Iisakus tapetud hunt oli haige ja vilets

Kaks nädalat tagasi taples Elmar Roosvald oma koduõuel tükk aega hundiga, et oma kalleid koeri kiskja käest päästa. Foto: KRISTJAN ROOSVALD

Ülemöödunud nädalal Pootsiku külas koduõuele tulnud hunt, kelle peremees hargiga tappis, oli väga haige ja vilets ning pikalt poleks tal elupäevi enam jätkunud niikuinii. 

"Alguses arvasime, et tegemist on kutsikaga, aga oli ikka täiskasvanud hunt, kes kaalus ainult 24 kilo − tavaliselt kaalub täiskasvanud isashunt 40 - 45 kilo, isegi eelmise suve kutsikad kaaluvad praegu juba 30 - 35 kilo," rääkis keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna peaspetsialist Marko Kübarsepp.

Tapetud hunti uuriti põhjalikult Tartus keskkonnaagentuuri ulukilaboris.

"See hunt oli luu ja nahk; keha tagumise osa lihased olid loomal kärbunud, rasvkude puudus täielikult; võib öelda, et organism toitus iseendast. Sellise seisundi põhjuseks oli ilmselt kärntõbi: loom oli enamjaolt kärnas ja haigusest tulenevalt karvutu. Peaajust võetud proov saadeti marutaudiuuringuteks veterinaarametisse, praeguseks pole sealt veel vastust tulnud," ütles Kübarsepp.

Stress muudab vastuvõtlikuks

Tema sõnul huntide puhul kärntõbi üldjuhul surmav haigus ei ole, eri isendite puhul toimib see eri moodi. Suurem osa hallivatimeestest igatahes paraneb sellest ning kasvatab uue ja korraliku kasuka selga.

"Iga hunt seda haigust endale külge ei saagi, vastuvõtlikumad on just noored isendid, kelle immuunsüsteem pole veel lõplikult välja kujunenud, samuti vanad ja haiged loomad. Nakkuse saamise tõenäosus on seotud ka konkreetse isendi stressinäitajatega; üldine negatiivne stress soodustab vastuvõtlikkust."

Negatiivset stressi põhjustavad huntidel nagu ka kõigil muudel elukatel mitmesugused elukeskkonnast lähtuvad häirijad. Olgu selleks siis konkreetse looma positsioon karja hierarhias, kasinad toiduolud või hoopiski inimese põhjustatud suremuse tõttu lagunenud ning toimimast lakanud hundikari.

Kärntõbe tänavu palju

Kärntõbe esineb Marko Kübarsepa sõnu sel aastal taas hästi palju. Kui möödunud aastal olid kohalikus hundiasurkonnas selle tugevat sügelust põhjustava välisparasiidiga nakatunud vaid üksikud karjad, siis tänavu on kärntõve tunnustega 60 - 70% pesakondadest.

"Kärntõbi on kohati arvestatav loomapopulatsioonide arvukuse reguleerija," ütles ta. "Võib öelda, et mõneti on marutaudi rolli loomastiku arvepidajana tagasihoidlikuks hinnatud: see kahandas arvukust ikka väga olulisel määral ja kärntõve juhte oli sel ajal muidugi üksikuid. Nüüd, kui Eestis marutaudi ametlikult juba mõned head aastad pole leitud, reguleerib peamiselt just kährikute ja rebaste arvukust kärntõbi. Mõlema liigi jaoks osutub selle parasiidiga nakatumine letaalseks. Suremusnäitajad mitmekordistuvad just talvekuudel madalate temperatuuride tõttu."

Nälg ajas inimese juurde

Mis ajendas õnnetut hunti Pootsikul koduõele minema, võib Kübarsepp üksnes arvata.

"Sellises seisundis loomal tõenäoliselt adekvaatne mõtlemine puudub. Eks see suur nälg oli, mis looma inimese juurde ajas.  Kährikuid ja rebaseid satub koduõuedesse sageli, nemad tulevad asulatesse lemmikloomadele pakutava toidu lõhna peale: koertele antakse ju õues süüa ja see lõhn jääb üles, vahel on toidukausist veel midagi võttagi. Hunti võõrustavate koertega ning hiljem ka peremehega neil seal igatahes omavahel ragistamiseks läks. Mis aga külla tulnud loomal täpsemalt plaanis oli, teadis muidugi vaid tema ise."

Huntidega päris palju kokku puutunud Kübarsepale oli Iisaku hundi nägemine omajagu õõvastav vaatepilt.

"Liigina oli ta küll hunt mis hunt, aga midagi hundilikku temast enam paraku järel ei olnud; õnnetu loomake, kes vaevalt püsti seisis. Jutt, et mees temaga kaks tundi võitles, tundub mulle natuke ülepaisutatud. Kui see loom poleks sel moel oma otsa leidnud, siis ega tal ilmselt kuigi pikalt elupäevi oleks enam jätkunud."