Julia Leontjeva: "Ametiühingutega on arvestama hakatud"

Julia Leontjeva ütleb, et müüjad küsivad talt kaupluses sageli, millal hakatakse inimesi tööle võtma, sest muidu ei osta neilt keegi midagi. Leontjeva sõnul jätab see, kui suurettevõtted on sunnitud inimesi koondama, jälje kogu regioonile. Foto: Peeter Lilleväli

Kohtla-Järve keemikute ametiühingu juht Julia Leontjeva on üks neist, kes esitab praegu teravaid küsimusi Ida-Virumaa suurettevõtetes aset leidvate koondamiste kohta. Tema sõnul võib tekkinud olukord hakata perekondi lõhkuma ja elu regioonis sootuks välja suretada.

Kas teil on infot selle kohta, mis on saanud Viru Keemia Grupist koondatud inimestest? Kui paljud neist on uue töö saanud?

Minu andmetel on tööd leidnud inimesi väga vähe − nad võib sõrmede peal kokku lugeda. Kohtume lähipäevil töötukassa esindajatega, et uurida täpselt välja, kui paljud inimesed on tööd saanud ja kui paljud väljaõppe läbinud, kuivõrd efektiivne on ümberõpe olnud ja kas need inimesed on pärast ümberõppe läbimist ka tööd leidnud.

Ma olen varemgi öelnud, et töötukassa kaudu näiteks arvutikursustel käimine ei muuda inimest veel tööturul nõutud IT-spetsialistiks.

Kas mõnel inimesel on õnnestunud tänu töömessile tööd saada?

Tean, et kaugeltki mitte kõik, kes on nendel messidel oma CV esitanud, ei ole vastust saanud. Ma ei oska öelda, mis valikukriteeriumid tööandjatel kehtivad, kuid tean, et näiteks vanemaid kui 50aastasi naisi ei taheta tööle võtta.

Või siis selline näide. Inimene sai vastuse, et ta võetakse tööle, ning palus anda aegsasti tutvumiseks töölepingu projekti, kuid ettevõte seda ei teinud.

Paljud tööandjad kutsuvad inimesi Viljandisse tööle. Ma vestlesin inimestega. Naised ütlesid, et nad ei saa ju peret siia maha jätta. Kui aga koos perega Viljandisse kolida, siis tähendab see seda, et mees peab siin oma töö maha jätma, laps tuleb koolist ära võtta ja hakata Viljandis eluaset üürima. Ja mida teha Kohtla-Järve korteriga? Selle eest maksta on kallis, seda maha müüa aga keeruline.

Vestlesin töömessil ka noortega, kellel peret veel ei ole. Ka nemad ei kiirusta Viljandisse kolima, sest palju on ebaselget. Ajapikku lubati hakata maksma 800-900 euro suurust palka. Aga mida tähendab ajapikku? Ja kas inimene seal üldse kohaneb? Kas ta suudab uue elukutse omandada?

Minu naabrinaine, kes Viru Keemia Grupist koondati, töötab nüüd meie korteriühistus kojamehena. Kas see on teie arvates normaalne?

See, et ta üldse mingit tööd sai, on pluss. Kuid tegu on spetsialistiga, kellel on oskused mingis kindlas valdkonnas ja kes võiks selles vallas kasu tuua, ning seetõttu on see ebanormaalne. Omal ajal kulutas riik tema väljaõpetamisele raha. Nagu öeldakse, võib pähkli katki lüüa tavalise haamriga, aga seda võib teha ka kullakangiga, ainult et haamri ja kullakangi hankimiseks tuleb teha erisuguseid kulutusi.

Too naine, nagu paljud tema kolleegidki, loodab, et tehas hakkab kunagi uuesti tööle ja ta saab seal taas tööd.

Nagu teada, sureb lootus viimasena. Juba ammu peatatud Nitroferdi töötajad loodavad samuti siiani, et saavad millalgi taas sinna tööle. Kõik loodavad seda. Müüjad poes küsivad mult sageli, millal me hakkame inimesi tööle võtma, sest muidu ei osta neilt keegi midagi.

Vaadake Virula kaubanduskeskuse pindu: paljud neist on tühjaks jäänud, rentnikud on lahkunud. Maxima peatab investeeringute tegemise. Muidugi ei hakka keegi sellises olukorras arendamisse investeerima. Mingi karbi püsti panna ja sinna kaupa tuua võib ju küll, ainult et keegi ei hakka seda kaupa ostma. Kui suurettevõtted on sunnitud inimesi koondama, siis jätab see jälje kogu regiooni elule.

Riik peab tegema kõik võimaliku, et need ettevõtted tööd jätkaksid, ning õigel ajal seadusi muutma, et ettevõtted ei jõuaks sinnamaale, kus nad on sunnitud inimesi koondama hakkama.

Teistes riikides, näiteks Suurbritannias ja USAs, vähendati maksukoormust 1. jaanuarist, meil aga tehakse seda alles 1. juulist. Pool aastat on tööstusettevõttele sellise kriisi ajal pikk aeg.

Valitsusel tulnuks sellele tähelepanu pöörata juba ülemöödunud aastal, kui toimusid esimesed koondamised, ning õigel ajal reageerida.

Mida ametiühing teha saab?

Tänu tsentraalsele, harukondlikule ametiühingule ja minu kolleegidele teistest ametiühingutest on meil toimunud väga palju kohtumisi ministritega ja mitmete ministeeriumide nõunikega. Nad ei tõuka meid enam eemale ja kuulavad ära isegi neile ebameeldivad asjad. See näitab, et ametiühingutega on hakatud arvestama.

Praegu pöörame palju tähelepanu ohutustehnika reeglite järgimisele töökohtadel. Samuti on koos sotsiaalministeeriumiga alanud suur töö niinimetatud sooduspensioni asjus. See tahetakse ära kaotada, kuna tööandja kohustus on minimeerida tootmises esinevad kahjulikud faktorid. Tõepoolest, palju on investeeritud seadmete nüüdisajastamisse, kuid mõningatest kahjulikest faktoritest on lihtsalt võimatu vabaneda. Näiteks kaevandustes: juba see, et inimesed maa alla laskuvad, on kahjulik faktor. Ja kuidas ära kaotada öiseid vahetusi? Keegi ju ometi peab töötama ka öösel ning tagama selle, et kõigil oleks soe ja valge.

Praegu on olemas tootmisalade, tööde, kutsealade ja ametikohtade nimekirjad ning sõltuvalt sellest, kui kaua inimene ühel või teisel alal on töötanud, on tal võimalus varem pensionile minna. Mõningatele Viru Keemia Grupist koondatutele osutus see pääseteeks.

Muidugi. Me küsime, mida pakub valitsus sooduspensioni asemele, ning vastuseks kuuleme, et ümberõpet. Kuid siit tekib uus küsimus: kelleks ümber õppima hakatakse ja kus need inimesed tööle hakkavad? Me räägime eri keeltes − meie kui tootjad ja nemad kui ministeeriumiametnikud.

Tegime omalt poolt neile ettepaneku mõneks ajaks Ida-Virumaale tulla ning proovida, erirõivad seljas, kaevanduses või keemiaettevõttes vahetuses tööl käia.

Euroopa psühholoogidel on kasutusel selline mõiste nagu "Prometheuse tulekustuti". Seda kasutatakse olukorras, kui keegi on sooritanud mingi mõtlematu teo ja püüab selle ootamatuid tagajärgi parandada, mõtlemata seejuures, millist negatiivset reaktsiooni võib tema tegevus põhjustada − ning taas kord tabab teda ebaõnn, muutes olukorra veelgi halvemaks nii tegijale endale kui ka hulgale teistele inimestele.

Ka meil on sageli nii, et kõigepealt võetakse vastu otsused, seejärel aga püütakse midagi parandada ning lõpptulemusena ei too see mingit kasu ei riigile ega inimestele.

Nõukogude ajal seostus ametiühing eelkõige mingite hüvedega. Kas ka praegu küsitakse, et mida mina sellest saan?

Küsitakse küll. Kuid tahan töötajatele selgeks teha: me ei ole pensioni- ega sotsiaalkindlustusamet. Meie jõud peavad olema suunatud tööõiguse valdkonda: meie ülesanne on esindada töötajate huve ja kaitsta neid töövaidluskomisjonis ning kui asi jõuab kohtusse, siis ka kohtus. Kui inimene tuleb end tööle vormistama, arutatakse temaga kõik tingimused läbi ning selle juures viibib ka ametiühingu esindaja. Või kui tööandja on otsustanud töötingimusi või palka muuta, ka siis viibib juures (muidugi töötaja soovi korral) ametiühingu esindaja, keerulisemate juhtumite puhul aga ametiühingu jurist. Selline on ametiühingu ideaalne töö. Kuid häda on selles, et meie inimesed, kes on olnud pikalt töötud ja saanud lõpuks tööd, on kõigega nõus.

Paljud usaldavad tööandjat ning kirjutavad alla kõigele, mida too pakub, ja seda allkirja pärast tühistada on väga keeruline. Mulle on väga hästi meelde jäänud ühe advokaadi sõnad: "Pea meeles, et iga dokumendi alla valesti pandud allkiri viib sind sammukese võrra vanglale lähemale."

Seda ma püüangi inimestele selgitada. Ütlen kõigile, et nad dokumentidega rahulikult tutvuksid, keegi ei tohi neile seejuures survet avaldada. Ja kui eesti keelest aru ei saa, siis võib pöörduda meie poole ning juristilt nõu küsida.

Viru Keemia Grupp on peatanud kõik sponsorlusprogrammid ega eralda enam raha sanatooriumituusikute ostmiseks. Kas ametiühing saab sellises olukorras ise midagi teha?

Me oleme sõlminud sanatooriumidega partnerluslepped, aitame üksteist ning peaaegu kõikides Ida-Virumaa spaades kehtivad ametiühingu liikmetele ja neid saatvatele isikutele kuni 50protsendilised soodustused. Samuti on välja töötatud spetsiaalsed puhkusepaketid − olgugi et väikese, kuid siiski soodustusega. Lastelaagritega on veidi keerulisem. Ja siiski hüvitame oma rahast tuusikute ostmise. Võimaluse korral osutame inimestele materiaalset abi nende töö- ja muude juubelite puhul, maksame lisahüvitist lapse sünni puhul jne. Samuti saavad ametiühingu liikmed ja nende lapsed juba kolmandat aastat spordisektsioone soodushinnaga külastada.

Mitu protsenti töötajatest on ametiühingu liikmed?

Ligikaudu 30.

Ja kollektiivleping laieneb vaid nendele?

Ei, praegu laieneb see kõikidele töötajatele. Me ei varja, et oleme püüdnud saavutada töövälise ajaga seotud soodustusi ainult ametiühingu liikmetele. Ametiühinguliidrid on arvamusel, et kollektiivlepingu sõlmimise eesmärk on määrata täpselt kindlaks töötajate ring, kellele kollektiivleping laieneb, ning kõik palgatingimuste, töö- ja puhkeaja, tööhügieeni ja -ohutusega seotud punktid peavad kehtima kõikidele kontserni töötajatele, olenemata nende tehtava töö iseloomust.

Seejuures aga tahame kaitsta ametiühingu liikmeid ebavõrdse kohtlemise eest, kuna praegu saab üks osa töötajaid, kes ei ole ametiühingu liikmed, hüvesid teiste töötajate − ametiühingu liikmete arvelt. Ent meie liikmed on ametiühingu töö toetamises nii materiaalselt, füüsiliselt kui moraalselt solidaarsed, ametiühingusse mitte kuuluvad töötajad aga saavad lihtsalt hüvesid, omamata seejuures mingit koormust ja vastutust. Seepärast peame loogiliseks kokku leppida, et kollektiivlepingu sotsiaalsete soodustuste pakett kehtiks ainult ametiühingu liikmetele. Võrdse kohtlemise seaduses on öeldud, et diskrimineerimiseks töösuhetes ei peeta eeliste andmist töötajate ühingusse kuulumise tõttu, kui sellel on objektiivne ja mõistlik õiguspärane eesmärk ning selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud.

Esialgu aga oleme me järeleandmisi teinud ning leping kehtib kõikidele VKG ja Novotrade Investi töötajatele. Meie peamine ülesanne on teavitamine, nõustamine ja ametiühingu liikmete huvide esindamine. Kui tööandja ja töötaja vahel tekib mõni vaidlus, siis peab tööandja ametiühinguga läbirääkimisi alustama ning me peame lõpptulemusena kokkuleppe saavutama. Praegu on ametiühing tööandjatele sama vajalik kui töötajatele.

Ent praegu on tekkinud paradoksaalne olukord: kui töötaja vaidleb tööandjaga, siis peab ta ise juristi leidma ja tema töö eest maksma, tööandja aga, kellel on jurist palgal, maksab selle rahaga, mille talle see töötaja teeninud on. Ebavõrdsed platvormid. Ja just siin saabki ametiühing abiks olla, osutades inimestele nii materiaalset kui ka moraalset tuge.