"Inimene on ju see, mis keeles ta mõtleb"

Siiri Sisask: "Meie kaunis emakeel on kummaline keel, mille kohta ka Uku Masing on öelnud, et see on terviklik − seal ei liigitata asju, ei kategoriseerita kujul, nagu see on indoeuroopa keeltes. Meil pole nais- ja meessugu, pole artikleid, me ei liigenda oma mõttemaastikku, vaid näeme asju otse, vahetult." MATTI KÄMÄRÄ  FOTO: Põhjarannik

Siiri Sisask, kelle loodud laulu "Mis maa see on" peavad paljud lausa meie teiseks ja mitteametlikuks hümniks, esineb Jõhvi vallamajas emakeelepäeval laulude ja mõtetega emakeeles ning emakeelest. Sellest räägib ta selle olulise päeva puhul ka Põhjaranniku lugejaile.

Nagu teada, oli emakeelepäeva idee autor Virumaa mees, kauaaegne pedagoog Meinhard Laks, nüüdseks kadunuke. Mida see päev sulle tähendab?

Seda päeva tähistades tähtsustame emakeele olulisust, anname kaalu sellele, mis on meile kõige armsam, mida õpime ema ja kodu kaudu. Maailmas on veelgi väiksemaid keeli. On neid, mille kõnelejaid on paarsada − nagu vana burjaadi keel −, või keel, mida Rapanui saarel kõneleb kolmsada-nelisada inimest. Rääkimata liivi keelest, mille kandjaid vist enam pole. Et aga eesti keel siiski läbi aegade säilinud on ning see, et sellele tähelepanu pöörame, on ilus ja vajalik.

Meie keel on ju täiesti erinev indoeuroopa keeltest, milles on teistsugused põhimõtted. Inimene näeb maailma, tajub universumi ja omaenese kooskõla ses maailmas läbi keele, milles ta mõtleb. On väga oluline, et me ei läheks endaga vastuollu, ei hakkaks püüdlema olla keegi teine − vaid ikkagi mõtleme oma emakeeli. Selles mõttes ongi emakeelepäev oluline, et ta kõiki neid väärtusi meile meelde tuletab!

Ütlesid loos, mis eelteavitas sinu esinemisest Jõhvis: "Et üks väike rahvake tänapäeva maailmas veel oma keelt omab, ja niivõrd rariteetset, nagu soome-ugri keeled on, on minulgi selles keeles uhke laulda, mõelda ja ka raamatuid kirjutada." Kuidas sa ise iseloomustaksid enda loomingu ja keele suhet sügavamalt?

Väga sügavalt, sest sõnal on jõud. Asi on ka hingelises olekus − mida sa öelda tahad. Võid niisama lobiseda, pinnapealsel tasemel ükskõik mida kokku pudrutada, aga prügi on maailmas niigi väga palju. Ka kirjanduslikul tasandil. Mind ei kutsu ilmaski isegi pilku sisse heitma sellised artiklid, intervjuud ja raamatud, milles tajun, et seal puudub mõttesügavus, mis kõnetaks ja mu mõttemaailma hariks. Sama on telesaadete ja muusikaga. Sügav, hingeline mõtestatus − ja just läbi sõna − on väga oluline ning tähtis.

On inimesi, kes mõttekamaid asju ei suudagi lugeda, sest see nõuab kohalolekut ja kaasamõtlemist. Kui inimene pole võimeline enesele aega ja vaikust võtma, ei saagi ta sügavamaist avastusist osa. Raamatu rikastav väärtus seisnebki selles, et ta suudab inimest tõsta tema kultuurilisest tasemest kas või kukesammukese võrra kõrgemale. Aga selleks tuleb sõna vallata. Ja seda ma alles õpin. Alles läbi raamatute, mida olen teinud või kirjutanud, õpin ennast puhtamal kujul väljendama. See tähendab ka, et ma õpin tegelikult omaenese korrastatud mõtlemist. Minu raamatud on mulle endale väga tähtsad ja kulg, mida ma kulgen läbi nende ning oma luuletuste ja laulude.

Paljud nooremad lauljad lähevad kergusega näiteks inglise keelele üle, aga sinu loomingus on just eesti keel olnud olulisel kohal.

See on alati nii olnud ja nii ka jääb. Tegelikult mulle ei meeldi isegi võõrsõnad. Kasutan neid võimalikult vähe ka oma kõnekeeles. Mitte seepärast, et ma neid ei teaks, ei tunneks või poleks kuulnud või ei saaks aru, mida nendega öelda on tahetud, aga ma eelistan end väljendada maakeeli. Eesti keel on minu eelistus olnud ning isegi Saksamaal kontserte andes koosnes kava 99 protsenti eesti keelest. Ja oli väga meelitav, kui nii mitmed inimesed ütlesid, et oi kuis nad tahaksid seda imelikku ilusa kõlaga keelt õppida.

On ka suur vahe, kuidas sa laulad, mismoodi oma keelt rõhutad. Toon näiteks sõna "üles": tihti öeldakse "Ma lähen ülesse", aga tegelikult on "üles", ühe kerge s-puudutusega sõna lõpus. Õiged rõhud ja lähenemised panevad keele helisema, kui seda järgida. Kui ma põhikoolis õppisin, oli meie emakeeleõpetaja hästi tugeva vanakooliõpetaja vaimsusega. Ta toonitas aina seda, et keelt, mis annab meile õige enesetunnetuse, tuleb hoida. Näiteks õpetas ta rangelt, et sõna "lõpeb" kirjutatakse ühe p-ga, mis on ka ilus sellisena hääldades. Miski asi lõpeb nüüd. Mitte lõppeb.

Niisugune tunnetus on hoopis teine lähenemine keelele. Oluline on jääda keelepuhtuse juurde. Ja kui laulda, siis samuti selles keeles, selle mõtestatusega, selle lähenemisega sõnale ja sõna jõule, mida hing eneses loomulikuna heliseb. Ja tuleb panna tähele, olla kohal selles, mida sa räägid, ütled või laulad − siis omandab see omamoodi karisma, tasakaaluka aura nii mõtte kui ka oleku ümber. See ongi see, mis võlub, ning sealjuures huvitaval kombel ka välismaalasi! Saksamaal nimetati meie muusikat kontserdiülevaadetes "estno jazziks" − mitte "etno", vaid "estno" − ja see oli mulle suurim kompliment.

Sul ilmus 2016. aastal eksperimentaalrokialbum "Kuristi kohal" Uku Masingu luuletekstidele. Masing oli väärt mõtleja, teoloog ja − nagu minu professor Elmar Salumaa armastas öelda − eelkõige suur poeet. Kuidas sa Masingu tekstid leidsid − või leidsid need sinu? 

Umbes viisteist aastat tagasi sattus minu kätte Masingu raamat "Mälestusi taimedest". Olin seal paar lõiku alla kriipsutanud ja kleepsud vahele pannud, et hiljem neid üles leida. Mõtlesin, et kuskil esinedes oleks tore neid lõike laulude vahel ette lugeda. Üks lõik lõppes sõnadega: "Minu tee on taevas, ja kõik teised teed." See raamat jäi mulle riiulisse, kust ma ei laenuta välja raamatuid, mida pean oluliseks, et nad oleksid alati käeulatuses, ning mille kohta mõtlen, et neid võib kordi ja kordi uuesti lugeda. Seitse-kaheksa aastat hiljem lugesin "Mälestusi taimedest" uuesti ning oleksin tookord pigem juba kogu ülejäänud raamatu alla kriipsutanud − ja seda ma ka tegin, töötades nõnda raamatu sisu kallal.

Viis, kuidas Masing sõna jõudu kasutab, on niivõrd ehe ja ilus. Esiteks on see väga lihtne. Ja oma lihtsuses on ta tohutult keeruline − just see, et olla tasemel, milles suudad mõelda lihtsalt. Kuidas ta sõna kasutab, on ju veidi vanaaegne eesti keel. Aga just see ilu, tegelik olek, pildid, kuvand ja taust, mida ta tahab kajastada, see õhk, mis nende ridade vahel ripub, lihtsalt ilmuvad sulle pähe just täpselt niisuguse keelekasutuse läbi ja ei kuidagi teisiti. Tõesti, see on nagu aken ja uks, mis on lahti sinus eneses. Mida rohkem ma Masingut lugesin, seda kaugemale läksin − temaga kaasa, jättes maha omaenese tabud, takistavad küsimused, hirmud ja küündimatuse. Avanesid uus maastik ja uued mõttekäigud. Ja hakkasin nägema.

Siis kinkis ammune sõber Toomas Zupping mulle neli Masingu luulekogu − ütles, et olnud poes odavalt ning ta teab, et hindan ja austan Masingut. Hakkasin neidki lugema ja jäingi seda tegema... Siiamaani loen, ilma elada ei suuda. Viimase lauluga, mille paar päeva tagasi tegin, oli samuti nagu teiste luuletustega, mille olen leidnud ja mis on mind oma hetketõega kõnetanud ning mis on muusikana valgunud minu ajukäärude vahele, hinge või südamesoppi − need asjad toimivad koos, kui tekib looming. Hinge- ja mõttetasand on siis üks. Tegelikult nad pole kunagi eraldi − kui mõttemaastik tahab väga kaugele rännata, hakkab hing valutama, ja vastupidi.

See kooskõla tekkis paar päeva tagasi jälle, kui lugesin luuletust, millest silm oli kümneid kordi üle libisenud, aga ma polnud teda taibanud märgata − nagu teisi olin märganud ja mis lauludeks olid sündinud. Selle luuletuse korduvmotiiv, mantra kõlab: "See on ainus õige õpetus/ nüüd on selle aja lõpetus." Olen väga õnnelik. Alati, kui mul sellised taipamised juhtuvad, see kooskõla ja harmoonia tekib, on selles säärane vägi, et rändan ning kulgen selles lõpmatuseni, väsimata.

Kuidas leiad tavaliselt tekstid oma lauludeks − kui tegu pole su omaloominguga?

Olen juba oma eluga n-ö suvesse jõudnud. Selles vanuses on juba tekkinud mõningad eelistused, pagas sellest, mida oled varem kogenud. Oled selekteerinud, mis sind ei kõneta, millised luuletused sulle ei lähe, millised luulekogud on taandunud teisele, kolmandale ja neljandale riiulile ning millised on kerkinud esimesele. Esimesele kerkinud on kui tuul, mis sind kaasa viib.

Sealt enam teisele või kolmandale riiulile tagasi ei vaata. Ses mõttes on tegu kõditava vaimutööga, mis mulle tohutult pakub − lugeda niisuguseid tervikuid, läbinägevaid tekste. Neid ma otsin, ja seda mitte vaid muusika pärast, sest need on kui õpikud. Loen sealt, kogen, elan ja mõtlen ise edasi. Ja kui mõni neist lauluks sünnib, on väga hea. Saan siis selles väes ka muusikaliselt kulgeda.

Sul on ilmunud kolm raamatut: "Head ööd, maga hästi" (2002), luulekogu "Mismoodi ma seda maailma armastan" (2016) ja "Südame hääl" (2016). Kuidas kirjeldaksid oma loomeprotsessi kirjutajana?

"Head ööd, maga hästi" on tegelikult väga armas raamat. Olen isegi mõelnud selle uuesti väljaandmisest kohendatud kujul − tiraaž on läbi müüdud ja kirjastustki enam pole. Tegu on armsate ja omapäraste lugudega ning sealne keelekasutus on veidi pungilik − maakeeli ja otse, lisaks sõna- ja nimemängud. See paelub mind. Peale selle on raamat sündinud koos minu pojaga, kui ta veel pisike oli, sest igal õhtul nõuti aina uusi muinasjutte! Palju sa ikka loed mujalt raamatutest − hakkasin parem neid ise välja mõtlema. Poeg kommenteeris vahele ja nõnda kujunesidki lood, mis kaante vahele said.

"Mismoodi ma seda maailma armastan" on mu esimene luulekogu ja seda ei pea ma samuti ebaõnnestunuks − esimese väljalennuna. Need luuletused olid sündinud aegade jooksul − lauasahtlikirjutused ja mõned spetsiaalselt selle raamatuga seotud. Kui pühendud oma muude tegevuste kõrval ainult luulele ja sellele, et sellest kogumik ilmub, siis oledki luule lainel. Ja luuletusi sünnib kui varrukast − aina uusi ja uusi − ning pead valima, mida välja jätad ja mida sisse paned. Pealkiri "Mismoodi ma seda maailma armastan" on küsimus mulle enesele, aga ka vastus. Ning ridade vahelt tuleb välja, mismoodi elu on nii valu kui ka ilu ning milles lõpuks peitub nende kahe võlu.

"Südame hääle" raamat on mulle hästi südamelähedane. See on pühendatud mu vanaemale, kes käesoleva aasta 19. mail oleks saanud 100aastaseks. Raamat ilmus aga kaks aastat tagasi, kui ta eluküünal kustus. Raamat hõlmab meie omavahelisi kõnelusi, mis olid tihtipeale pigem mõistujutud. Kuna olime üpris ühesuguse mõtlemisega inimesed, polnud meil vaja pikalt kukalt kratsida, et tuua juttu sisse uus, värske dimensioon − kusjuures hästi kohalolev, pannes tähele pisidetaile enda ümber, siin ja praegu. Sealjuures igati nautides sõnamänge − mitte takerdudes tabude või vanade mälestuste külge või lõputult heietades, kuis kunagi oli.

Temaga oli huvitav rääkida ja ta oli ka hästi tähelepanelik kuulaja. Tema kommentaarid olid sageli ootamatud. Kohaloleva jutuga tekibki palju ootamatusi, kordumatuid mustreid, mida enne polnud, ja see ongi kohaloleku võlu kingitus. Vanaema surres ma ei teadnud, et tal on terve sahtlitäis kirjutisi, ning peagi kirjastuses Petrone Print ilmuv "Hästijätt" hõlmabki tema kirjutisi, aga ka mu enda elu ja paralleele vanaemaga. On väga huvitavaid tema ja minu elumustri ristumisi ning kokkusaamise müstilisi tabamusi. Raamat võiks kanda nime "Vanaema − 100", aga panin selle nimeks hoopiski "Hästijätt", sest mu vanaema oligi selline, kes alati kõike hästi jätta tahtis. Seetõttu oli ta kuldne inimene, kes kunagi kedagi taga ei rääkinud ega virisenud ealeski millegi üle.

Kuidas kirjeldaksid meie kallist emakeelt?

Meie kaunis emakeel on kummaline keel, mille kohta ka Uku Masing on öelnud, et see on terviklik − seal ei liigitata asju, ei kategoriseerita kujul, nagu see on indoeuroopa keeltes. Meil pole nais- ja meessugu, pole artikleid, me ei liigenda oma mõttemaastikku, vaid näeme asju otse, vahetult. Inimesed on ka nagu "otse" ja kõik asjad on "otse". Tänapäeva maailma koormab terve kuhi pseudomuresid, mis pole üldse meist endist tulenevad. Need tulenevad hoopis sellest, et enamik maailmast toimleb teistel keelelistel alustel ja me peame omaks võtma terve hulga pseudonähtusi, mida meil pole olemas.

Kui tahame olla oma keeles mõtlevalt "teises keeles mõtlevad" inimesed, siis olemegi katki, nn skisofreenilises olukorras. Ses mõttes on väga tähtis säilitada omakeelne mõtlemine iseendas ja tahta olla mina ise. Ning sellisena ka maailmaga asju ajada − olles mina ise. Jah, on tore, et olen võimeline end ka teistes keeltes väljendama, aga minu maailm seisab omal jalgel. Need jalad ja tugi ongi mu omameeli-omakeeli mõtlemine.

Millised ohud meie keelt võivad ähvardada või ähvardavad?

Emakeel tähendab seda, et igal emal lasub kohustus oma lapsele seda õpetada − keelt, milles ta mõtleb ja kõneleb. Ja kui emad seda enam ei väärtusta, kui see pole nende asi ajada, pole neil meeles ja nad ei pea seda oluliseks, siis teevad nad järeltulevatele põlvedele karuteene, muutes oma lapsed juurtetuteks monstrumiteks, kes nad ju tegelikkuses olema ei peaks − ei oma verelt, keelelt ega paigamõtlemiselt. Meil on ju oma kodumaa ning me ei pea tänapäeval pagulastena mööda ilma rändama... Kõige suurem oht on, kui kasutame ise omal maal valet keelt ega pane tähele, kuidas oleme ja mõtleme vastavalt mõttemustreile, mis on juba muugi maailma nähtavalt ja tuntavalt niivõrd kirjuks ning segaseks kujundanud. Sestap ei tohiks ka emakeeleeksamit suures maailmas asuval väiksel keelegrupil kunagi ära kaotada ega ka mitte lihtsustada!

Mis oleks õige soov emakeelepäevaks? 

Õpetagem meite keelt oma lastelegi! Ja lastele ütleks, et tuleb lugeda emakeelset kirjandust − loe, õpi ja räägi oma emakeeles, nii oled ka hingeliselt tervem. Hoia oma emakeelt nagu kirgastunud lippu oma pea kohal. Siis on sul elus vähem muresid. Siis tead, kes oled, kust tuled ja mis on sinu ilmas elamise väärikus.

Tagasi üles
Back