Ida-Virumaalt leiti Euroopa esimene katkuohver

Sope naise välimuse rekonstruktsioon − autor Mihhail Gerassimov. Foto: Repro

Äsja on laborivaikuses tehtud paar hämmastavat avastust tänu Ida-Viru arheoloogialeidudele. Näiteks teame nüüd, et nn Sope naine on Euroopa vanim tuvastatud katkuohver ja et alates 2011. aastast Narva-Jõesuus kiviaja asulapaika tehtud ekspeditsioonide käigus leitud keraamiliste nõude kildudelt on tuvastatud lipiide, mis kinnitavad, et meie kandis on piimakarjakasvatusel soliidne, vähemalt 4800aastane ajalugu.

Põhjarannik võttis ühendust TÜ laboratoorse arheoloogia professori dr Aivar Kriiskaga, kelle ekspeditsioonidele toetudes on meil varem ilmunud põnevad arheoloogialood, nagu "Ürgne peeker juhatas kiviaja matmispaigani" (18. juuli 2013), "Narva-Jõesuus leiti Eesti vanim ristpalkmaja" (14. august 2014) ja suur intervjuu "Edetabeli järgi mõttetu arheoloogia aitab inimene olla" (27. juuli 2013).

Vanim ristpalkmaja

Eelmisel pühapäeval lõppesid kaks nädalat kestnud tööd Narva-Jõesuu objektil, mille koodnimetus on 2B ning mille sisuks on kiviaja asulakoha ja matmispaiga uurimine. Töid alustati seal juba 2011 ja mullu peeti välitöödes paus, et paremini aru saada, mis vahepealsete aastate jooksul on välja tulnud ja mida peame lisaks uurima.  

"Seega tulime väga kindla teadmisega, mida peame seal leidma, tagasi paika, mida meie rühm on uurinud juba pikka aega. Paus oli ääretult oluline, et saada dateeringuid, lisateavet, ja nüüd oleme palju targemad kui 2014. aastal töid aastaks katkestades. Teame, et meie leidude hulgas on koduloomade luud. Meie leitud keraamika koostises on piimalipiidid ja võib kindla veendumusega rääkida sellest kohast kui põllumeeste ja koduloomapidajate paigast," ütles Kriiska.

2014. aastal kirjutas Põhjarannik, et leitud on Eesti vanim rõhtpalkidest elamu. Tegu on suhteliselt suure, ca 4x6meetrise hoonega. Kriiska sõnul on tegu korraliku, kergelt maapinda süvendatud rõhtpalkidest ehitatud elamuga, mille dateering on 2800. ja 2400. a eKr vahel, mil Eestis oli kiviaeg, ja tegu on nöörkeraamika kompleksiga.

Uurimise all oli ka teine konstruktsioon, mis oli samuti maapinda süvendatud ja rõhtpalkidest ehitatud. Tänavuaastane ülesanne oli Kriiska sõnul välja selgitada selle funktsioon ja mõõtmed.

5000 aastat lehmapidamist

"Täpse dateerimisega läheb aega, aga seegi on vanem kui 4000 aastat ja huvitav. See on rõhtpalkidest ja selle mõõdud on 2x4 meetrit. Praegu oleme saanud piisavalt materjali, et see läbi töötada ja mõelda, missugust ülesannet see ehitis täitis, kas see oli väike elamu või mingi kõrvalhoone," selgitas Kriiska.

Kriiska sõnul ongi peamine uudis see, et tõepoolest on asulakohast leitud koduloomade luud ja savinõude kildudel on lehmapiima jäljed − lipiidid.

Leitud luid on Tartu ülikoolis uurinud arheozooloogid. "Lipiidide küsimust on lahendatud koostöös Bristoli ülikooliga, kus Narva-Jõesuus leitud potikilde uuriti suurema lipiidiprojekti osana. Piima leidmine sealt oli päris hea tulemus − see on üks viise, kuidas saab teha kindlaks koduloomade pidamist puhkudel, kui luud on väga halvasti säilinud. Narva-Jõesuu objektil nõnda ongi: luid on vähe, need on põlenud ja enamik seega määramatud. Loomade määrangud õnnestus teha vaid väga väikesest arvust luudest, aga piimalipiidid on suhteliselt kena ja kindel märk," rääkis Kriiska.

Seega võiksid praegused Eesti piimatootjad Narva-Jõesuu arheoloogilisi kaevamisi sponsida, sest kohalik leid tõestab, kui traditsioonilise ja klassikalise alaga on Eestis tegu − võib vabalt öelda, et ligi 5000 aastat on Eestis piimakarjakasvatusega tegeldud.

Kriiska sõnul on Ida-Viru jaoks väga äge uudis see, et 1926. aastal leitud nn Sope naise luustikust (Sope oli küla Lüganuse kihelkonnas Purtse lähedal) on nüüdseks DNA-analüüs tehtud ja selle tulemus on lausa Euroopa mastaabis väga oluline.

Vanim katkuohver Euroopas

Nimelt selgus, et naine, kes elas umbes 2500 aastat eKr, suri katku ja tegu on praegu maailmas vanuselt teise dateeritud katkujuhtumiga − esimene oli Altais, seega on Sope naise juhtum vanim Euroopas.

Sope naise säilmete geneetiline uuring on Kriiska sõnul üks alus − üle saja luustiku hulgas −, mis seletab migratsiooni olemasolu ja eurooplaste geneetilise ühtsuse mõnda tagamaad.

"Selge on ka see, et katku levik näib seonduvat sellesama suure migratsiooniga, mille tulemusena jõudsid stepialade inimesed päris kaugele Euroopasse: meie alale ja suuremasse osasse metsavööndisse Lääne-Venemaal, Kesk- ja Lääne-Euroopani välja, ka Skandinaavia servaalale. Loomulikult on olnud segunemisi − mida nooremasse aega läheme, seda rohkem leiame ka vanemaid põhju siin all. Aga inimesed, kes on stepialadelt lähtunud inimeste järglased, on küllap toonud kaasa mitmeid haigusi," ütles Kriiska.

Sope naisest veel nii palju, et tema vanus oli 25-35 aastat ja rekonstruktsiooni järgi võib öelda, et tegu oli kauni inimesega.

Narva-Jõesuu ekspeditsiooni näol on  tegu Tartu ülikooli egiidi all toimuva projektiga, millel puudub suurem projektirahastus. Töös osalevad vabatahtlikud − nt Soome harrastusarheoloogide rühm ja lisaks veel Kriiska kolleege − nii Eestist, Soomest kui Venemaalt, kokku üle 20 inimese.

"On päris ägedaid leide, päris rohkesti eriilmelist keraamikat. Leidsime nooleotsa, mis rõõmustas päris palju. Eestis on küll seda tüüpi nooleotsi leitud, aga kõik kohad, kust need on välja tulnud, on segatud ehk mitte kindla kontekstiga − et millisesse ajajärku või kultuuriperioodi need kuuluvad. Nüüd oleme Eestis esimest korda saanud ühe nooleotsa välja võtta nii, et me tõepoolest teame, et see on nöörkeraamika kompleksist, ja see annab ka teistele leidudele kindluse, et niisuguseid nooleotsi kasutasid just nimelt nöörkeraamika kultuuri inimesed," lisas Kriiska.

Kas tegu on meie esivanematega? "Jah, nüüd võime tänu Ida-Virumaa teisele objektile Narva-Jõesuus öelda, et need inimesed on meie esivanemad. Sope naine on nöörkeraamika kompleksi osa, selle kandja, ta kuulub samasse kultuuriareaali, ühiskondlikku süsteemi, kuhu Narva-Jõesuu kompleks. Tegu on sama ajastu ja sama kultuurilis-ühiskondliku ajajärguga."

Töö Narva-Jõesuus on veel pooleli, pole ilmunud ammendavat monograafiat ja Kriiska sõnul kulub aega, kuni kogu kõnealune materjal saab läbi töötatud. Professori sõnul on kindel, et vähemalt üks hooaeg tuleb Narva-Jõesuus veel kaevata.