Ohvriabi kriisitelefon läbis esimese tuleproovi

Evi Järvepera sõnul tasub kriisitelefonil helistada siis, kui on raske ja halb olla ning hinges mure, millega ei oska midagi peale hakata. Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Ohvriabi kriisitelefoni poole pöörduti esimese kuuga 575 korda, aga sotsiaalkindlustusameti hinnangul on tegelikke abivajajaid rohkem.

Seni sai ohvriabitöötajaga rääkida politseijaoskondades, aga 1. jaanuarist võib jagada oma muret ööpäev läbi nii telefoni teel kui ka veebilehe palunabi.ee jututoas. Kriisitelefonil 116 006 helistati esimese kuu jooksul 402 korda ja veebivestluse vahendusel küsiti abi 173 korral. Kõige rohkem pöörduti lähisuhtevägivalla tõttu.  

Kõigini pole info jõudnud 

Sotsiaalkindlustusameti kriisinõustaja Evi Järvepera tõstab telefonitoru Ida-Virumaal, aga kõned tulevad talle üle terve Eesti.

Ohvriabi kriisitelefon 116 006 

Aasta alguses alustanud ohvriabi kriisitelefon 116 006 on mõeldud neile, kes on langenud süüteo, hooletuse või halva kohtlemise ohvriks või kogenud füüsilist, vaimset, majanduslikku või seksuaalset vägivalda. Ühendust võib võtta ka selleks, et anda teada kellegi teise ohvriks langemisest. Samuti saavad kriisitelefonilt abi inimesed, kes on kuritegevuse või õnnetusjuhtumi tõttu lähedase kaotanud.

Ohvriabi kriisitelefonile helistamine on tasuta ning helistaja võib jääda anonüümseks. Abi osutatakse eesti, vene ja inglise keeles. Need, kes ei soovi või ei saa helistada, võivad pöörduda abi saamiseks palunabi.ee lehele, kus pakutakse veebinõustamist nagu telefonitsigi ööpäev läbi ja kolmes keeles. 

Kriisitelefoni kasutamise piirkondlik statistika praegu puudub. Küll on teada, et eelmisel aastal pöörduti sotsiaalkindlustusameti ida piirkonnas ohvriabisse kokku 2517 korral. 1520 juhul oli pöördumise põhjuseks perevägivald, 195 juhul oli tegemist lastevastase vägivallaga. Lisaks pöörduti füüsilise vägivalla, varguse jm probleemide tõttu. 

Allikas: Sotsiaalkindlustusamet 

"Ma näen ainult numbrit, mitte inimese asukohta. Inimestel on õigus pöörduda anonüümselt ja enamik seda teebki. Inimese asukohta küsin siis, kui talle on kiiresti vaja mõnd teenust, näiteks naiste tugikeskuse numbrit, ja soovin anda lähima asutuse kontakti."

Järvepera sõnul on ta siiani võtnud vastu valdavalt eestikeelseid kõnesid. "Mulle tundub, et eestikeelses meedias on see info olnud rohkem nähtav kui venekeelses." Seda kinnitab ka statistika, mille järgi oli 85 protsenti kõikidest pöördumistest eesti keeles.

Sotsiaalkindlustusameti kriisiabi teenuse juht Mari Tikerpuu arvas, et ehkki pöördumiste arv on suur, on tegelikke abivajajaid veelgi rohkem.

"Kindlasti ei saa eeldada, et kõik ohvrid on praeguseks tasuta ööpäevaringsest kriisinõustamisest teadlikud, mistõttu jätkame abivajajatele suunatud teavitust. Esimese kuu 575 pöördumist näitavad selgelt, kui väga on tasuta ööpäevaringset kriisinõustamist Eestisse vaja," ütles Tikerpuu.

Evi Järveperal, kes töötas ligi kümme aastat sotsiaalkindlustusameti ohvriabitöötaja ja juhtivspetsialistina, tuli uue rolliga harjuda. 

"Viimasel paaril aastal oli üle 70 pöördumise kuus. Pooled neist silmast silma kohtumised, kui sai lugeda inimese kehakeelt, hoida inimese rahustamiseks kätt, kui vaja jms. Nüüd on ainsad väljendusvahendid hääl ja sõnaseadmisoskus. Alguses tekitas see kõhedust, aga kuu ajaga tunnen end kindlamalt."

Järvepera sõnul tasub kriisitelefonil helistada siis, kui on raske ja halb olla ning hinges mure, millega ei oska midagi peale hakata.

"Näiteks tundub, et partner käitub sinuga nii, nagu ei peaks käituma, on olnud pikaajaline kiusamine või raske juhtum varasemas elus. Viimasel ajal on hakanud abi otsima nüüd juba täisealiseks saanud inimesed, keda on lapsena seksuaalselt väärkoheldud. See ei pruukinud olla vägistamine, vaid mõni kergem juhtum, aga inimene saab aru, et see, mis temaga toimus, ei olnud õige ning juhtunu mõjutab praegugi tema elu. Meie saame juhatada, kust abi otsida," rääkis Järvepera.

Ei asenda häirekeskust

Kriisitelefonil helistajaid suunatakse enamasti edasi ohvriabitöötaja juurde, kohalikku omavalitsusse, naiste tugikeskusse, lasteabitelefonile, perearstile või häirekeskusse.  

"Kui on ikka äge olukord, mis nõuab politsei kohest sekkumist − näiteks tungitakse kellelegi kallale −, tuleb valida häirekeskuse number 112. Meie poole pöördumine on selles olukorras ajaraiskamine. Loomulikult saame ka ise häirekeskusega ühendust võtta, aga väärtuslikud minutid jooksevad. Terviseprobleemide ja tulekahju korral tuleks ka kindlasti häirekeskusesse pöörduda," ütles Järvepera.  

Lähisuhtevägivalla korral on edasine abistaja enamasti ohvriabitöötaja või naiste tugikeskus, sõltuvalt sellest, kas ohver on valmis kohe tegutsema, et vägivallaringist välja murda.

"Kindlasti räägin, kuidas vägivald ajapikku süveneb. See ju algab enamasti hiilivalt − kohe ei lööda kõige hullemal moel, esimene kord võib olla tõukamine. Tavaliselt soovitan helistajal pöörduda naiste tugikeskusse, kus on tasuta psühholoogiline ja juriidiline abi. Meie piirkonna naiste tugikeskus-varjupaik osutab ka võlanõustamist, millest on suur abi naise majanduslikul iseseisvumisel."

Järvepera sõnul raskendavad tööd saripöördujad, kel võivad olla psühhiaatrilised probleemid või kes otsivad helistamises meelelahutust.

"Saripöörduja võib helistada öö jooksul kaheksa korda ja nõuda sinult asju, mida sa teha ei saa. Kui seejärel tuleb kõne enesetapumõtetega inimeselt, pead panema tema aitamiseks tööle kogu oma jõu ja mõtte. Pärast sarihelistajaga jagelemist on see väga raske. Sarihelistaja numbrit ei saa ka ära blokeerida, sest järgmisel hetkel võib see inimene olla reaalselt hädas."