates − erisugustesse organisatsioonidesse, aga Eesti kui riik on kõige laiem ja tugevam organisatsioon. Kõik me kuulume sellesse ja see on eraldi teema, kui mõni sellesse organisatsiooni ei usu. Mina olen üks nendest, kes usub, ja ma tahan olla üks osa sellest.

Kuidas kohtusite oma naisega? 

Kui ajateenistus lõppes, tulin samal päeval tagasi Narva ja kohtusin sõbraga. Sõbral omakorda oli kaasas pruut, kes võttis sõbranna kaasa. Sõbrannast saigi minu tulevane naine. Olin 24aastane, kui abiellusime. Suhted polnud lihtsad ja seda vahest minu süül, sest läksin kohe sõjakooli ning Narvas sain käia vaid mõnel päeval. Aga naine ootas ega tahtnud mind käest lasta. Ta ootas kolm ja pool aastat, mil õppisin sõjakoolis. Siis läksin Tapale teenima ja nii ootas ta veel kümme aastat. Nüüd on mul poolteist aastat päriselt koos elamise staaži − ehkki tutvusime 2003. aastal.

Okupatsiooniajal oli see vahe, et just vene rahvusest tüdrukud hindasid rohkem neid, kes olid ajateenistuse läbinud. Kas praegu võib ka rahvuseid pidi märgata sellist erinevat suhtumist? 

Ma arvan, et see on samuti, nagu see oli 20 aastat tagasi. Tüdrukud peavad lugu noormeestest, kes on kaitseväes käinud. Võib-olla ka seetõttu, et nende käitumine on muutunud − noormees on enne ja pärast ajateenistust erisugune. Aga kuidas see rahvuseid pidi on, ei oska ma kommenteerida. Kui mina olin aega teenimas, olid ka mu sõbrad uhked, et nende sõber on sõjaväes.

Kuidas saite teada presidendi tunnustusest? 

5. veebruari hommikul avasin Facebooki ja üks inimene kirjutas: "Õnnitlen ordeni puhul!" Mulle oli see täielik üllatus. Teen oma tööd, nagu peab tegema, ja saan selle eest palka. Muidugi on autasu positiivne, aga ma ei tööta ordeni pärast − minule on kvaliteetne töö tegemine ja siinsetele inimestele kasulik olemine tähtsamad. Meie organisatsioonis sõltub väga palju instruktori suhtumisest.