Mäetaguse jõulupuu võistluse võitis juurikapuu

Juurikapuu "okste" siruulatus on nii suur, et vaevu mahtus uksest läbi. Foto: Matti Kämärä

Mäetaguse huvikeskuse juhataja Mare Taar ei osanud jõulupuu konkursi tingimusi paberile pannes unes ka näha, et mõni võistlustöö tuleb nii tilluke, et vaata teist või luubiga, mõni aga nii mürakas, et ei mahu uksest sisse.

Oh jah, Mare kirjutas võistlustingimustesse, et jõulupuu kõrgus võib olla maksimaalselt 1,5 meetrit ja et miinimummõõtmeid pole.

Alutaguse hoolekeskuse huvitegevuse juhendaja Riina Gunt võttiski kinni lause teisest poolest ning tõi konkursile küünepikkuse paberkuusekese − 1,9 cm, sedagi koos ladvakaunistusega. Jaa-jaa − see imepisike kuusk on ka ära kaunistatud!

Konkursi kõige väiksema jõulupuu meisterdamine oli autori sõnul minutite küsimus. Natuke näputööd, natuke liimi ja natuke küünekaunistusi peale. Valmis! "Piinlik kohe, teised on nii palju vaeva näinud," kostab ta lõbusalt. Ainus mure oli, kuidas tillukest kuuske nii esitleda, et keegi seda laua pealt prügi pähe minema ei pühi. Sestap saigi kuusk endast mitu, mitu, mitu korda suurema aluse − terve valge lagendiku kohe.

See töö auhinnalisele kohale ei tulnud, küll aga pälvis ta ühe tiitli. Jõulupuude minimissi tiitli muidugi!

Kas räägime ka konkursi kõige suurema jõulupuu − juurikapuu loo kohe ära?

Hirmutav kolepuu

Ei räägi. See on ühtlasi konkursi võidupuu lugu ning selle jätame magustoiduks lõppu.

Võtame ette hoopis teist ja kolmandat kohta jagama jäänud tööd ning vahelduseks ühe kolepuu ka.

See kolepuu on konidest ning kannab pealkirja "Elu muutus". Muutus selles mõttes, et lõpp suitsetamisele. Viimased konid kuusepuukujuliselt purki, rist põlenud tikkudest latva ning purk kinni. Aamen selle suitsetamisega, nüüd ja igavesti! Huvitav, kas nii mõtles ka konipuu autor Maret Kalvet?

Mõtles küll. Neli tundi liimis neid konisid kuusepuuks kokku, nii et süda läikis, ning mõtles rahakoti ja tervise peale. "Hirmutasin ennast selle puuga, nüüd jääb oodata, millal mõistus pähe tuleb," kostab Maret, tunnistades, et ega sellest pahest loobumine nii lihtne olegi. Kui seda teaksid kõik, kes suitsu esimest korda ette panevad.

Prr... See konikolepuu on ikka nii kole, et lehte me seda pilti küll ei pane.

Ilusate sõnadega sokipuu

Lehte paneme hoopis jõulupuu, mis tehtud kastanimunadest, ja jõulupuu, mis tehtud kalkunisulgedest. Aga ka puidust ning väga ilusate sõnadega ehitud sokipuu ja vahva torbikukujulise puu, mis jäid jagama teist ja kolmandat kohta.

Sokipuu sai ka kõige kaunima ideega jõulupuu eripreemia. Ilusa mõtte preemia kõlaks vahest paremini.

Idee on tegelikult napsatud Tartu jõululaadalt, tunnistab Mäetaguse põhikooli kunstiringi juhendaja Meeli Õunap, kes on oma elukaaslase Margus Kauberi ja kunstiringi õpilase Anar Vommiga selle töö autorid. Sellest pole ju midagi, kui head ideed paljundada: nii saabki neid rohkem. Pealegi oli heade mõtete linnas nähtud kuusk sokkideta, Mäetagusel aga sokkidega.

Ei, ei, need ei ole kuusel jalas, kuigi Mäetaguse jõulupuu konkursilt võib edaspidi ilmselt kõike oodata.

Väikesed lastesokid on kuuse küljes nagu ehted, pakkudes samas alternatiivi jõulude eel aknalauale pandavatele sussidele. Et päkapikk poetab kommid hoopis soki sisse.

Või midagi muud mõnusat.

Näiteks paberile pandud ilusad sõnad, mis tulnud südamest.

Ka sokipuul endal on laudadest okste peal kirjas imeilusad sõnad: "Sina oled minu jõuluime, jõuluootus, jõuluingel, jõulusoojus, jõuluunistus."

Kas saab veel ilusamini öelda?

Kas saab üks sokipuu veel ilusamini rääkida?

Originaalsuse eest

Nüüd siis selle juurikapuu juurde, mis konkursi ära võitis, autorid Mäetaguse rahvapilliansambli K.I.M.P. kaks kitarri ja kontrabass ehk Swen Kaljuvee, Toomas Titto ja Maret Kalvet.

Maret on selles nimes see M-täht. Mitte sellepärast, et ta on Maret, vaid sellepärast, et elab Mäetagusel. Sweni ja Toomase täht on P − nemad on Pagarilt.

Kes tuleb selle peale, et teha jõulupuu juurikatest?! Näe, Maret tuli. Võib-olla olid tal need vanad kännud kuskil aianurgas või põlluservas risuks jalus. Et oli vaja neist lahti saada.

Ei midagi säärast. Mareti idee oli lihtsalt Pagari poistele sedavõrd meelt mööda, et nad ei pidanud paljuks sõita ATV-ga spetsiaalselt kändude pärast Kalina rappa ning seal muda sees mütata − kaevata ja kangutada ning trossidega vedida, enne kui kännud end kätte andsid.

Siis lasti käiku survepesur.

Tegelikult oleks päris põnev, kui need mudased juurikad oleks otse säravpuhtasse huvikeskusesse toodud ning öeldud, et selle võistlustöö nimi on "Sookolli jõulupuu". Karta on, et need "sookollid" oleksid saanud vähemalt järgmiste jõuludeni kestva huvikeskusele lähenemise keelu.

Kui mehed oli kõik selle ära teinud − kaevanud ja kangutanud, trossidega vedinud ja pesnud ning saaginud ja kuuest osast ühe juurikapuu kokku monteerinud −, tuli Maret ja pani puule paar kulinat külge. Nii lihtne see oligi!

Aga idee oli ju Mareti oma ning idee − see maksabki.

Kui huvikeskuse juhataja peaks edaspidigi jõulupuude konkursse korraldama, lisab ta juhendisse kindlasti ka võistlustööde lubatud maksimaalse laiuse, mõõtes enne maja välisukse ära.

Seekord läks õnneks. Uhkelt järelkäruga kohale sõidutatud ning mitme mehe kanderammu nõudnud juurikapuu mahtus siiski uksest läbi, aga ainult siis, kui selle mõlemad pooled avati. Veelgi suurema "okste" siruulatuse korral oleks žüriil tulnud käia seda puud õues hindamas.

Mis juurikapuust edasi saab? Maret ei tea. "Võib-olla paneks jõulupeol oksjonile?"

Äärepealt oleks jäänud ütlemata: see puu sai eripreemia originaalsuse eest.