Peruust Sinimäele lapsi õpetama

Sinimäe ametikorterisse tõi Liisi Sarap kodust kaasa korvtooli, kus on mõnus lugeda ja vaikust nautida. Pärast Ladina-Ameerika suurlinnamelu on see omamoodi luksus.

FOTO: Peeter Lilleväli

Kui Liisi Sarap andis oma "jah"-sõna Eestisse õpetajaks tulla, sai ta nädal hiljem pakkumise juhatada ühte Peruu keeltekooli, kus ta parajasti töötas. "See jäi natukene kripeldama, aga tunnen end vene keelt oskamata ka Sinimäel nagu välismaal," naerab ta.

Teie Sinimäele tulek on kõike muud kui tavaline: Eesti Energia aitas tillukesele koolile reaalainete õpetajat leida ning teid valiti 20 "Noored kooli" programmi osaleja seast energiahiiu stipendiaadiks. Pärast üheksa miljoni elanikuga Peruu pealinna Limat, kus te kevadeni inglise keelt õpetasite, on Sinimäe alevik nagu rahu ja vaikuse oaas. Aga teie säravatest silmadest paistab, et oskate end igasuguses keskkonnas mugavalt tunda?

Kui olin 15, läksin Ameerikasse vahetusõpilaseks. Olles pikemalt Ameerikas ja Peruus elanud ning palju reisinud, olen vist tõepoolest omandanud oskuse igal pool endale võimalusi leida. Limas elasin täiesti kesklinnas. Kino, klubid-pubid, rand − kõik oli viie minuti kaugusel. Elasin ohutuse mõttes peatänava lähedal, sest kui oled blond ja siniste silmadega, siis kohalikud eeldavad, et käid kogu aeg, kott raha täis.

Limas ei ole ka öösel kunagi vaikust, Sinimäel oli selles mõttes esimestel päevadel kummaline. Aga see-eest olen saanud palju raamatuid lugeda, alati võib ju ka trenni teha. Eks esimesel aastal läheb palju aega õpetaja tööplaanide tegemisele ja kaks korda kuus käin Tallinnas "Noored kooli" programmi koolitustel.

Kas olete end Sinimäel juba sisse seadnud?

Jah, olen ametikorteris elanud ligemale nädala ning sätin praegu mööblit. Aga suvel rändasin mööda Eestit. Kuna ma polnud neli suve Eestis olnud [Liisi müüs Ameerikas ukselt uksele raamatuid − toim.], siis tahtsin käia läbi kõik maakonnad.

Peale Raplamaa see ka õnnestus. Näiteks jaanipäeval olin Saaremaal ja elasin metsamajas. Hiiumaale sattusin Kärdla kohvikute päeval, kui olin seal ühel sõbral restoranis abis, jne. Telgis olen vist sel suvel rohkem maganud kui vanematekodus Tartus. Hästi kiire ja tegus suvi oli. Praegu on küll hea tunne, et ei pea mõnda aega pakkima.

Kuidas teist selline reisisell sai?

Kui läksin Ameerikasse Michigani osariiki vahetusõpilaseks, elasin õpetajate peres, kus mõlemad abikaasad rääkisid kaheksat keelt ja olid reisinud üle maailma. Nendega sõitsin ringi Ameerikas ning käisin ka Kanadas ja Mehhikos. Tagasi tulles otsisin võimalusi noorteprogrammides osaleda, niimoodi sattusin näiteks Türki ja Rootsi.

Tekkis soov ikka ja jälle teele minna?

See on minule hästi põnev, et inimesed on üksteisega kohati nii sarnased ja kohati saavad asjadest hoopis isemoodi aru. Tänu võõrsil elamisele sain ka inglise keeles tugeva põhja alla.

Kuidas tekkis sügavam huvi hispaania keele vastu?

Tartu Miina Härma gümnaasiumis valisin selle üheks võõrkeeleks. Meie õpetaja oli Kuuba päritolu ja põhiasi, mis meelde jäi, oli muy borracho [väga purjus − toim.].Seda õpetati koolitunnis lisaks muudele naljakatele käibeväljenditele.

Pärast üheksa kuud Peruus elamist oskan hispaania keelt heal suhtlustasemel. Couchsurfing'u kaudu [Couchsurfing on ülemaailmne veebipõhine võrgustik, mis ühendab reisijaid kohalikega, kes pakuvad tasuta öömaja ja soovitusi vaatamisväärsuste kohta − toim.] sõbrunesin ühe naisega, kes oli abielus Soome noormehega. Ta mõtles, et Eesti ja Soome on kultuuriliselt ja keeleliselt sarnased ning oleks põnev kokku saada.

Sõbranna tutvustas mind ka oma perele. Kuna õpetasin inglise keelt ja mul oli liikuv graafik, siis käisingi mõnikord tema ema juures kohvi joomas. Samal ajal õppisin hispaania keelt. Osutasin näiteks kahvlile ja küsisin: "Mis see on?" Ja kuna tema tahtis inglise keelt õppida, siis ütlesin talle vastu, kuidas see inglise keeles kõlab.

Hispaania keelt oleks võinud õppida ka mõnes teises Ladina-Ameerika riigis. Miks jäi sõelale just Peruu? 

Millegipärast tõmbas sinna. Pärast järjekordset suve, kui müüsin Ameerikas raamatuid, mõtlesin, et olen Lõuna-Ameerikale suhteliselt lähedal. Kuna ülikool oli läbi ja kodus mind mingid kohustused ei oodanud, läksingi.

Algul mõtlesin, et tulen jõuluks koju, aga siis vaatasin, et Peruu on nii suur ja põnev. Otsustasin, et kui leian endale tagasilennupileti ajaks elamise ja töö, siis jään Peruusse pikemalt. Saatsin laiali oma CV ja sain tööle keeltekooli. Andsin inglise keele eratunde.

Reisikorraldajad kiidavad, et Peruu on looduslikult väga mitmekesine: ühe riigi piires on võimalik näha rannikukõrbe, lumiseid mäetippe ja vihmametsi. Eesti meediatarbija teab aga Peruud hoopis kokaiiniveoga vahelejäänud eesti tüdrukute tõttu, kes seal praegu vangipõlve veedavad...

Olin Machu Picchu juures [hästi säilinud inkade kindlustatud asula Peruus − toim.], kui see juhtus ja ka sealsetest uudistest läbi käis.

Nädal aega hiljem istusin ühes kohvikus, lobisesin telefoni teel emaga ja märkasin, et heleda peaga keskealine mees vaatab mind üksisilmi. Hakkasin tualetti minema, kui ta pöördus minu poole eesti keeles: "Juba väljas või?" Ütlesin, et halb nali. Tuli välja, et Eesti ärimehed istusid samas kohvikus ja kui kuulsid eesti keelt, jäid ootama, millal ma oma kõne lõpetan.

Mis puudutab Peruu vaatamisväärsusi, siis vanalinnad on seal suhteliselt sarnased − koloniaalstiilis. Seetõttu käisin rohkem looduses, ka džunglis. Kuna vahemaad on hästi pikad, siis kasutasin ringisõitmiseks mugavaid ööbusse. Istusin vahel õhtul bussi peale ja hommikul olin kusagil kõrbes ning järgmisel hommikul juba mägedes.

Peruud peetakse kartuli kodumaaks, seega võiks eestlane ennast seal vähemalt toidu mõttes koduselt tunda?

Jah, kartuleid on seal 2000-3000 sorti, nad ei suuda ise ka kokku lugeda. Naljakas on see, et nad söövad hästi palju süsivesikuid koos, näiteks kartulit ja riisi ühe toidukorra ajal ning ühel taldrikul.

Olete reisinud 26 riigis. Teil oleks lastele nii palju jutustada, aga kuidas selleks küll tunnis aega leida?

Usun, et inglise keele tundidesse saan neid jutte rohkem põimida, aga eks keemia-, füüsika- ja loodusõpetuse tundides püüan end ohjeldada. Samas oleks ju hea, kui saaks avardada laste silmaringi ja tekitada huvi maailma vastu, et neil endal tekiksid samasugused kogemused.

Tahaks veel teha ettevõtlusringi. Paljudel koolilõpetajatel pole aimugi, kust nende palk tuleb või miks on kiirlaen ja ümbrikupalk halb. Mul on hästi palju ettevõtjatest tuttavaid, kes võiksid rääkida, mida üldse tähendab ettevõtjaks olemine. Minu vanemad on väikeettevõtjad, neil on restaureerimisfirma, kus olen isegi mitmeid ameteid pidanud.

Ka USAs raamatuid müües tuli olla raamatupidaja, koristaja ja ettevõtte juht ühes isikus. See oli minu enda asi, kas teen inimestele allahindlust ja mitu tundi päevas töötan. Seal sai hästi hea kogemuse oma aja planeerimisest ja kui päevas tuli suhelda 30 perega, siis kasvas ka suhtlemisjulgus.

Inimesed, kes tulevad tööle "Noored kooli" programmi kaudu, mainivad tihti missioonitunnet. Kas pole imelik, et õpetajaks saamine on Eestis missioon, mitte auasi?

Jah, paljudel teistel erialadel on võimalik rohkem teenida. Kui pead noore õpetajana kella üheni öösel tunde ette valmistama, siis on natukene missioonitunnet ikkagi vaja.

Võiks ju minna lihtsalt klassi ette ja seal ära olla, aga ise tunnen, et tahaks seda tööd hästi teha. Pigem teen rohkem tööd ja tunnen, et olen endast kõik andnud, et asi hästi välja tuleks.

Kui "Noored kooli" värbamisjuht poleks mulle helistanud ja pakkunud võimalust programmi kandideerida, siis ma ei tea, kas oleksin praegu Eestis. Umbes nädal pärast seda, kui ütlesin "Noored kooli" programmile "jah"-sõna, pakuti mulle Peruus keeltekooli juhataja kohta.

Kas see jäi natukene kripeldama?

Natukene jäi, aga ma olin selleks ajaks aasta Eestist eemal olnud ja tahtsin koju. Teises riigis oled mõnes mõttes võõrkeha, sest sul on teistsugune taustsüsteem. Sa lihtsalt oled teistmoodi, nagu mustanahaline Tartus. Sinusse suhtutakse kas hästi või halvasti, aga sa torkad silma.

Vahel tunnen end ka Eestis tulnukana, sest mul on nii palju taustsüsteeme. Aga kui oled liiga kaua eemal, on järjest raskem tagasi tulla, sest ka uues kohas tekib üha rohkem tuttavaid ja sõpru. Samal ajal lähevad Eesti sõbrad oma eluga edasi ja lõpuks, kui inimesed siia tagasi ei too, kes siis veel toob?

Muidugi on ka patriotismitunne, aga sellepärast ei saa oma elu elamata jätta − natukene peab isekas ka olema. Usun, et kui inimene teeb neid valikuid, mis teda ennast õnnelikuks teevad, siis võib ükskõik kus elada, nii et silmad säravad.

Mis tundega lähete vastu esimesele koolipäevale?

Eks natukene ikka mõtlen, kuidas ma klassi ees olen, kas olen see kuri või lahke õpetaja.

Nii oluline küsimus on veel lahtine?

Loen praegu ühte raamatut, kus üks kogenud õpetaja kirjutab, et on uutes koolides püüdnud olla nii kuri kui lahke õpetaja, aga lõpuks pead ikkagi sina ise olema. Kui mina hakkaksin kurja nägu tegema, siis lõpuks tuleks ikka suunurka muie ja see poleks usutav.

Kuna koolitusmaterjale on nii palju, siis pean veel välja valima, mis minu ja laste puhul töötab. Ma ei pea kõiki asju kohe esimesel veerandil katsetama. Teine veerand on ju ka. Samamoodi ei pea kõiki asju kohe alguses paika panema. Näiteks vastamisreeglid − hea, kui need on paigas, aga neid saab ju hiljem muuta, kui on näha, et need ei tööta.

"Noored kooli" programmiga liitumine tähendab, et peaksite jääma kaheks aastaks paikseks. Kas see ei hirmuta?

Ma juba uurisin Venemaa viisa kohta. [Naerab.] Ausalt öeldes ega töö ja koolituste kõrvalt reisimiseks aega ei jää. Aga siin on ju ka elu nii põnev! Kuna ma vene keelt ei räägi, siis natukene nagu välismaa. Näiteks ostsin poest leiba, kohvi ja jäätist ning küsisin müüja käest, kuidas need sõnad vene keeles on.

Naabrid Olga ja Kolja toovad mulle vahel tomateid. Nemad ei oska jälle eesti keelt, aga nad olid minust lugenud Põhjarannikust ja olid kursis, kes ma olen. Hästi toredad naabrid!

Kodusest ja tuttavast keskkonnast on asi kaugel?

Hoidku jumal selle eest! Mõtlesin kohe, et Tartusse või Tallinna ma ei taha õpetajaks minna, seal leiab neid niigi. Pealegi usun, et siin on mu elu kordades huvitavam. Peab ikka ise oma elu seikluseks tegema.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles