Integratsiooni sihtasutus on Narvas peaaegu mehitatud

Irene Käosaar tunnistas, et lõimumisasutuse Narva kolimisel oli keerulisi aegu, aga nendest sai üle.

FOTO: Matti Kämärä / Põhjarannik

"Narva toodud töökohtade täitmise protsent hakkab lähenema sajale," ütles integratsiooni sihtasutuse juhataja Irene Käosaar, kinnitades, et spetsialiste on võimalik leida ka pealinnast väljaspool.

Kui integratsiooni sihtasutus avas uuest aastast oma peakontori Narvas, tõi see piirilinna enamiku lõimumisasutuse töökohti, täpsemalt 20. Avamisel ütlesid, et varem pealinnas töötanud inimestest kolis Narva kaks. Kuidas on olnud kohapealne saak?

Äsja lõppes kaks konkurssi, nende seas kommunikatsioonijuhi oma, mis esimesel korral luhtus. CVsid tuli korralik hulk, aga inimesi pole veel välja valitud.

Paar konkurssi töötajate leidmiseks tuleb veel Ida-Virumaa programmi raames − kokkuleppel rahandusministeeriumiga hakkame korraldama eesti ja inglise keele õpet Ida-Viru ettevõtete juhttöötajatele ning toetama suurürituste korraldamist maakonnas. 

Nii et Narva loodud töökohtade täitmise protsent hakkab lähenema sajale. Mõtlesin, et kui saame 100 protsenti täidetud, võiksin kirjutada arvamusartikli, kuidas see praktikas välja nägi ja missuguseid õppetunde me saime.

Hiljuti teavitas sotsiaalkindlustusamet, et avab Türil esinduse 30 töötajaga, aga see on hoopis midagi muud. Sotsiaalkindlustusametis on sadu töötajaid ja 30 inimest on nendele väike protsent. Meie räägime üle 50 protsendi asutuse ametikohtade ning lisaks asutuse juhtimise ületoomisest. Ise olen ikkagi reaalselt suurema osa ajast Ida-Virumaal.

Minu käest on juba küsitud, kuidas meil see nii rahulikult läks, et polegi mingit lärmi kuulda.

Kas võib öelda, et läks kardetust paremini? 

Jah. Vabandust, aga minulgi oli eelarvamus, et Ida-Virumaalt ei ole võimalik inimesi leida. Põhjusel, et nad ei valda piisavalt hästi eesti keelt või on mõni muu puudus. Kandideerisin sihtasutuse juhiks teadmisega, et pean viima asutuse Narva. Võtsin selle vastutuse, aga tundsin natukene hirmu ka.

Tegelikult on see läinud palju kergemalt. Konkursid on olnud korralikud, oleme saanud tööle väga tublid inimesed ja meil on kujunemas mõnus meeskond. Kõik on eesti keelt kõrgtasemel valdavad inimesed. Kes oskab eesti keelt paremini, kes halvemini, aga olemegi võtnud eesmärgiks neid inimesi eestikeelse töökeskkonnaga toetada.

Meie igapäevane suhtlus muutub aina eestikeelsemaks. Kuna mulle väga meeldib vene keeles rääkida, mõtlesin algul, et nii on lihtsam, aga olen aru saanud, et inimesed tegelikult tahavad minuga eesti keelt rääkida. Integratsiooni sihtasutus ja eesti keele maja võiksidki olla Narvas eestikeelseks saarekeseks.

Teine asi, mis läks kardetust kergemalt, oli Tallinna ametikohtade koondamine. Minu hirm oli, et pean aasta lõpus koondama korraga näiteks kümme inimest, mis oleks tekitanud väga suure augu. Sest ega keegi ei andnud meile hõlpu: pidime samal ajal tegelema eesti keele majade avamisega, nii Tallinnas kui Narvas kolimisega, hangete ja projektikonkursside korraldamisega.

Aga tööseisakut tegelikult ei tekkinud? 

Jah, kõik läks sujuvalt. Üks asi, mida tegin õigesti, oli pidev info jagamine. Isegi kui info on ebameeldiv, tuleb inimestele kogu aeg rääkida, milline on hetkeseis, ja mitte anda valelootusi, et võib-olla me ikka ei koli...

Niipea kui nõukoguga struktuuri paika saime, viisin töötajad sellega kurssi. Nii hakkasid inimesed, kes teadsid, et ei taha kolida, endale juba uut töökohta otsima. Seetõttu vahetusid inimesed järk-järgult, mistõttu olime lõpuks sunnitud koondama ainult ühe. See tähendas, et saime uusi inimesi tasapisi Narva tööle võtta, neid koolitada ja meie süsteemi sisse tuua. 

Ma ei hakka valetama, oli ka keerulisi aegu, aga saime lõpuks hakkama. Julgen väita, et ükski kolleeg ei lahkunud solvumise ega vihaga. Ja need, kes jäid, olid vastutulelikud. Nad olid valmis panema organisatsioonile õla alla, et muutuste protsessist välja tulla. Me kõik pingutasime, et üleminek oleks võimalikult sujuv.

Kas integratsiooni sihtasutuse kogemus võiks olla julgustav teistele riigiasutustele, keda ootab pealinnast väljakolimine?

Ma arvan küll. Oluline on inimeste ühes inforuumis hoidmine, et töötajatel ei tekiks tunnet, nagu juhtuksid asjad nende selja taga ja nad ei tea, miks need toimuvad.

Hea, kui kolimine on pikalt ette teada, nagu meil oli. Narva kolimise otsuse tegi sihtasutuse nõukogu juba 2017. aasta kevadel. Mina tulin samast sügisest tööle sõnumiga, et üks minu ülesanne on viia sihtasutus Narva. 

Eelmise neljapäeva hommikul läks lahti võidujooks integratsiooni sihtasutuse tasuta eesti keele kursustele. Kui kaua see seekord kestis?  

Tallinnas täitusid kohad 14 minuti, Ida-Virumaal ühe päevaga [veebruaris avatakse 1100 inimesele 69 kursust, millest pooled toimuvad Ida-Viru linnades − toim.].

Üks päev oli ka väga lühike aeg, aga võrreldes Tallinna 14 minutiga tekkis mõte, kas Ida-Virumaal hakkab huvi lõppema. Ilmselt oli põhjus selles, et avasime 16. jaanuaril suure pauguga Tallinna eesti keele maja. Tallinn on täis meie plakateid, bussides jooksevad reklaamid. Inimesi tuleb nõustamisele uksest ja aknast.

Kuna meil Ida-Virumaal veel oma kodu ei ole, ei julgenud me siin nii suurelt reklaami teha. Ida-Virumaal plaanime sama suurt reklaamipauku sügise alguses [suve jooksul peaks sihtasutuse peakontor kolima Linda t 2 hoonesse Narva Vaba Lava kõrvale ja sealsamas avatakse ka Narva eesti keele maja − toim.].

Tagasi üles