Koolmeister Hendrik Kase mälestuspink õnnistati sisse muusikaga

Esimestena võtsid Hendrik Kase mälestuspingil istet tema lähedased: poeg Ants, tütar Sirje ning lapselaps Irina. "Väga liigutav," märkis Ants, olles kohalikule kogukonnale isa mälestuse jäädvustamise eest tänulik. Foto: Matti Kämärä

Väike Lohusuu kool avas kodanikupäeva eel oma õuel Hendrik Kase mälestuspingi ning lasi endise koolmeistri auks kõlada nii laulul kui puhkpillimuusikal.

Teisiti polekski see mõeldav, sest üle 40 aasta Lohusuu kultuuri- ja spordielu hingeks olnud Kase kutsumuseks oli muusika.

Maa sool

Petseris sündinud ning 1938. aastal perega Lohusuusse kolinud Hendrik Kasest sai selle Peipsi-äärse kogukonna maa sool.  Ta mängis mitut pilli, juhatas orkestrit ja ansambleid, mängis aastaid orkestrijuhtide puhkpilliorkestris, õpetas lastele pillimängu ning kirjutas laule.

"Elu läks hooga käima," meenutas kooli endine matemaatikaõpetaja ja õppealajuhataja Eha Kukk 1950aastate lõppu ja järgnenud kaht aastakümmet, kui Kask pidas Lohusuu maakultuurimaja juhataja ametit. "Tegutsesid näitering, segakoor ja naisansambel, olid rahvatantsijad ja muidugi puhkpill, mille hing ja juhendaja ta oli."

Kui kool jäi ilma muusikaõpetajast, võttis Kask selle ameti üle, omandades samal ajal Otsa-koolis kaugõppes trompetisti, isetegevusliku orkestrijuhi ja lastemuusikakooli õpetaja erialaoskusi.

Kase trompet ja ka bajaan − teine pill, mida ta meisterlikult valdas − on väljas kooliseinte vahel avatud näitusel koos rohkete aukirjade, diplomite ja tänukirjadega, mis andsid kinnitust selle koolmeistri mitmekülgsest tegevusest.

Kui kool jäi ilma poiste käsitööõpetajast, hakkas Kask ka neid tunde andma. Kuke sõnul omandasid poisid tema käe all puutöövõtteid, kuid − mis veelgi olulisem − nad said  ka korraharjumuse.

"Hendrik oli seda väärt," tõdes Kukk, et pink sai pandud õigele mehele.

Pooleli jäänud laul

Kui enamasti on Ida-Virus avatud mälestuspingid Avinurme päritolu, siis Lohusuu kogukonnal polnud vaja minna seda mujalt tellima: pingi tegi valmis kohalik puutöömeister Madis Aun.

Küll oli aga Kase mälestuseks kõlanud puhkpillimuusika esitajaks Avinurme orkester, sest nagu tõdes Hendrik Kase poeg Ants: kadus isa, kadus ka Lohusuu puhkpill.

Kuid õpetajate naisansambel tegutseb edasi ning Kase kirjutatud laulud püsivad selle kandi inimestel jätkuvalt meeles. Enamik neist on kirjutatud Virve Osila sõnadele.

Pärast Kase surma 2003. aastal tema mälestuseks "Kase laulude" vihiku välja andnud Osila meenutas, et tema esimene kokkupuude tema luuletuste viisistajaga oli n-ö kirjalik. "Andke palun andeks, et ma vusserdasin need soperdised ilma Teie nõusolekuta, kuid Lohusuu kooli naisansambel on neid esitanud üsna edukalt mitmel pool," seisis Kase poolt Osilale saadetud noodilehtede lõpus. "Veel kord − andestust."

"Minule oli see ainult rõõm," ütleb Osila. "Kui luuletus on lauluks saanud, on seal juba kahe inimese hingelinnud sees, ja kui neile lisanduvad veel lauljate omad, läheb lendu terve hingelindude parv."

Poetess meenutas, et ühel Hiiumaa reisil läks Kase kirjutatud laul "Ema" sedavõrd publikule hinge, et seda paluti pärast kontserti esitada eraviisiliselt.

Osila sõnul kandis tema ja Kase − kahe lihtsa, maalähedast tõugu inimese koostöö vilja ning laulud lendasid laiali üle Eesti ja võitsid ka raja taga elavate kaasmaalaste südameid. "Pole häbi öelda, et meie koos tehtud laulud on populaarsed," tõdes ta pingi avamisel, kostes Kase kohta, et kes "kes põleb heleda leegiga, ei kustu eikeegina".

"Kask viis lauljatega oma loomingu mujale Eestis ja Eestist välja, näidates, et kultuur õitseb ka sellises väikeses kohas nagu Lohusuu," märkis Lohusuu lasteaia-põhikooli direktori kohusetäitja Külli Oja.

Osila ja Kase eriliseks lemmikuks oli laul "Hiline õnn", mis kõlas ka pärast pingi avamist koolimajas peetud kontserdil Lohusuu õpetajate naisansambli esituses.

"Küünal põleb lõpuni" ja "Hüvastijätt" olid viimased Osila sõnadele tehtud laulud, mis Kask kirjutas. Üks laul jäi viisimeistril aga pooleli − "Veel ei ole hilja". Osila on selle laulu olemasolevad read "Kase lauludesse" pannud, lisanud ka samanimelise luuletuse, lootuses, et seegi laul saab kellegi abiga ükskord lõpetatud ning rahva sekka lennata.