Kui president Narva jõudis, olid kultuuriinimesed Narvale juba müksu ära andnud

Kersti Kaljulaidi sõnul on tema tulek Narva eelkõige toetusavaldus sellele linnale ja inimestele ajal, mil nad on väljumas natuke nukrast postindustriaalsest perioodist. ILJA SMIRNOV Foto: Põhjarannik

Ajutiselt Ida-Virumaale tööle asunud Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid rääkis sel kolmapäeval Põhjarannikule antud pikas intervjuus, et tema meelest on ekslik pidada Ida-Virumaad eriliste probleemidega eriliseks piirkonnaks. "Minu arvates ei ole põhjendatud öelda, et Ida-Virumaa erineks tohutult ülejäänud Eestist," tõdes president, kellest sel nädalal on kujunenud Ida-Virumaa esiturundaja.

Ütlesite teisipäeval Narva jõepromenaadil narvalaste ja ajakirjanikega suheldes, et tulite Ida-Virumaale andma väikest edasiviivat müksu. Millist müksu Ida-Virumaa vajab?

Selleks, et mingeid protsesse  suunata ja käivitada, pole avalikul sektoril vaja väga palju teha − tuleb anda lihtsalt väike müks, et asjad võiksid hakata liikuma õigemas suunas. Narva puhul on müksu andjad minu arvates ikkagi Eesti kultuuriinimesed − Vaba Lava, "Tallinn Music Weeki", Tartu Uue Teatri eestvedajad, kes jõudsid selle müksu juba enne ära anda, kui mina lõpuks Narva jõudsin.

Sel suvel on siin käinud väga palju inimesi, kes pole pikka aega Narva sattunud. Nad on leidnud, et, oo, see on ju täitsa tore linn, nagu kas või Haapsalu. Ainult et vähem on ehk söögikohti ja probleeme on hotellitubadega. See müks, et lisage Narva oma tavaliste suviste käiguteede hulka, on juba antud.

Mil moel te presidendina tahaksite Ida-Virumaa käekäigule kaasa aidata?

Mõte pikemaks ajaks siia tulla tekkis ühel talvisel  lörtsise lumega päeval.  Käisime varemetes, millest nüüd saab Vaba Lava. See plaan tundus siis piisavalt hullumeelne, et öelda selle eestvedajatele, et kui te tõesti selle ära teete, siis  ma tulen ka siia ja näitame koos, et Narva hakkab arenema millekski muuks kui postindustriaalne linn, millena me teda seni peamiselt teame.

Vaba Lava inimeste taju oli ilmselgelt õige. Aeg oli küps. Narva inimesed ise valmistavad ette taotlust saada Euroopa kultuuripealinnaks. See on nüüdseks juba ikkagi Narva inimeste initsiatiiv.

Mulle väga meeldis, mida Narva linnapea Tarmo Tammiste  ütles oma intervjuudes: presidendi visiit ei muuda mitte midagi, meil on arenguplaan, meil on mõtteid, mida teha, ja täpselt niimoodi me neid ka ellu viime. Mu tulek on  rohkem toetusavaldus Narvale ja Narva inimestele, et nad on väljumas sellest natuke nukrast postindustriaalsest perioodist, mida me mäletame sajandivahetusest. Mina ka mäletan. Eesti Energia tollase töötajana olen Narvas käinud võib-olla rohkem kui keskmine tallinlane.

Narva linnapea Tarmo Tammiste sõnul ütlesite talle, et tulite siia Ida-Virumaad turundama. Kas oletegi võtnud endale Ida-Virumaa turundaja ja eestkõneleja rolli?

Seda ei olnud tegelikult plaanis, kui mõtlesime siia tulekust. Mõte oli innustada pigem Narva linnakodanikke, aktiviste, puuetega inimeste ja noorteorganisatsioone tegema siin sellist Eestit, nagu nemad tahavad. Aga elu on edenenud nõndapalju kiiresti, et seda tööd võib-olla ei olegi vaja enam väga teha.

Mingil põhjusel mõjub see, kui olla Narvas, tõepoolest turunduslikult. Kõik küsivad, miks mitte teha sedasama ka kusagil mujal. Ma ei väsi rääkimast, et olen olnud nädala järjest ka Otepääl, nädala järjest ka Tartus, aga see pole tekitanud sellist tähelepanu. Innustan kõiki aeg-ajalt käima mööda Eestit, mõtlema oma viie või kümne aasta tagustele mälestustele, märkama seda, kuidas tegelikult Eesti üldine areng on  edasi läinud.

See ei tähenda, et kõik on tehtud. Siin Narvas on endiselt vaja rohkem pakkuda tuge nendele vene inimestele, kes tahavad oma lapsi panna eesti kooli. Järgmisest Euroopa Liidu rahastamise perioodist võiksime korda teha oma väiketeed ja  külavaheteed.

Kas kogesite seda ka jalgrattaga Narva ümbruses sõites?

Rattaga sõites ei ole häda. Siin vähem, aga lõuna pool on hästi palju kruusateid. Samamoodi piirist piirini teed. Euroopa Liit soosib, et tehtaks projekte, millest on kasu rohkem kui ühes riigis.

Olgu Venemaa valitsus milline tahes, aga me näeme siin Narvas, kuidas Venemaa noored tahavad tulla Narva kolledžisse õppima. Konkurss on väga suur: me saame vastu võtta ainult ühe rühma − 27 tudengit. Inimesed tahavad tulla vabasse Euroopasse. Ma eile [teisipäeval] rääkisin värskete tudengitega − nad seovad oma tulevikku Euroopaga.

Kas seda ja samas ka kohalike noorte vajadusi silmas pidades oleks mõistlik arendada olemas olevat kolledžit praegusest tunduvalt suuremaks või rajada siia, nagu Indrek Neivelt hiljuti välja pakkus, rahvusvahelise tasemega IT-kolledž?

Suur huvi on nii IT erialade kui keeleõpetaja eriala vastu − mõlemad erialad on täis. Sellele huvile tuleks tõepoolest vastu tulla.  Seda on ometigi palju lihtsam teha, tõstes Narva kolledžis mahtu, selle asemel et hakata genereerima mingit uut kooli.

Samas neid erialasid, mida Narvas saab õppida, võiks olla rohkem kui kaks-kolm, sel juhul oleks ka kohalikel noortel enam võimalusi ja rohkem neist jääks siia.

Aga siis ei saa see olla enam Tartu ülikooli eelarvesse mahtuv teema. Tartu ülikoolile on Narva kolledž  nagunii ebaproportsionaalselt suur kulu. Seda tean ma Tartu ülikooli nõukogu endise esimehena. Siis peab seda programmi toetama juba väljastpoolt.

Narvas on veel asju, mida kohalikud inimesed ei suuda ilmselt oma jõududega piisava kiirusega teha. Käisime vaatamas kommunismiaegse vangilaagri ohvrite matmispaika. Tuleb leida kiiresti tuge, et see mälestusmärk korda teha. See on tähtis. Käies siin me ju näeme, et Vene saatkond hoiab hoolega väga korras nende poole mälestusmärke ja matmispaiku. Samamoodi oluline on tähistada mälestusmärkidega ka kommunismiohvreid. See on ka auküsimus.

Mõned päevad tagasi avasime Tallinnas kommunismiohvrite memoriaali. Minul oli kahju, et see sai valmis alles nüüd, aga mitte 15-20 aastat tagasi. Siis oleks olnud elus veel palju rohkem neid inimesi, keda see vahetult puudutas ja kellele hinge läks. Ka siin Narva vangilaagris surid inimesed aastatel 1952, 1953. Nende lähimad sugulased, kes neid veel inimestena mäletavad, on praeguseks juba väga vanad. Nad väga paluvad, et see matmispaik saaks korda tehtud.

Ida-Virumaale erilise tähelepanu pööramise vajadusest on riigi tasemel räägitud juba oma 30 aastat alates Rahvarinde resolutsioonist. Millal võiks jõuda selleni, et Ida-Virumaa ei vaja enam erilist tähelepanu? Ühelt poolt rõhutatakse, et see on tavaline Eesti piirkond, samas räägib enamik poliitikuid, et Ida-Virumaal on erilised probleemid ja need vajavad erilahendusi.

Ei ole. Mina vastupidi räägin, et Narva on tavaline Eesti linn, ja püüan seda ka kõigile inimestele näidata. Minu arvates ei vaja Ida-Viru erilist tähelepanu. Loomulikult vajab ta teistsugust tähelepanu kui näiteks Räpina või Kuressaare, sest iga piirkond on erinev ja vajab oma lahendusi.

Selline hoiak on jäänud 30 aasta tagusest ajast, kui  elu Narvas ja Ivangorodis ei erinenud eriti palju. Siis võis tõepoolest mõnede inimeste peades tekkida küsimus, kas Eestiga või Venemaaga. Praegu üle jõe vaadates ei ole seda küsimust narvalastel küll mitte kellelgi. Sissetulekud ja riigi avaliku sektori suutlikkus teha asju inimeste jaoks erinevad kahes riigis nii suuresti, et Narvas ei peaks küll muretsema, et inimesed tahaksid midagi muud kui olla osa Euroopast.

Narva inimesed on harjunud vabalt välja ütlema, mida nad arvavad valitsusest ja presidendist. Me teame, et teisel pool piiri võib selline tegevus olla mõnevõrra tõkestatum. Narvalased väärtustavad neidsamu vabadusi ja väärtusi, mida väärtustatakse mujalgi Eestis. Minu arvates ei ole põhjendatud öelda, et Ida-Virumaa erineb tohutult ülejäänud Eestist.

Kas inimestega Narva promenaadil suheldes teile ka midagi negatiivset kõrvu jõudis?

Ikka jõudis. Vanemad soovisid, et nende lastel oleks korralik eesti keel suus. Lasteaiast midagi saab, aga kooli keelekümblusklassi kõik soovijad ei mahu, eestikeelsesse kooli aga last panna ei julge. Sellest tulebki mõte, et eestikeelses koolis võiks olla pikapäevarühmad ja õpitugi algklassilastele, kelle vanemad ei suuda neid eesti keeles aidata. Kui lastevanemad ei oska eesti keeles rääkida kümnendmurrust ja harilikust murrust, siis on neil väga hirmus tunne anda oma laps võõrkeelsesse kooli.

Mina saan sellest väga hästi aru, kuna olen andnud oma lapse prantsuskeelsesse kooli nii, et ma ise oskasin seda keelt väga vähe. Vaja on õpituge, et nad saaksid minna eestikeelsesse kooli, kui nad ise ja nende vanemad seda tahavad. Selle tunnise jalutuskäigu jooksul kohtasin mitmeid inimesi, kellele see oli probleem.

Mida tuleks Eesti haridussüsteemis muuta, kui ligemale 30 aastat pärast keeleseaduse vastuvõtmist ei saa paljud lapsed ikkagi põhikoolis eesti keelt selgeks?

Probleem pole selles, kas teeme juurde eesti keele oskajaid, vaid me peame andma kõigile ühiskonna liikmetele võrdsed võimalused − olgu nende kodune keel vene keel, hispaania keel või mis tahes. See on meie kui euroopaliku riigi kohustus. Kõigi siin elavate inimeste lastel on õigus saada võrdsed võimalused.

Mida selleks siis teha?

Tulebki pakkuda rohkem võimalusi minna eestikeelsesse kooli, suurendada keelekümbluse mahtu. Mulle tundub, et pigem on paljudel valmisolek teha see hüpe ja panna laps otse eestikeelsesse kooli.

Tuleb aru anda ja ausalt sellest rääkida, et kuna me nagunii ei suuda vene kooli alles hoida nii heal tasemel, nagu on eesti kool − see pole lihtsalt jätkusuutlik, me ei õpeta ju vene koolidele õpetajaid juba ammu välja −, siis ka ilma tähtaegade panemiseta saab nende aeg ükskord nagu protsess nagunii ühel hetkel läbi. Mõistlikum on selleks hästi valmistuda. Mitte nii, et ühel hetkel pole enam üldse õpetajaid ja vene kool Eestis lihtsalt hääbub.

Alustada tuleb lasteaiast. Lasteaiast peab tulema laps, kes on suuteline eesti keeles suhtlema, selleks ei ole vaja peeneid meetodikaid. Selleks on vaja lihtsalt seda, et kasvataja räägiks lapsega eesti keeles.

Promenaadil oli jutuks ka see, et tuleb püüda peatada noorte inimeste äravoolu Narvast. Millisel moel on see võimalik, kui kogu maailmas koondub elu üha rohkem suurematesse linnadesse?

Ma arvan, et järske pöördeid ei olegi võimalik ette võtta. Aga me näeme järjest, et töö- ja elukoht on üha vähem seotud. Ka Narva volikogus tõusis üks inimene [Ants Kutti − E.G.] püsti ja ütles, et juhib kõiki Eesti tollipunkte Narvast juhtumisi seetõttu, et ta elab siin. Ka eraettevõtted viivad niimoodi töökohti pealinnast välja. Ei ole vaja kampaania korras terveid asutusi kuhugi viia. Mida vähem on töökuulutustes kohamääratlusi, seda parem. Seda rohkem on inimestel võimalik elada mujal kui pealinnas.

Narvas on palju piiril töötamise kogemusega inimesi. Piiri valvamine tähendab üha rohkem ekraani vaatamist. Muidugi jääb ka piiril patrullimine. Aga seda ekraani vaatamist, kui meie piir tänapäevasel moel välja ehitatakse, hakkab olema veelgi rohkem. Mis tähtsust sel on, kus seda teha?

Väga palju on selliseid töid, mis on geograafiliselt neutraalsed. See muudatus võib tähendada, et inimesed valivad parema elukeskkonna. Põhjus, miks koondutakse suurtesse linnadesse, ei ole see tore linnamelu, vaid tihtipeale lihtsalt paratamatus, sest mujal ei ole tööd.

Suurettevõtja Tiit Vähi on viimastel aastatel ühtelugu rääkinud, et Ida-Virumaale on väga keeruline tõmmata ligi investeeringuid, kui see piirkond on muutunud uue külma sõja rindejooneks...

Minu arvates ei ole. Minu meelest on Narva inimestele solvav, kui ütleme, et oleme külma sõja rindejoonel. Me ei ole rindejoonel.

Jah, Narvas on tööpuudus mõnevõrra kõrgem kui mujal Eestis. Kuid tingituna demograafilisest olukorrast tekib Narvas varsti tööjõupuudus põhjusel, et iga kümne pensionile jääja kohta tuleb Narvas tööjõuturule vaid kuus inimest. Meil ei ole ka siin piirkonnas põhjust rääkida, et meil on tohutult vaja suure töötajate arvuga ettevõtteid selleks, et hoida inimesi hõivatuna.

Eesti on maailmas jõukuselt 36. riik keskmise palgaga ligi 1300 eurot. Jah, Ida-Virumaal on see väiksem, aga võrdluses teiste maakondadega on Ida-Viru keskmik, mitte tagaotsas sörkija.

Eesti palgatase on selline, et peame kogu oma majandusdiplomaatiarongi peatama ja ümber pöörama. Soome ja Rootsi ettevõtted tõid omal ajal tehnoloogia siia, võtsid palju odava palgaga eestlasi tööle ja 20 aastat oli hooletu. Praegu on Eesti palgatase juba selline, et meie enda ettevõtjad peavad hakkama vaatama, kus toota, ja meie peame vaatama, et meie seadusruum oleks selline, et siin oleks tore nii-öelda uuenduslikus liivakastis mängida igasuguste uute põnevate digitaalsete lahendustega.

Me oleme seda väga hästi teinud. Meie e-riik ei ole ka ju midagi muud kui reguleeritud digitaalne keskkond, mida teistel ei ole. Meil ei saa juhtuda, et ettevõtja ei saa aru, et ta teeb digitaalses ruumis internetis midagi sellist, mis hiljem vajab vabandust USA kongressi või Euroopa parlamendi ees, nagu Facebookiga läks. Meil on täpselt teada, et digiallkirjaga kaitstud osa internetist on turvaline ja seal kehtivad kindlad reeglid.

Samamoodi saame luua seadusruumi, et katsetada autonoomseid masinaid, mis võiksid vabalt ringi liikuda. Meie õigusruum peab olema selleks valmis, et siin saaks neid asju teha.

Innovaatiline seadusruum, et meie oleksime see hea liivakast asjade testimiseks ja käivitamiseks, on see, mis on meie pärisosa nüüd. Tavalise tootmise jaoks peame tegema seda, mida soomlased, rootslased, sakslased või prantslased tegid paarkümmend aastat tagasi. Tuleb investeerida sinna, kus tööjõud on sellise hinnaga, et seda toodangut on võimalik müüa.

Praegu on elu Eestis parem kui kunagi varem.

Nii ta on.

Palgatase on läbi aegade kõrgeim, tööpuudus riigis tervikuna peaaegu olematu. Ometigi on samal ajal rahulolematus poliitilise eliidiga samuti enneolematult kõrge, mis loob ka hea eelduse populistlike jõudude populaarsuse kasvuks. Miks nii on läinud?

Sotsiaalse ja heaoluriigi poole selles tähenduses, et mida me pakume ühiskonnas nõrgematele, millised on garantiid, et kedagi ei jäeta maha, on meil veel pikk tee minna. Ma näen, et kogu sotsiaalvaldkond on meil pisut puudega, kui võrdleme seda majanduse arenguga.

Sotsiaalsektori järeleaitamine on minu arust meie järgmise dekaadi oluline ülesanne, et seda võõrandumist vähendada. See on objektiivne põhjus, mille puhul ei jää valitsejatel muud üle kui tunnistada, et läks ära meelest kiire arengu tagamise tuhinas. Nüüd tuleb teha järele. Õnneks on meil olemas kolmas sektor, kes on koos Põhjamaade, eriti Norra fondidega kogunud vajaliku oskusteabe ja teab, mida on vaja teha.

Ma arvan, et me peame selles valdkonnas tegema ühe suure hüppe, siis on inimestel rohkem põhjust tunda, et areng on kõigini jõudnud. Mina ei usu universaalsetesse toetustesse. Tähtis on teadmine, et su lastele ja sulle endale on tagatud vähemalt haridus, tervishoid ja elementaarne sotsiaalkaitse.

Riik peab ära hoidma, et meil ei tekiks põlvest põlve kulgevat vaesust, nii nagu näeme seda kas või Suurbritannias või Ameerika Ühendriikides, kus üks võõrandumise põhjus on see, et kui emal või isal ei olnud raha panna last heasse kooli, siis ei saanud ta kunagi ka heasse ülikooli ja nii see jäi. Eestis õnneks meil hariduslikku kihistumist ei ole ja on väga oluline, et seda kunagi ei tekiks. Samas peame pingutama, et tervishoius ja sotsiaalkaitses oleks elementaarne tase kõigile kättesaadav.

Teine osa on emotsionaalne. Ühelt poolt ei tegele peaaegu keegi enam Maslow' püramiidi alumiste vajadustega. Siis hakkab tekkima aega ja ruumi mõelda ka laiemalt oma rollile ühiskonnas. Oluline on suunata oma rolli mõtestamine ühiskonnas kaasategemisele ja koostegemisele, mitte vastandumisele. Me ei tee parki korda mitte sellepärast, et kohalik omavalitsus seda ei tee, vaid me lihtsalt tahame midagi kasulikku teha. Tuleb otsida positiivsust mõtlemises.

Aga mingi pettumus istub ikkagi sees, kui suur hulk inimesi tunnetab, et  nende huvid ei pääse võimulolijate kaudu mõjule.

Jah, ka sotsiaalse süsteemi nõrkus on tootnud muu hulgas neid noori, kes tunnevad, et neil ei ole muud teed kui karjuda appi laamendades. Me ei saa öelda, et nad on pahad poisid. Me saame öelda, et me ei teinud 10-15 aastat tagasi nende heaks seda, mida oleksime pidanud tegema. Need vead tuleb nüüd parandada. See on kindlasti oluline viis seda pettumust vähendada.

Millest tuleneb suur vastuseis suurtele ettevõtmistele, nagu Rail Baltica, tselluloositehas, või ka Põxiti meeleolu ehk soov teha lõpp põlevkivitööstusele?

Ma arvan, et see on täiesti normaalne. Eelmisel sajandil said kõik inimesed väga hästi aru, et kui me ei kasuta loodusressursse, ei tee tselluloosivabrikuid, siis me rikkaks ei saa.

Praegu on inimestel tekkinud tunne, et on võimalik ka teisiti. Teenusmajandus, IKT sektor, puhtad tehnoloogiad − on olemas hoopis teistsugune majandusstruktuur, mis võimaldab jätta meil industrialiseerimise perioodi lihtsalt vahele. Me pole kunagi saavutanud tööstuses sellist töövõimet nagu korralikult industrialiseerunud maad, kes seda 20. sajandil tegid. Nüüd on osal meie inimestel tekkinud arusaam, et seda polegi enam vaja. Peame säilitama oma looduskeskkonna ja saavutama oma ühiskonna jõukuse mittesaastavate tegevusharudega.

Mina ei tea, kas neil inimestel on õigus või mitte. Aga seda nad igatahes soovivad, et me kaevandaks pigem kahe kõrva vahelt rohkem neid nõkse, kuidas oma majandust arendada. Elu näitab, kas neil inimestel on õigus ja kas meil on võimalus tugineda eelkõige puhastele tehnoloogiatele või traditsioonilist tööstust allapoole surudes meie majandus pidurdub.

Milliseid teemade esiletõusmist ootate lähenevate riigikogu valimiste eel?

Kõiki neid, mida oleme täna teiega arutanud. Needsamad sotsiaalteemad, aga ka see, kuidas peab muutuma kool. Esimesse või viiendasse klassi tulevad lapsed erinevad väga palju meist endist samas vanuses. Meil polnud siis võimalusi iseennast arendada interneti toel. Väga paljud lapsed teevad seda. Väga paljud lapsed samas ei tee. Kooli tulevad väga erinevad inimesed, tuleb mõelda, kuidas pakkuda kõigile huvitavat õpet. Et igaüks saaks seda haridust, mida tal on vaja.

Kuidas toetada abivajajaid mitte Tallinnast sotsiaalministeeriumist koordineerides, vaid  eelkõige kohalike omavalitsuste poolt vabalt valitud meetodil? Meil ei ole nõrgemate abistamisel omavalitsustele ette kirjutatud, mida täpselt peab tegema, meil on suur vabadus pakkuda hästi disainitud lahendusi, mis sobivad just praegusel ajahetkel konkreetsetele abi vajavatele inimestele.

Teaduses oleme väga palju teinud tänu Euroopa abile, mille toel on ehitatud väga häid laboreid. Meie teadlased on väga edukad Euroopast grante võtma, kuid grandiga pole võimalik arenda baasi. Grant on väga konkreetse ülesande lahendamiseks. Järelikult tuleb meil mõelda, kas see, mida me praegu panustame oma teadusesse ja kõrgharidusse, on piisav ja  jätkusuutlik.

Majanduses ei ole enam eesmärk saavutada, et siia tuleks piltlikult öeldes BMW tehas. Kui peame töötama start up-sektoritega ja uute tehnoloogiatega, siis milline see seaduseruum peab olema, et need tehnoloogiad tahaksid siin olla. Seda kõike peame me arutama.

Selliste arutamistega on raske hääli võita. Nagu Juhan Kivirähk ja mitmed teisedki sotsioloogid on osundanud, turundatakse valimistel edu saavutamiseks pigem üht või kaht populaarset mõtet, mitte ideid, kuidas riiki arendada.

Mina ei ole sellega nõus. Väidan, et kõik see, mida ma praegu räägin, on kirjeldatav suhteliselt lihtsas terminoloogias, nii et inimesed saavad aru. Ma arvan, et inimesed, kes on võidelnud tselluloositehase vastu või öelnud, et ei taha fosforiidi kaevandamist, või nõuavad, et me ei kasutaks nii palju põlevkivi elektri tootmiseks, on võimelised aru saama nendest ettepanekutest, mis võimaldavad nende soove täita. Minu arust ei tohi valijat niimoodi alahinnata.

Seniste valimiskampaaniate praktika, kus valijatele lubatakse kingituste sadu, näitab pigem vastupidist.

Ma kardan küll, et väga lihtsad lubadused tihtipeale alahindavad valijat. Samas ega arutelu selle üle, kuidas me universaalsete toetustega loome turvatunnet, ei tohi kuidagi halvustada − ka see tuleb valijatega läbi arutada.

Teil on kolmandik ametiajast juba läbi saanud. Kas see, millisena te nägite presidendi rolli ametisse asudes, on osutunud mõnes osas ka teistsuguseks?

Ei ole. Me ju teame, millise rolli põhiseadus Eesti presidendile paneb. Põhimõtteliselt oled sa kogu aeg valvel, hoidmaks meie põhiseaduslikku korda. Tore on, kui selle kaitsmiseks ei tule viie aasta jooksul kordagi välja astuda. Kui kõik poliitilised jõud mõistavad meie põhiseadust, võimude lahususe printsiipi, kohtusüsteemi sõltumatust jne, siis ei tulegi seda rolli täita, aga selleks tuleb iga päev valmis olla.

Järele jääbki eelkõige tähelepanu osutamine ühiskonnas olulistele probleemidele. Sa ei tee seda kunagi üksinda, vaid suheldes teadlaste, kultuuriinimeste, õpetajate, politseinike, sotsiaaltöötajate ja kõigi teistega. Minu rolliks ongi nõudlike küsimuste küsimine, nende teemade esiletõstmine. Kuna minul ju ei ole vaja valimistel hääli, siis mul on kõik võimalused püüda selgitada ka valijatele, kuidas olla nõudlikum valimiseelsete debattide suhtes. Ma kavatsen seda teha ja tegelikult iga päev ka teen. See on päris oluline osa tööst.

Väga oluline osa on Eesti inimeste tunnustamine. Mulle tundub, et kipume ära unustame just neid inimesi, kelle peale me ei taha väga palju mõelda, nagu põetajad, politseinikud, piirivalvurid või tuletõrjujad. Sellepärast ei taha, et mida vähem nendega kokku puutuda, seda paremini on elu ju ilmselgelt kulgenud. Need inimesed teevad iga päev rasket tööd, sotsiaalsektoris ka väga madala palga eest. Me peame neid rohkem märkama ja tunnustama. Aga ka kõik teised teevad täpselt sellist Eestit enda ümber, nagu nad tahavad.

Taassünnipäeval roosiaias tegi ettevõtja Hans H. Luik üleskutse, et Kersti Kaljulaid võiks pärast esimest ametiaega siirduda tegevpoliitikasse, kuna olete hingelt tegutseja. Kas olete mõelnud selle peale?

Mulle tundub, et meie põhiseaduse vaimuga ei oleks see kooskõlas.

Mis võiks olla Ida-Virumaal teistmoodi teie ametiaja lõpuks ehk kolme aasta pärast?

Ma loodan, et me saame järgmise perioodi Euroopa nii-öelda rahapaja kallutada Tallinnast võimalikult palju eemale. Minu ettepanek oli Tallinn üldse eemaldada abisaajate võrgust, mis oleks ülejäänud Eesti jätnud suurema toetusmääraga piirkonnaks. Paistab, et niimoodi ei lähe. Aga seda ressurssi tuleks kasutada just nimelt infrastruktuuri arendamiseks. Kui me ütleme, et tööd võib teha igal pool mujal, siis see tähendab, et sinna igale poole mujale peab ka üsna hästi saama ja seal peab olema korralik internet.

Ma arvan, et mitte ainult Ida-Virumaa, vaid kogu Eesti vajab häid ühendusi ja siis on inimestel võimalik teha, mida nad tahavad, ka suurtest keskustest eemal.