Suur tahtejõud viis maailma tippu

Narvas laskurikarjääri alustanud Valentina Tšerkassovast sai lõpuks üks selle ala maailma tipptegijaid. Foto: Erakogu

Uuest "Eesti spordi biograafilisest leksikonist" leiame sportlanna, kes võitis 1988. aasta Souli olümpiamängudel pronksmedali laskmises. Ta on sündinud Eestis ning võitnud Eestile kaks juunioride EM-kulda ja kaks täiskasvanute EM-hõbedat. Pärast Eestist lahkumist võitis naine hulgaliselt medaleid  maailma- (4 kulda, 5 hõbedat ja 3 pronksi) ja Euroopa meistrivõistlustelt (6 kulda, 10 hõbedat ja 2 pronksi). Kes ta on?  

Valentina Makarova (1977. aastast Tšerkassova) sündis 22. juunil 1958 Jõhvis. Aasta pärast kolis pere Narva ja nii olid tüdruku sportlasteele suunajateks just piirilinna spordiaktivistid. Kõigepealt huvitus Valja riistvõimlemisest. 1970. aasta Eesti meistrivõistlusteks oli tal ette valmistatud huvitav, kuid raske programm.

Pärast kahte ala - toenghüpet ja eri kõrgusega rööbaspuid - juhtis Makarova mitmevõistlust küllaltki kindla edumaaga. Enesekindlana läks ta tegema ka poomiharjutust. Oli ju poom tema lemmikvahend. Kõik sujus suurepäraselt, kuid mahahüpe ebaõnnestus neiul täielikult ning ta langes esimeselt kohalt neljandaks. "See oli pöördemoment. Olin juba 13aastane ja tulemuste aeglane kasv mind ei rahuldanud. Ma uskusin endasse ja teadsin, et suudan uuel spordialal tõusta maailma tippu. Tuleb ainult leida see õige," meenutas naine nüüd.

Naaber otsustas tuleviku

Uue spordiala valikul sai määravaks laskespordifanaatiku Vladimir Sidorovi kolimine Makarovitega ühte majja. Sidorov avas laste spordikoolis laskespordiosakonna ja oli seal esimeseks lasketreeneriks. Tänu temale arenes laskesport Narvas 1970ndatel kiiresti ning kasvas laskurite meisterlikkus. Nii seadiski 13aastane Valentina sammud naabrimehe juurde. Tema vanem vend Aleksandr oli juba mõnda aega harjutanud Sidorovi treeningrühmas.

Vahekommentaariks võib öelda, et mitmel aastal Eesti parimaks lasketreeneriks valitud Aleksandr Makarov viib oma esimese juhendaja elutööd edasi, olles Narva laskespordiklubi juht ja treener. "Kõigepealt andis Sidorov mulle kätte püstoli, sest püstolist laskmisest huvitatuid oli vähevõitu. Aga minagi tahtsin venna eeskujul saada püssilaskuriks. Mõne aja pärast võitsingi treeneri usalduse. Hakkasin koos vennaga treenima, harjutasime isegi kodus. Meil oli suur korter ja nii saime koridoris korralda lasketreeninguid, muidugi õhupüssist. Küll see oli huvitav," on Valentina meenutanud oma laskuritee algust.

Treeningud Sidorovi asjatundlikul juhendamisel kandsid vilja ning õige pea - 1972. aasta mais - täitis Makarova spordipüssist laskmises I järgu, saades 3x20 lasuga 600 võimalikust 542 silma. Kindla sihiga harjutava neiu tulemused paranesid järk-järgult ning 1975. aastal arvati ta NSV Liidu juunioride koondisse.

Kohe esimesel rahvusvahelisel jõuproovil - 1975. a EMil - võitis Makarova nii individuaalse kui ka naiskondliku kuldmedali. Kaks aastat hiljem sai ta EM-hõbedad juba täiskasvanute klassis. Eestist oli välja kasvanud maailmatasemel laskur. Valentina otsustas venna eeskujul jätkata õpinguid Moskva kehakultuuri instituudis. Kui Aleksandr Makarov tuli pärast õpingute lõppu Eestisse tagasi ja alustas tööd lasketreenerina, siis tema õde jäi Venemaale. Kuid selleks olid ka omad põhjused.

Treeninglaagris tutvus Valentina jahilaskur Aleksandr Tšerkassoviga. Noored armusid ning 1977. aasta lõpus ka abiellusid. Aasta pärast sündis perre tütar Irina. "See oli väga raske aeg, sest olime mõlemad mehega tegevsportlased ja NSV Liidu koondise liikmed. Meil olid ainult treeningud, kogunemised ja võistlused. Soovisime ju pääseda 1980. aasta olümpiamängudele. Meile olid suureks toeks Aleksandri vanemad," meenutab Makarova.

Moskva OMil võistlesid veel mees- ja naislaskurid koos ja nii ei pääsenud ta olümpiakoondisse, sest valik langes tugevama soo kasuks. "Järgmised kuus-seitse aastat olid mul sportlikus mõttes seisakuaastad. Ka abikaasal tekkisid koondise juhtidega probleemid. Kõige tipuks sain pikaajalise välismaakeelu," sõnab endine tippsportlane.

Häbistati 200 dollari päevaraha pärast

Asi oli selles, et 1981. aasta MMil Dominikaani Vabariigis, kus Makarova tuli esimest korda maailmameistriks, maksti sportlastele esmakordselt päevaraha - 200 dollarit kogu võistlusreisi peale. "Instituudis, kus õppisin, sai üks õppejõud aga rahast teada ja kandis selle vastavatele organitele ette. Mind kutsuti välja ja häbistati sedavõrd, et ma oleksin alandusest kasvõi maa alla vajunud. Kuidas siis nii, sportlane, komsomol, aga makse 200 dollari pealt ei taha maksta! Kui sai selgeks, et keelu Los Angelese olümpiamängudele said kõik NSV Liidu sportlased, otsustasin sünnitada. Poeg Vladimir tuli ilmale 1985. aastal."

Kuid elu läks edasi ja kange naine võitles end taas koondisse. 1988. aasta Souli OMil võitis Valentina Tšerkassova oma lemmikalal pronksmedali. Järgnesid MM-tiitlid 1990., 1991. ja 1994. aastal. Võib-olla algul ehk kättesaamatunagi tundunud neiupõlveunistus oli lõpuks täitunud.

Nüüd elab ja töötab lipnik Tšerkassova Novosibirskis, kus annab oma kogemusi ja teadmisi edasi treenerina laste ja noorte spetsialiseeritud olümpiareservi koolis.

"Olen Eestiga tihedalt seotud katkematute sugulussidemete kaudu. Ehkki mu isa ei ole enam, ta on maetud Narva kalmistule, elab mul Eestis ema, vend Aleksandr ja palju sugulasi ning sõpru."