Muinsuskaitsetudengid vallutasid Sillamäe

Sillamäe arhitektuuri asjatundja ja muuseumihoidja Aleksandr Popolitov pealinna tudengitele kohalikku passiooni seletamas. Foto: Peeter Lilleväli

3.-5. juunini inventeerisid Eesti kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna tudengid muinsuskaitseameti tellimisel Sillamäe kesklinna muinsuskaitse alla võetavat ala. Uudistamist oli palju, sest vaid kaks tudengit kümnest oli varem Sillamäel käinud.

"Kindlasti minge vaadake esimese spordikompleksi hoonet, mida kutsutakse kollaseks majaks, seal on väga põnev ja tulevad huvitavad arhitektuurifotod," seletab üheksast tüdrukust ja ühest noormehest koosnevale seltskonnale Sillamäe arhitektuuri asjatundja ja muuseumihoidja Aleksandr Popolitov prillide välkudes innustunult, "aga pargis olid veel skulptuurid, mida enam kahjuks pole."

Huviline fotokaamera

Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna vaatluspraktika juhendaja Kristo Kooskora ütleb, et juhendab säärast praktikat viiendat aastat − varem on ta inventeerinud Valga, Rakvere, Lihula ja Haapsalu põnevaid hooneid − ja räägib, et Sillamäe eristub mainitud kohtadest selgelt.

"Sillamäel ei ole muinsuskaitseala, seda alles kavandatakse. Sellest lähtudes on ka teema püstitatud. Kui tavaliselt on iga maja ja hoovitaguse puhul läbi räägitud ka hoone valdajaga ja arutatakse, kuidas ja mis plaanis, siis siin me üritame praegu kolme päevaga lihtsalt hetkeseisu dokumenteerida, et kui asi läheb konkreetsemaks ja hakatakse muinsuskaitse eritingimusi kehtestama, saaks väärtusi skaalale paigutada. Tähtis on dokumenteerida väärtuslikud detailid ning me pöörame tähelepanu kõigele autentsele majasiltidest, laternapostidest, skulptuurialustest alates. Kuna seisukord on minekul, siis seda enam on aktuaalne seda dokumeneerida," rääkis Kooskora.

Praktika näeb välja nii, et iga tudeng saab kindla arvu objekte, käiakse kaardiga kogu ala üle, vaadatakse, kas abihooned on olulised, kas needki tuleb üles pildistada. Kõik praktikandid peavad oma tööd praktika lõpuks selekteerima ja andma esmased hinnangud hoonete seisukorra ja muu seonduva kohta.

"Kõigi teiste alade kõrval, mida varem on inventeeritud, on Sillamäe eriline, sest kogu linnaosa on ühel ajal rajatud. Langevad ära mitmed küsimused − milline on ajalugu, kuidas ja mis ehitati −, sest lugu on ühine. Kindlasti on huvitav neil tudengeil, kes pole siin käinud, näha kompaktset linnaruumi," ütles Kooskora.

Tundmatu Sillamäe 

Aga neid tudengeid, kes pole varem Sillamäel käinud, on kümnest valdav enamik − vaid Anne Raud, kes on Narvas sündinud, ja veel üks tüdruk välja arvata. Ka juhendaja ise on käinud Sillamäel üksnes korra varem − 7 aastat tagasi, kui ta õppis kunstiakadeemia muinsuskaitse osakonnas esimesel kursusel ja külastas sügisekskursiooni käigus uraanilinna.

Kooskorale jäi meelde 7 aasta tagusest Sillamäest seal kuuldud lause: "Sillamäe on selline linn, kus suitsukoni või kommipaberi maha viskaja saab esimeselt vastutulijalt kõva häälega noomida." Mees lubas nüüdse praktika käigus veenduda, kas see uskumus vastab ikka tõele, aga "see pole praktika teema, milleks on ikkagi arhitektuur".

Tallinna tüdruk Annabel Kongas, kellest saab kunagi filmirestauraator, ütles, et Tallinnas on vaid mõni tänav nii stiilne kui Sillamäel kogu linnasüda:  "Linn on ikka meeletult huvitav − tõeline ajaränd."

Ilu ka detailides

Raud, kes on grupis ainus Ida-Viru päritolu tudeng ja on lõpetanud Narva Pähklimäe gümnaasiumi, ütles, et läks õppima muinsuskaitse ja konserveerimise osakonda, sest talle pakkus huvi käsitöö ja "töö objektidega, mis on juba loodud". Sillamäelt on neiu mitu korda läbi käinud, aga ta pole varem linnaga spetsiaalselt tutvunud. "Sillamäe on üks väike, aga huvitav linn, ta on unikaalne, sest ta valmis plaani järgi 1940.-1950. aastatel stalinistlikus stiilis. Samuti on huvitav asukoht: mere lähedus, rand ja promenaad," võttis Raud Sillamäe kokku.

Reili Miggur, kes  läks õppima muinsuskaitset, sest talle teeb muret Riisipere mõisa olukord, ütleb Sillamäe kohta, et juba esimene pilk sellele on vägev. "Võttes arvesse, et siin on stalinistlikud majad ja nad kõik on sama tüübi järgi ehitatud, on kõigil neil siiski isesugused kaunistused ja nad kõik on erinevat pastelset tooni − see annab nii palju tänavapildis juurde. Esimene pilt on suurepärane, saab põnev olema," ütles Miggur.

Ehitismälestiste peainspektor Triin Talk tunnistas, et noored ahhetasid, kui Sillamäed esimest korda nägid. "Karp oli korraks lahti, kui trepist merevaadet nägid. Ootamatu linn Eesti kontekstis − inimestele, kes pole siin kandis eriti käinud. Praktika Sillamäel on huvitav, detailid on majade kaupa väga erinevad − kõik on vaja üles pildistada, et teaksime täpselt, mida väärtuslikku ja vana veel alles on," ütles Talk.

Talk nimetab subjektiivselt iseenda lemmikuks Sillamäel kunagist Rodina-nimelist kinohoonet, mis on juba praegu mälestisena kaitse all. Kahjuks on hoone praegu suletud, aga inspektor loodab, et see peagi ikkagi avatakse − interjöörid on seal enam-vähem säilinud.

Tudengite töö Sillamäel saab muinsuskaitsele alusmaterjaliks, et edasi planeerida tulevast muinsuskaitseala. Tulemus pannakse internetti üles, talletatakse muinsuskaitse arhiivis ja seda jagatakse ka Sillamäe linnaga.