/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
/nginx/o/2020/01/15/12873375t1h4c0f.jpg)
Jõhvi linnas on raudteealused tunnelid olnud ammu kõneaineks. Kui kümme aastat tagasi kavandati ohtlikuks muutunud viadukti probleemi lahendamist, oli ühe variandina kaalukausil uue silla asemel raudteealuse tunneli ehitamine. Nii teatas Põhjarannik 2009. aasta jaanuaris: "Jõhvi tuleb ikkagi tunnel." Pärast aasta aega kestnud vaidlusi ja arutelusid aga teatasime 2010. aasta veebruaris: "Otsustatud: Jõhvi tunnelit ei tule."
Kuid sellega ei lõppenud Jõhvis arutelud tunnelite vajaduse üle. Juba 2012. aastal löödi kopp maasse, kui alustati linna ajaloo esimese raudteealuse jalakäijate läbipääsu rajamist, mis oli valmiva promenaadi tehniliselt keerukamaid ülesandeid.
Jõhvi linn on väike. Kunagi oli tema tekke taganttõukajaks see, et ta on Tartu, Tallinna ja Peterburi tee ristumiskohaks. Kuid raudtee on olnud nii linna õnn kui õnnetus, sest tagades küll rongiühenduse, lõikab raudtee linna pooleks. Samas pole siin aastaid olnud jalakäijatele turvalisi raudteeületuskohti. Nii polegi imestada, et jalakäijatega on siin ka surmaga lõppenud õnnetusi juhtunud.
Martin Repinski lühikesest, kuid skandaalsest vallavanemaks oleku perioodist on palju räägitud, mistõttu on veidi varju jäänud asjaolu, et Repinski vallavalitsus hakkas esimesena valjul häälel rääkima vajadusest rajada jalakäijatele turvalised raudtee ületamise kohad.
Algne nõue Eesti Raudteele oli rajada kolm tunnelit, ettevõte nõustus esialgu ühega. Asi seegi. Kuid küllap jääb raudteeohutuse küsimus Jõhvis päevakorda ka edaspidi. Omavalitsusel tuleb lihtsalt järjekindel olla.