Kohtla-Järve poolkoksimäed said valmis

Ehitajapoolne projektijuht Tarmo Sinisaar (vasakul) ja objektijuht Tarvo Terase (paremal) ning tellijapoolne projektijuht Raimo Jaaksoo (keskel) on ligemale viis aastat kestnud tööde tulemusega rahul. Foto: Matti Kämärä

Detsembris pandi Kohtla-Järve poolkoksimägede ohutuks muutmisele punkt; nüüdsest peaksid nii õhk kui pinna- ja põhjavesi aina puhtamaks muutuma.

"Viimased tööd jäid novembri lõppu, 12. detsembril saime kasutusloa, 15. detsember oli lõpptähtaeg, nii et üsna piiri lähedale jäi see lõpetamine," rääkis Kohtla-Järve poolkoksimägede sulgemise töövõtja ASi Merko Ehitus Eesti poolne projektijuht Tarmo Sinisaar.

Enamik töödest lõpetati tegelikult juba augustis, aasta teise poolde jäid üksnes põlengualaga seotud tegevused, mille tarvis ajapikendust anti.

Põhjalik eeltöö

Lepingud Kohtla-Järve ja Kiviõli poolkoksimägede ohutuks muutmiseks (Kiviõlis tegutses AS Skanska EMV)  sõlmiti 2009. aasta lõpus, pärast projekteerimist ja lisauuringuid tehti algust juba konkreetsete töödega.

Alustati fuussijärvede täitmise ja veekindlaks katmisega, jätkati mägede ümberkujundamisega. See tähendas tohutute pinnasekoguste  − Kohtla-Järvel 3,4 miljonit kantmeetrit − teisaldamist ja nõlvade laugemaks planeerimist.  Tarmo Sinisaare sõnul muutsid just need tööd ettevõtmise keeruliseks.

"Tööd tuli teha väga järskudel, kohati isegi 45kraadistel nõlvadel," märkis ta.

Tööde tellija, keskkonnaministeeriumi poolne projektijuht Raimo Jaaksoo ütles, et tänu väga põhjalikule eeltööle mingeid erilisi ootamatusi ette ei tulnud ning tööd jäid kavandatud eelarve piiridesse: Kohtla-Järvel 36,8 miljonit, Kiviõlis umbes kuus miljonit eurot. Kogu raha tuli ühtekuuluvusfondist.

Kindlalt kaetud

Kui mäed olid ettenähtult lauge kuju saavutanud − päris kõikjal kasutada olnud territoorium seda siiski ei võimaldanud −, asuti neid veekindlaks katma. Kõigepealt bentoniitkate, mis sademeveel mäkke imbuda ei lase, seejärel drenaažikiht, mis sadanud vee mööda mäekülge alla juhib, ning viimasena eri paksusega kiht värsket poolkoksi. See omakorda kaeti hüdrokülviga, mis praegu juba kesise lumekihi all kenasti rohetab.

Mõnele poole istutati ka puid. Raimo Jaaksoo sõnul pole karta, et puud kasvades oma juured nõnda sügavale ajaksid, et need bentoniitmattidest läbi tungiksid.

"Siin kasvas  puid ka enne seda, kui meie töid alustasime, ja nende juurestik polnud kuigi sügaval − allpool ju toiteaineid ei ole," ütles ta.

Hüdrokülvi puhul pisut peljati, kuidas rohi sellisel vaesel pinnasel kasvama hakkab, ent lootust andis Viru Keemia Grupi kogemus − nende varasemad hüdrokülvid on küll visalt, ent siiski edenenud.

Põleng tõmbas pidurit

Tööd kulgesid plaani järgi kuni 2011. aasta detsembrini, mil ühel mäeharjal paljastusid pinnase teisaldamise käigus põlevad koopad.

"Esimene pilt oli päris ehmatav − nagu põrgukatel," meenutas Jaaksoo. "Tööde jätkamine oli päris ohtlik, sest polnud ju teada, kui palju selliseid koopaid seal veel võib olla."

"Põlengukoldes mõõtsime temperatuuriks kuni 950 kraadi, aga allpool oli see kindlasti veel kõrgem," märkis Tarmo Sinisaar.

Uuringute ja eksperthinnangute tulemusena otsustati põlengu summutamise kasuks ning asuti mäes olevatesse tühimikesse tuhka varistama. Serl moel tihendatud ala kaeti kuumenemise vältimiseks paksu tuhakihiga, millele omakorda pandi killustiku- ja lõpuks poolkoksikiht.

"Uuringutest oli teada, et mäes on kuumenemisi, nii et päris ootamatu see meile ei olnud. Ega me midagi väga teistmoodi poleks saanud teha ka, sest mägede harjad tuli igal juhul maha võtta ja nõlvad laugemaks muuta."

Põlengualale paigaldatud gaasikogumissüsteem toimib, temperatuuri seireandurid näitavad üsna stabiilselt kuni kaheksakümmet kraadi. Põlemisprotsessi lõplikuks sumbumiseks kulub kümneid aastaid.

Vesi kogutakse kokku

Nii mägede sisemusest välja imbuv nõrgvesi kui mööda mäekülgi alla valguv sademevesi kogutakse kraavidega kokku ja juhitakse kahte tosinal hektaril laiuvasse ja 180 000 kantmeetrit mahutavasse settebasseini.

"Esialgu kogume sademe- ja nõrgvett koos ja suuname kõik edasi puhastusseadmetele, aga tulevikus, kui sademevesi enam puhastamist ei vaja, on neid võimalik eraldi koguda," selgitas Jaaksoo.

Arvestuslikult tuleb aastas ümber pumbata ja puhastada ligemale 300 000 kantmeetrit vett; olenevalt reostusastmest kulub ühele kuupmeetrile umbes üks euro.

Seire jätkub

Oluliselt väiksema töömahuga Kiviõli poolkoksimäel lõpetati tööd juba 2013. aasta jaanuaris ning praeguseks on seal ehituse garantiiaeg läbi saanud.  Ülevaatus kinnitas, et kõik on korras ja toimib.

Kohtla-Järve mägedel algas kaks aastat kestev garantiiperiood mullu augustis, põlengualal erandina detsembri keskel.

Nii Kiviõli kui Kohtla-Järve mägedel toimuvat seirab pidevalt Eesti keskkonnauuringute keskus; seniste andmete põhjal on kõik näitajad jäänud oodatud piiridesse.