Üle poole EMOsse pöördujaid ei vaja vältimatut arstiabi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ida-Viru keskhaigla erakorralise meditsiini osakonna andmetel kasvab EMOsse pöörduvate patsientide hulk aastast aastasse. Möödunud aastal pöördus sinna 28 000 inimest, kellest 16 000 vältimatut arstiabi ei vajanud.
Tallinna haiglad on otsustanud jõuda kokkuleppele, et erakorralise meditsiini osakonnad (EMO) hakkaksid väiksemate probleemidega patsiente ilma läbivaatuseta koju tagasi saatma, soovitades neil pöörduda perearsti poole.
Ida-Tallinna keskhaigla erakorralise meditsiini osakonna juhataja Märt Põlluveer ütles kolmapäeval toimunud pressikonverentsil, et EMOst on saanud koht, kuhu inimestel on väga mugav pöörduda. "Selle tulemusel kubiseb osakond patsientidest, kes seal tegelikult olema ei peaks," selgitas Põlluveer.
Ei lahenda koormuse probleemi
"Ma ei ole selle otsusega päris nõus, kuid mõistan, miks tahetakse sellist mehhanismi välja töötada," ütles Põhjarannikule Ida-Viru keskhaigla erakorralise meditsiini osakonna vanemarst Arnold Persidski, vastates küsimusele, kas selline lahendus on võimalik ka meie haiglas. "Probleem on tõepoolest olemas, kuid minu arust ei ole õige lahendada seda, piirates patsientide ligipääsu arstiabile."
Persidski on veendunud, et EMO koormuse probleemi see ei lahenda ning olukorda tuleb sügavamalt uurida, kuna piirangud tekitavad vaid rahulolematust ja lõpuks võib see otsus mingil muul negatiivsel viisil avalduda − näiteks invaliidide arvu suurenemises ja suremuses kasvus.
"Kui peres keegi laste järele ei vaata, siis hakkavad nad ise organiseeruma. Siin on umbes sama lugu. Kui puuduvad juhtimine ja koordineerimine ning eksisteerivad krooniliselt lahendamata tervishoiuprobleemid, siis püüavad subjektid neid ise lahendada," rääkis ta. "Mõnes mõttes ma toetan Tallinna EMOde otsust, kuid ligipääsu arstiabile minu arvates piirata ei tohiks, sest puhkepäevadel ja õhtuti perearsti juurde ju ei pääse."
Enamik patsiente "rohelised" ja "kollased"
2010. aastal pöördus Ida-Viru keskhaigla erakorralise meditsiini osakonda 25 000 patsienti, 2015. aastal 27 000 ja 2016. aastal 28 000 patsienti. Persidski usub, et tänavu tuleb neid 29 000.
2016. aastal oli rohelise (Persidski sõnul nohuga tulijad) ning kollase koodiga (nohu, palavik, peavalu) patsiente vastavalt 16 000 ja 9500 (võrdluseks: 2014. aastal oli neid vastavalt 14 000 ja 6500).
"Kui võtta tervishoiu rahastamise seisukohast, siis on rohelise koodiga patsient puhtalt perearsti rida," märkis Persidski. "Tema eest on riik perearstile juba raha maksnud. Nii aga tuleb välja, et tema peale tuleb kulutada lisaraha, kui ta tuleb EMOsse, talt võetakse analüüse, tehakse röntgen, temaga tegelevad arstid ja õed. Haiglate alarahastatuse tingimustes ei kõlba see muidugi kuhugi."
Tema sõnul on probleem selles, et tervishoiu subjektide rahastamine on organiseerimata − neid ei koordineeri ega kontrolli keegi. Ning puuduvad ka igasugused sanktsioonid, et seda olukorda muuta. Praegune tervishoiusüsteem on üles ehitatud nõnda, et mitte ükski selle subjekt ei ole haigest huvitatud. Kui EMO koormus kasvab, siis peavad koos haigega sinna liikuma ka raha ja inimressursid, kuid nõnda see praegu ei ole.
Persidski loodab, et olukord muutub tervisekeskuste tekkimisega. "Ma sean sellele väga suuri lootusi. Siis saaksime aidata perearstidel lahendada palju probleeme ja küsimusi ning teeksime nende keskustega väga tihedat koostööd. Siis oleks subjekt, kellega saaks rääkida. Praegu seda ei ole ning seepärast puuduvad ka puutepunktid," kinnitas ta.