Eesti tipplaulja tuletorniks on töö

Siiri Sisask: "Õppisin palju Urmas Alenderi kõrvalt. Tema oligi mu esimene lauluõpetaja. Lisaks Venemaa avaruste nägemine! Sõitsin Venemaa 16-17aastaselt nii lennuki kui kollase Ikaruse bussiga risti-põiki läbi." Foto: Matti Kämärä

Ehkki reedel Rannapungerjal Tuletorni kontserti avav Siiri Sisask laulis ühes oma esimestest hittidest "Ma ei maga, ma ei söö, ma ei taha teha tööd", on just töö olnud tema sõnul majakas, millele ta tänu võlgneb. Kõrvalt vaadates on tema anne aga kui ürg ja jõud, mis murrab vajaduse korral läbi isegi sinisest kivist.

Veel mõned aastad tagasi oli tohutult suur asi, kui kellelgi Eesti artistidest ilmus CD üleilmselt tuntud kaubamärgi all. Sinu eelmine album "Hommikupuu", mille materjal avab järgmisel reedel Rannapungerjal Tuletorni kontserdi ja ühtlasi "Seitsme linna muusika" festivali, ilmus Universali firmalt.

Kui seisaksin oma loomingutee alguses ja oleksin n-ö puhas leht, siis ilmselt annaks lepingu sõlmimine Universaliga mulle unistusliku tiivustuse, nagu see paljudele noortele annabki, kuid olles oma elus ise plaate välja andnud ja neid mitmeid salvestanud, võtan seda võimalust rahulikult, loometee ühe osana.

Minu muusika ei ole suurele publikule, ma ei taotle seda ka. Muusika, mida teen, peab eelkõige mulle endale midagi pakkuma. Mulle tänapäeva popmuusika ei meeldi, mitte kunagi ei hakka ma selliseid asju salvestama.

Paljud Eestis ei tea, et oled ka Saksamaal tuntud ja armastatud.

Olen Kristjan Randaluga ja teistegi projektidega käinud seal juba enam kui 15 aastat. Kõikidest mu kontsertidest pooled toimuvadki seal. See on laiendanud mu arusaama muusikakultuurist, sest Eesti on siiski nii väike koht, et siin musitseerivad kõik muusikud kõikidega. Kui üks muusik mängib kuni paarikümnes projektis korraga, kas ta siis ikka jõuab keskenduda ühele asjale?

Näiteks Venemaa on nii suur riik, et ühe kava ja meeskonnaga saad töötada aastaid ning sul jätkub ikka publikut. Eestis teed ühe kontserditurnee ja siis ootad järgmist aastat. Vahepeal on ka vaja elada. Eesti muusikud peavad osalema kõiges, milles vähegi võimalik, kas meeldib või mitte. Ent kas see ka kvaliteedile hästi mõjub?

Kuidas karjäär Saksamaal sündis? See sündis Boris Björn Baggeri kaudu, kellega mul oli ühine projekt ja mille tulem oli ka plaat ("First Acoustic Graffity", 1996). Kristjaniga olen aga töötanud seal juba kümme aastat, meil on seal tore, rahvusvaheline ansambel. Kuid ansambel, millega Rannapungerjale tulen, on meie, Eesti muusikutest koosnev. Praegune projekt sai alguse koostööst Metsatölluga, kuid plaadi andsime välja siiski teise koosseisuga, mis on minu jaoks väga huvitav kooslus.

Sul on peagi plaanis ka mitu öökontserti. Oled sa ise öö- või hommikuinimene?

Sageli tõusen öösel tunniks üles ning see tund on selleks, et oma mõtted ja plaanid selgelt läbi mõelda. Olen tegutsejana päeva- ja unistajana ööinimene.

Oled Venemaal nii Ruja kui Vitamiiniga gastroleerinud. Kirjelda, palun, seda oma arenguperioodi.

Olen just nendelt pikkadelt turneedelt saanud oma kooli, kuidas oma häält reserviga kasutada, et teda jätkuks. Venemaa tohutu tihe töögraafik, mis mõlema bändiga oli, lõi väga hea aluse oma asja ajamiseks. Juba alates lapsepõlvest on mul oma laulud, oma looming. Vitamiiniga ma neid laule juba ka laulsin, aga need olid nii teist laadi, Vene publik ootas Vitamiinilt mõnusat, kergemat estraadilaulu.

Ses mõttes ei tundnud ma end Vitamiinis kodus ja Rujas ka mitte. Rujal oli oma vaimsus ja nende intellektuaalne muusika oli n-ö juba täiskasvanu, mul polnud sellele midagi lisada, peale selle, et olin taustalaulja. Teatud aja see sobis, sest õppisin palju Urmas Alenderi kõrvalt. Tema oligi mu esimene lauluõpetaja. Lisaks Venemaa avaruste nägemine! Sõitsin Venemaa 16-17aastaselt nii lennuki kui kollase Ikaruse bussiga risti-põiki läbi.

Paljudele oled meelde sööbinud filmist "Naerata ometi" kiilaka kõurikuna. Kuidas režissöör Laius sind leidis?

Filmikarjäär algas, kui olin 12aastane, filmiga "Arabella, mereröövli tütar" (Arabella räägib Siiri häälega -T.K.). Pärast seda tuli "Karoliine hõbelõng" ja sealt leidis mind Leida Laius. Aga unistuste filmirolli pole ma veel mängida saanud. Tahaksin mängida midagi realistlikku ja sügavat. Palagan mulle pinget ei paku.

Kui sa oled kedagi kehastanud, kas see on mõjutanud ka sind ennast? Näiteks oled kehastanud Eva Peróni muusikalis "Evita"...

Maarja-Liis Ilus ütles kunagi ühes intervjuus, et tema ei näinud minu mängitud Evitas muud kui Siiri Sisaskit. Loomulikult peab iga artist enda jaoks rolli läbi mõtlema, iseennast sinna paigutama ja olulise esile tooma. Igas rollis, mida teed, püüad ära tabada hingamise; selle miski, mida on raske sõnadesse panna.

Aga kas sul üldse on õigus kellegi elu defineerida, sõnadesse ja vormi valada, eriti kui inimest enam elus ei ole? Tahtsingi jätta "Evitas" teatud tühiku õhku. Arvan, et tabasin midagi temas, mul oli temaga side. See oli lavastuseväline, aga kandus edasi lavastusse. Iga roll on mind veidi puudutanud, muutnud, mulle veidi andnud ja mult ka võtnud.

"Evita" libreto autor Tim Rice olevat samuti su rollisooritust kiitnud.

Ei usu, et Tim Rice sai eestikeelset etendust vaadates aru, mida seal rõhutasin ja mida mitte. Aga hingus, mida ta adus, talle meeldis. Muusikalimaailm Broadway mõttes on kitsas ja jäik, aga mulle meeldis väga Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lähenemine tuua sealt välja miski muu, mitte see imalus, teater ruudus, mille pärast ma ise ei käi ühtegi muusikali vaatamas.

Äkki on sinul ja Evital rohkemgi ühist? Esitades mullu noorte laulupeol kananahka tekitavat laulu "Mis maa see on", mille kohta mõni isegi arvab, et tegu on alternatiivse hümniga, olid ise kui rahvajuht, rõhutute sõber...

Sellistel asjadel on oma tee ja neis ei saa kaasa rääkida muu kui oma igapäevase töö ja teoga. Mulle teatati, et see laul on peo kavasse valitud, ja mina andsin sellest teada Peeter Volkonskile, kes on sõnade autor. Hirvo Surva olevat tahtnud seda laulu kasutada juba mõned aastad varem, aga siis seda veel ei tahetud. Ju polnud aeg küps.

Keegi parteilane kurtis, et laulupeol kõlas peaaegu riigivaenulik laul. Vahest ei kuvanud laul meid kui väikest ja tublit superriiki?

Reformierakond on siin ühiskonnas kui punane joon, mis läheb läbi sinise maastiku. Ta haarab endaga kaasa kõik punased elemendid, aga ta ei värvi lillaks ühtegi ala. Ega Tartu maanteest üksi ja ERMist piisa, eks ole - ja sellest on väga kahju. Sellepärast nad ei saagi aru, mida see laul tegelikult öelda tahab. Igas erakonnas on erisuguselt mõtlevaid inimesi, aga võiks süüvida sellesse, millest rahvas elab, mis on tegelikud valupunktid. Aga valu on, sest muidu ei lahkuks rahvas kibestunult ja pettunult Eestist.

Jah, lilla värv tähendab sümboolikas vaimsust. Kas vaimsust napib meie ühiskonnas?

Inimese vaimne kasvamine valuline protsess. Vaid ühes suunas surudes - "õpitulemused peavad olema maksimaalsed!", "sa pead valdama keeli!", "pead ülikooli lõpetama!", "sa pead olema edukas!" - murtakse nende vaim, kes ei ole ülikooli jaoks loodud, kes on loodud näiteks oskustööliseks. Vaimsuse taotlemine on muutunud pelgalt raha teenimiseks ja sellest on kahju.

Et tänapäeva lapsed kalgis, edu taga ajavas ühiskonnas üles kasvama peavad, on küll kurb, kuid loodetavasti muudab see need inimesed hoopis empaatiavõimelisemaks, sest inimese loomus püüdleb ikka tühimike täitmise suunas.

Olid riigikogu liige, valituna sinna Res Publica nimekirjas. Kas tunned, et see erakond pettis sind, sest oled sealt nüüdseks välja astunud?

Res Publica tagatuba pettis kogu Eesti rahvast. Need asjad on hiljem välja tulnud - nagu Indrek Raudse tehingud või Reet Roosi reklaamibüroo, mis ka oma erakonna valimiskampaaniatega tegeleb. Aga ma ei tunne, et mind oleks petetud, sest juba erakonda minnes ütlesin: mina tegin selgeks, kuhu tulin, aga kas teie tegite selgeks, kelle te enda sekka kutsusite; et ma ei hakka iialgi neid mänge kaasa mängima.

Rannapungerja kontserdil on ilus nimi - Tuletorni kontsert. Mis on sinu tuletorn - see, mis sulle suunda näitab?

Minu tuletorn on töö, töö ja veel kord töö. Kui sul on ükskõik milline eesmärk, viib selleni vaid töö. Asjad võivad muutuda ning eesmärgidki teevad kurve ja muudavad värve, aga töö on see, mis kuhugi üldse viib.

Oled õppinud usuteadust baptistide seminaris ja kokku puutunud budistlike õpetajatega. Kas selline ongi tänapäeva inimese religioosne maailmapilt - kildudena kokku kogutud eri pühakodadest?

Kõik erisugused stsenaariumid räägivad ikka ühest, kõik eri religioonid jõuavad lõpuks üheni välja - see on see, mida inimene kõige rohkem iseeneses usub. Mind on usuteaduse juurde toonud huvi - mind huvitab, mis sünnib maailmas, mis sünnib inimestega, mis sündis ajaloos; mind huvitavad keeled, mind huvitavad erisugused kultuurid, nende mõttemaailm. Inimesed on kõikjal maailmas ühtemoodi, põhivajadused on samad. Ma olen usklik, aga ma ei armasta kõva häälega jumalast rääkida, ma ei tüüta teda iga päev.

On noori artiste, kes on alles oma tee alguses. Võtame näiteks Liis Lemsalu, kes laulis superstaari-saates muu seas sinu laulu "Mis maa see on". Kas kunstnikuteel on midagi, mille eest sa teda oma kogemuse põhjal tahaksid hoiatada?

Ma hoiataksin ükskõik keda valetamise eest.