Õpiraskused nõuavad kohest märkamist
9. oktoober 2013, 22:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ida-Virumaa õppenõustamiskeskus on saanud sisse uue hoo: kolme külalisspetsialisti asemel on nüüd kuuest kohalikust koosnev meeskond, kes teeb väljasõite nii koolidesse kui lasteaedadesse, et probleemidel kiirelt sarvist haarata.
"Meil on tõesti uus ja super meeskond, kõik on omad," rõõmustas Ida-Virumaa omavalitsusliidu juures tegutseva õppenõustamiskeskuse koordinaator Tiina Kasema. Mitu aastat pakkusid õppenõustamist pühholoog, logopeed ja eripedagoog, kes sõitsid siia kord nädalas Lääne-Virumaalt. Praeguseks on võetud tööle kaks eripedagoogi ja kaks psühholoogi, samuti kuuluvad meeskonda sotsiaalpedagoog ja logopeed.
"Kahjuks pole siiani leidnud eesti logopeedi, kes on tõesti kulla hinnaga, aga õnneks eripedagoogid oskavad jagada esmaseid logopeedilisi soovitusi," märkis Kasema.
Augustis ja septembris on käidud end tutvustamas peaaegu kõikides maakonna haridusasutustes. "Meie poole pöördumine sõltub haridusasutuse initsiatiivist, võib-olla mõnel määral ka julgusest, aga oleme rõhutanud, et õppenõustamiskeskus pole kontrolliv organ ja juhtumite konfidentsiaalsus on alati tagatud. Julgustame ka lastevanemaid meie poole pöörduma. Seda võib teha haridusasutust informeerimata, aga tulemus on parem, kui tehakse koostööd," ütles Kasema.
Eripedagoog Ave Ojasalu kinnitas, et tema ja ta kolleegide tööpõld on lai, sest eripedagoogid on ametis vähestes koolides. "Eripedagoog tegeleb tõesti nööpnõelast allveelaevani: anname nõu, kuidas mõnda ülesannet õpetada või last klassi sulandada. Samuti tegeleme lastega, kes õpivad lihtsustatud õppekava järgi. Nende õpetamine tavakooli tingimustes on kõike muud kui lihtne."
Klassi suurus loeb
Õppenõustamiskeskuse spetsialistide abi oodatakse ka individuaalsete õppekavade tegemisel ja rakendamisel. Eri uuringute järgi on kuni 25 protsenti lastest hariduslike erivajadustega. See tähendab, et nad vajaksid kas individuaalset õppekava, üks ühele õpet, õpiabirühma, võimalust õppida väikeses klassis vms.
"Palju sõltub ka klassi suurusest ja õpetajast. Kui on väiksemad klassid ja klassi ees inimene, kes on tõesti suure tähega õpetaja, siis suur osa probleeme taandub," rääkis Ojasalu.
Kui ei taandu, on tagajärjeks käitumisraskused. Ojasalu sõnul pöördutakse spetsialisti poole pigem lapse käitumis- kui õpiraskuste tõttu, sest need paistavad rohkem silma. "Sellise lapsega tutvudes selgub, et tema võimed on kas liiga kõrged - ta ei saa piisavalt koormust - või liiga madalad, et ei tule toime. Ja siis ta leiab asendustegevuse."
Logopeed Jelena Ivanova märkis, et kõige suurema karuteene teeb lapsele see, kui mõnda õppimist segavat probleemi aastaid ignoreeritakse.
Nii pöördus hiljuti tema poole 6. klassis õppiva poisi ema, põhjuseks lapse kirjutamisraskused. "Selgus, et selles vanuses laps teeb massiliselt düsgraafilise iseloomuga, aga ka väga palju orfograafilisi vigu. Selliseid, mis on 6. klassi õpilase puhul kummalised. Näiteks ununevad tal sageli etteütluses punkt lause lõpus ja suur algustäht lause alguses."
Ivanova imestas, et noormees polnud sinnamaani saanud mingit abi, kuigi ilmselgelt algasid probleemid juba 1. klassis. "Praegu on neid probleeme võimalik vähendada, aga lõplikult lahendada tõenäoliselt mitte."
Tulekahju kustutamine
Ka käitumisraskustega tegelemisel kehtib reegel: mida varem, seda parem. "Kui laps on kolmandas kooliastmes (7.-9. klass) käitumisraskustega, siis on selge, et õige aeg on ammu mööda lastud," märkis Ojasalu.
Tagajärjeks on sageli koolist väljalangemine, kuna tegemata asjad on kuhjunud ning pole realistlik oodata, et laps teeb lüngad tasa ja läheb veel samal ajal võrdselt teistega edasi. "Laias laastus öeldakse, et kolmanda kooliastme kasvatusraskustega laste klassid on tulekahju kustutamine. Kriitiline aeg on teine kooliaste - 4.-6. klass. Kui siis ei saa abi, jääb ainult üle imestada."
Ojasalu tähendas, et kui lapsel on õpiraskus, lööb see välja kohe algklassides. "Vanad eripedagoogid ütlevad nii, et kui kolmanda klassini on hakkama saadud, siis saab lõpuni."
Kui õpiraskus tekib hiljem, võib olla põhjus selles, et last on esimestel aastatel õppimises kõvasti aidatud. "Algklassiõpetajad teevad tohutu töö, eriti koolides, kus on pikapäevarühmad. Ja siis võib tekkida küll selline olukord, et laps hakkab saama 4.-5. klassis kahtesid ja kolmesid," tõdes Ojasalu.
Eripedagoog Ilona Lass selgitas, et kuna ühe klassiõpetaja asemel tekivad eri aineõpetajad, igaüks oma nõudmistega, on lapse üleminek algkoolist põhikooli nii ehk naa raske. Kui siis veel lapsevanem, kes on algklassides õppinud koos lapsega, otsustab, et tema võsuke on nüüd suur ja saagu ise hakkama, on arusaadav, et õppeedukus langeb.
"Siis kõik imestavad 5. klassis, et laps oli nii hea, mis nüüd lahti. Polegi lahti midagi, lihtsalt laps on saanud toe najal hakkama ja erisus, mis ei paistnud niivõrd silma, tuleb 5. klassis välja."