Virumaa oma seenevana

Seenemaailmas ise orienteeruma õppinud Urmas Kaja ütleb, et vaatab tervet loodust üsna teadliku pilguga, mitte ainult seeni. Foto: Matti Kämärä

Nädal tagasi Kauksis seeneretki ja näituse kokkupanemist juhendanud Urmas Kaja soovitab seeni alati nuusutada. "Eriti kui seen ise on mittemidagiütleva välimusega," ütleb iseõppinud seenetark.

Mul on olnud suur rõõm teiega kaks aastat metsas seeneretkel kaasas käia. Mullu nn tavainimeste grupis, seekord ülendasin end ise juba asjatundjate rühma, kes korjas seeni näituse tarbeks. Ja kõrva on jäänud, kuidas te pidevalt seeni määrates rõhutate: ma pole mükoloog, et oskaksin teile tunnuseid üles lugeda, teadmine tuleb metsas käimisest ja palju aitab seeneraamatute lappamine.  Üks stiilinäide: "See on udulehtrik. Vaatan peale ja no on udune seen!" Mis vahe on, kas seent määrab mükoloog või Virumaa seenevana?  

Esiteks palun seda väljendit "Virumaa seenevana" enam mitte kasutada.

Miks küll? Nii reklaamitakse teid ju välja seeneretkede läbiviijana ja see kõlab väga sümpaatselt.

Mulle ei meeldi mingisugused tiitlid. Kes seeneteadlasi vähegi tunnevad, teavad, et Erast Parmasto oli üks ja ainus seenevana.

Jah, aga vaieldamatult olete üks Virumaa paremaid seenetundjaid. Tuleme tagasi määramise juurde: kuidas teeks seeneliigi kindlaks õppinud mükoloog?

Õppinud mükoloog ei pane nii kergel käel liiginimesid. Mükoloog korjab ja vaatab ja mõtleb tükk aega: "Ei, ma ei oska sellele praegu nime anda, võtan ta kaasa ja uurin mikroskoobi all pisitunnuseid."

Teil käib see kiiremini.

Mul käib see kiiremini, aga tuleb apsusid sisse. Aga selles mõttes on hea, et mingi vastuse inimesed saavad ja ega kõik määrangud valed ka ei ole, mõni läheb täppi.

Olete väga tagasihoidlik, kindlasti rohkem kui mõni - ikka üle poolte?

Jah, arvan, et praegu küll. Püüan olla kuskil teadlaste ja tavainimeste vahel.

Mis ajast on seened teie erihuvi?

Kindlasti ei ole seened minu erihuvi number üks. See on selline hooajahuvi, kui on seenteaeg: augustis, septembris ja oktoobris. Ja vahel talvel, kui on näiteks puuseente teema, kerkib see ka esile. Sügavam seenehuvi tekkis Sagadis umbes 20 aastat tagasi.

Mis ülejäänud kuudel seente kohta täidab?

Teised eluvormid, loodus tervikuna, taimed, aiandus, lihtsalt olemine ja mõtlemine. Püüe end tagasi loodusesse sobitada.

Mis eesmärgiga te tavaliselt metsa lähete: korjata pannitäis häid söögiseeni, leida midagi erilist, mida olete siiani näinud ainult raamatus? 

Tavaliselt ma lähen ikka ühe eesmärgiga. Kui ma tahan seeni söögiks korjata, siis võtan korvi ja korjan kas kukeseeni, puravikke või männiriisikaid.

Ja ei lase end mõnel haruldusel eksitada?

Lasen ikka, neist ei saa mööda vaadata. Ja fotoaparaat on mul alati kaasas. Aga mulle ei meeldi neid asju omavahel segada. Üks põnev seeneleid on märksa rohkem väärt kui mitu korvitäit söögiseeni.

Vahel ma lihtsalt seiran seeni. Ma ei pane kahjuks süstemaatiliselt kirja, aga tegelikult peaks iga seeneretke ajal üles märkima kõik seened, mida sa näed, siis saad tulevikus vaadata ja võrrelda. Ilma vaatlen pidevalt, neid märkmeid ma teen, aga seente puhul ei ole väga põhjalikke võrdlusi teinud.

Aga siiski on teil ju oma kodumets Lahemaal, kus olete aastakümneid teinud tähelepanekuid, isegi kui need pole kirja pandud?

Jah, seda kindlasti. Oandu metsad on põhiliselt palumännikud ja need on seenerohked. Igal aastal on pilt erisugune nii üldise arvukuse kui ka liigirohkuse poolest. Aeg-ajalt leian uusi seeni ja seenestik muutub pidevalt. Mitmed liigid, mida 30 aastat tagasi ei olnud, on muutunud päris tavalisteks.

Selles mõttes ei väsi mets üllatamast?

Jah. Tavaliselt on alati uusi leide ja üllatusi. Samuti märkad ju midagi muud ka, taimi ja ... Tegelikult vaatan tervet loodust üsna teadliku pilguga, mitte ainult seeni.

Kuidas tänavust seeneaastat hinnata? Peipsi kandi metsades paneks hindeks kehva kolme, kuidas Lahemaal lood on?

Oandu kandis on lood täitsa head. Ei teagi, mis põhjusel. Arvan, et sellel põhjusel, et mina seal käin ja liigun. (Muheleb.) Seeni on muidugi vähem kui eelneval paaril aastal, aga kurta ei saa. 

Eestis kasvab kirjanduse andmeil ligi 400 liiki söögiseeni, teie nimetasite ainult kolme, mida ise tarbite. Järeldan sellest, et olete üsna konservatiivne.

Olen konservatiivne ja küllaltki tagasihoidlik seenesööja. Kukeseened avavad tavaliselt hooaja ning maitsevad seetõttu hästi. Männiriisikal on eriline lõhn ja maitse, mida lihtsalt pean mõnikord kogema. Arvan, et see on pärilik.

Sest juba teie ema ja vanaema sõid neid seeni?

Jah. 

Männiriisikaid ei pea paljud üldse korjamisväärseks, sest ei viitsi neid pikalt leotada, et kibedast maitsest lahti saada. Samas on seenevana Erast Parmasto ühes intervjuus öelnud, et on soovitanud männiriisikat Eesti rahvusseeneks. Temalegi maitses see kõige rohkem, sest on tugev ja krehvtine suutäis. Kui juba rahvusseenele jutt läks, siis kuidas on naabrid meid mõjutanud?

Kindlasti on riisikate korjamine tulnud Venemaa poolt. Seente korjamise ja söömise tava tuli idast. Suur osa Eesti inimestest on ju tulnud ida poolt ja toonud selle pärandina kaasa.

Lääne poolt oleme võib-olla saanud selle mõjutuse, et oleme hakanud rohkem kukeseeni korjama ja hindama. Ega varem kukeseen nii suures hinnas ei olnud, lehter-kukeseent ja kollakat kukeseent tunti väga vähe. Lääne pool olid aga kantarellid kõrges hinnas. Minagi tegin lehter-kukeseentega esimese tutvuse Rootsis.

Praegugi müüakse Eestis korjatud kukeseeni hingehinna eest Skandinaaviasse, kuigi neil peaks neid ometi endalgi jaguma.

Jah, aga nad ei lähe metsa ja ma kardan, et meiega juhtub varsti sama asi. Ega noorte hulgas ei ole seened väga populaarsed. Võib-olla päris väikesed lapsed veel käivad koos vanematega seenel ja korjavad neid, aga kui nad jõuavad teatud ikka, siis mingil põhjusel tekib seenepõlgus. Ei taheta seeni näha ega korjata.

Peljatakse puuke ja rästikuid või on võõrdumisel sügavam põhjus?

Puugihirm ka, aga võõrdumine on laiem. Ei korjata ju enam marju ka. Muidugi, mets on märg, siin on suvel sääsed ja puugid, sügisel põdrakärbsed - mis sa tuled siia...

Teie ilma ei saa. Kas metsakutse on olnud lapsest saati? 

Sündisin maal metsas ja looduslähedast elu olen tahtnud poisipõlvest saati elada. Hariduselt olen geograaf, mulle tundus, et see on piisavalt looduslähedane eriala. Vahepeal elasin linnas, kuid praegu ei kujuta elu ilma metsata küll ette. (Urmas kummardub, sest on leidnud sinivärviku ja selle retke ülesanne on leida värvilisi seeni - toim.) 

Kas teid köidavad seente puhul rohkem lõhnad või värvid? Mis annab ohhoo-elamuse?

Seda tekitab kindlasti uue seene leidmine. Ja lõhn on minule mõjusam kui vorm või värv.

Seeneretkele eelnenud esitlusel nägi ikka väga kirka värviga ja efektseid seeni, mis ei tohiks kedagi külmaks jätta. Täna me selliseid kuigivõrd ei leidnud.

Jah, aga need pildid on tehtud vähemalt 20 aasta jooksul.

Nagu ütlesite, on meie metsades kõige rohkem pruune seeni. Miks see nii on? 

Mina ei oska seda öelda. Seda ei oska vist mitte keegi öelda. Võib-olla keegi on kunagi midagi öelnud, aga tõsisemad teadlased on pannud tal suu kinni. Värvi abil meelitavad seened loomi ligi, peibutavad putukaid ja inimesi, kes siis ühel või teisel moel aitavad seente paljunemisele kaasa.

Aga nagu inimeste hulgas on edevamaid ja taustaks halli massi, on seeneriigis samamoodi?

Ja kes on hallid ja pruunid, püüavad tihti lõhnaga.

Kompenseerides nii oma ilmetut välimust? 

Ma arvan niimoodi, aga kindlalt ei tea.

Kas tuleb pähe mõni näide, kus seene välimus on silmatorkamatu, aga lõhn see-eest meeldejääv?

(Urmas sobrab korvis ja annab nuusutada). Minu lõhnalemmik - haisev heinik. Kui teda esimest korda nuusutada, siis on see hais ebameediv, aga mida rohkem nuusutad, seda paremaks läheb. Minul on temast lõhnasõltuvus välja kujunenud.

Ei ütleks esimese hooga, et just vastikult haiseb, aga päris Gucci ka ei ole...

Raamatute järgi on tal jah ebameeldiv lõhn. Mina soovitan alati seeni nuusutada, sest lõhnal võib olla liigi määramisel väga oluline osa. Visuaalne vaatlus on kindlasti kõige tähtsam, aga eriti siis, kui seen ise on mittemidagiütleva välimusega, tasub kohe nuusutada. Lõhnamälu on väga tugev mälu ja see on treenitav.

Kas teil on midagi selle vastu, kui teid kutsutakse seeneretki juhtima ja peate mõnikord päris võhikutega ringi käima ning nende lõpututele küsimustele vastama?

Kannatan paar korda aastas välja. (Naerab.)

No näiteks minus tekitavad küsimusi seente eestikeelsed nimed. Esiteks on osa nagu huumorirubriigist, siinkohal ainult mõned näited, mida näitusele korjasime: põdranapsik, lepapässik, sinipäkk... Teiseks tundub, et ladina-, vene- ja ingliskeelsed nimed toovad välja paremad seosed seenega. Näiteks märja jahu lõhnaga tavaharmik kannabki inglise keeles nime Miller ehk mölder, aga eesti keeles pole aroomile mingit viidet. Või võtame kuld-kukeseeniku. Vene keeles kõlab see ložnaja lissitška, aga eestikeelne nimi ei hoiata kuidagi, et tegemist võiks olla petukaubaga ja see hariliku kukeseenega sarnanev seen võib mõnel kutsuda esile mürgistuse. Kas teid panevad seentele antud nimetused vahel ka kulmu kergitama?

Seenenimedele mul etteheiteid ei ole. Võib-olla esimest korda tundub mõni imelik või naljakas, aga hiljem harjub ära. Paratamatult tuleb tegemist ladina-, vene-, soome- ja ingliskeelsete nimedega, kõik need täiendavad üksteist ning annavad lisateavet iga liigi kohta.

Mitmedki seened on tunnistatud mürgiseks, mida varem laialdaselt söödi. Näiteks meenub ühelt loodusmuuseumi näituselt sooriisikas ja tavavahelik, mida meie vanaemad korjasid. Kas inimeste seedesüsteem on muutunud õrnemaks või lihtsalt tehtigi varem endale teadmatusest liiga? 

Inimeste seedesüsteem on kindlasti muutunud ja ei usu, et varem endale liiga tehti. Seened olid neil aegadel ohutumad, kuna kasvasid puhtamas keskkonnas. Tänapäeval on nii õhus kui ka maapinnas kahjulikke aineid, mida seened endasse koguvad.