"Ho-ho-ho-hoo, siin me oleme!"

Jõuluvanade konverentsi delegaadid saabuvad Pannjärvele, et nõu pidada ja lastega lustida. Foto: Matti Kämärä

"Appi, jõuluvanad," hüüatab erutatud mudilane, kui laupäeva lõunaajal saabub Pannjärvele tuututades pulmarong, ainult et lastiks on valgete habemete ja punaste kuubedega tegelased. On ülemaalise jõuluvanade konverentsi esimene päev.

Lund ei ole ja saaniga ei saanud jõulutaadid-memmed tulla. Seetõttu on pikemate vahemaade läbimiseks võetud appi nii uhiuusi säravvalgeid džiipe kui päevinäinud Žigulisid.

Pehme kalli 

"Täna on jõuluvanadega kallistamine väga soositud ettevõtmine. Laske aga musklitel käia," haarab jõuluvana Ärni liikuvas postkontoris mikrofoni.

Et jõulutaate ja -memmesid on neljakümne ligi, saavad pehme kaisutuse kõik soovijad.

Kalli tehtud, toob jõuluvana Olle välja ratastega Soome kelgu, pakkudes vilkuvate tulede ja muusika saatel lõbusõitu Pannjärve terviserajal. Samal ajal saab paitada Pärnumaa Korstna talu jõulumemme jänest.

"Ho-ho-ho-hoo! Varsti läheme puu otsa salanõu pidama. See on küll naljalugu ja saab juhtuda ainult Alutaguse põnevates metsades," tutvustab jõuluvana Aare edasist päevakava. Tema on süüdi selles, et arvult 15. jõuluvanade konverents jõuab esimest korda Ida-Virumaale. Kahju ainult, et võõrustajamaakonda esindab Aare üksinda, tehes seda küll maailmameistri vääriliselt.

"Oi-oi-oi," paneb Harakapesasse ronimine nii mõnegi memme ja taadi vormi proovile. Et kõik korraga männipuude otsa ehitatud onni ära ei mahu, arutatakse tähtsaid küsimusi mitmes voorus.

"Meie leidsime vastused viiele esimesele küsimusele ja nüüd läheb üles järgmine ports, kes otsib vastuse järgmisele viiele," kommenteerib jõuluvana Julius, kes liigub ringi pruuni kohvriga, millel on kiri "ülemaalise jõuluvanade konverentsi ametlik delegaat".

"Olen käinud konverentsidel juba 1991. aastast. Iga kord esimese advendi paiku tulevad jõuluvanad kokku ja peavad tähtsat nõu. Praegu on elu läinud eriti kiireks ja moekaks − me peame trendidega kursis olema. See on ka üks moevärk, et salanõu peetakse puu otsas − siis ei saa eriti keegi pealt kuulata," lisab Harjumaalt tulnud jõulutaat.

Ehkki salanõu on salanõu ja seda laialt ei kuulutata, annab Julius vihje, et üks vaidlusalune küsimus on jõuluvana kuue värv. "Pakkusime vahepeal välja rohelist, et see haakuks rohelise mõtteviisiga, aga siis lapsed kirjutasid, et punane on ikka kõige õigem, ja me jäime traditsioonide juurde. Aga selles olen moega kaasa läinud, et minu saanil on rattad all, juhuks kui äkki ei tule lund. Siis ei jää laste juurde minemata."

Alutaguse seikluskeskuses selgub, et trendikamad jõuluvanad on valmis isegi saani nurka viskama ja tuubiga laste juurde kihutama. Aga mitte kõik.

Suur kadu

"Tuubitama mingu see, kellel on lusika nurka viskamine lähedal," ütleb 268aastane Andu otsustavalt ja vaatab kõrvalt, kuidas ametivennad esmalt alla tuhisevad ja siis mäkke tagasi rühivad − eskalaator on vist vanakeste kiusamiseks meelega seisma pandud.

"Ma näen, et siin peetakse arvestust, kui palju läheb ja kui palju tagasi tuleb," kõnetab jõuluvana Kusti märkmeid tegevat ajakirjanikku. "Ja paistab, et kaoprotsent on suur," muheleb punakuub, sikutades välja habemesse pudenenud männiokka. "Tegelikult on niimoodi, et kui jõuluaeg läbi saab, viskan ma põõsa alla pikutama ja kui üles tõusen, on pohlad habemest läbi kasvanud. Siis on kohe omast käest võtta."

Kusti ja Andu jutust selgub, et jõuluvanad ei hoolitse ainult oma kõhutäie eest, vaid käivad pühade ajal ka loomaaia asukatele maiusi jagamas. "Me oleme ju ristitaadiks mägiveisele. Oot, mis ta nimi oligi?" arutleb Andi. "See on Silvia," tulevad teised mäluga appi. "Sellepärast me nii suure pundiga ringi käimegi, et kui üks ei tea, teab teine ja kui teine ei tea, siis kolmas ikka teab. Keskmine tavaliselt teab," sekkub Kusti.

Ühes on kõik jõuluvanad kindlad: nad teavad täpselt, mida lapsed soovivad. "Ainus probleem on see, kui laps tahab üht, näiteks puldiautot, saadab kirja ära ja mõtleb siis ümber. Aga auto on juba olemas. Kui midagi tahad, võiks ikka selle juurde jääda," manitseb Andu.

Jõulumees kinnitab, et tuubipelgusest hoolimata käivad nii tema kui ta kolleegid ajaga kaasas. "Oleme kõik Facebookis ja teeme jõuluostusid internetikaubamajas. See on lihtsam, sest ei pea ise ringi kõndima, vaid kingitused tuuakse meie lattu kohale," jutustab Andu.

Kirju nagu muda 

Lastelt eelistatakse siiski saada vanamoelisi k-kirju, mitte e-kirju. Kahe päeva jooksul saab need jätta liikuvasse jõuluvana postkontorisse, mis sõidab marsruudil Aseri − Pannjärve − Kohtla-Nõmme − Voka − Jõhvi.

6aastane Mirta Rajas soovib kingipakis näha Lego päästepaati. Tema 3aastane sõsar Ronja küsib jõuluvanalt laste gloobust. Ainult sama pere 8aastane Herta ei usalda uuendusi ja jätab oma kirja päkapikusussi sisse nagu alati.

Enamik kohaletulnud mudilasi peab jõuluvana postkontorit siiski usaldusväärseks. "Kirju on nagu muda," tõdeb jõuluvana Tõrs pühapäeva hommikul Vokas ja osutab peaaegu ääreni täis hiiglaslikule postkastile. "Aga lund võiks natukene rohkem olla," lisab ta musta maad põrnitsedes.

Kolleegid lohutavad, et ega talv taeva ei jää, ja üheskoos tehakse suure lustiga läbi ka konverentsi viimane päevakorrapunkt − esimese advendiküünla süütamine maakonnakeskuses Jõhvis.