Punk ei ole surnud − samuti punklaulupidu!

Punklaulupeo isa Üllar Saaremäe peo alguses Sex Pistolsi koorilaulu "Anarchy in the U.K." taustal soleerimas. Foto: Matti Kämärä

Tavaliselt on vahetult pärast pidu peolistel raske hinnata, millega nad ikkagi hakkama said − et "kelle pintsak see mul seljas on ning kelle kätte ma andsin oma krediitkaardi?". Nii on Põhjarannikul hea võimalus kolmandale punklaulupeole joon alla tõmmata ajal, mil kõik peolised on kenasti koju jõudnud ja peo peakorraldaja Üllar Saaremäe on tagasi oma argises keskkonnas − st seriaali "Viimane võmm" võtetel.

Esmaspäeval ütleb Rakvere teatri juht ja maailma esimese punklaulupeo isa telefonis, et on parajasti seriaali "Viimane võmm" võtetel − tagasi Kotkast mängimas.

"Ei pruugi olla viimane pidu!"

"Räägi kiiresti − kohe algab võte! Tulemus? Väga hea tulemus ja olen selle üle rõõmus: ainuüksi juba see, et koorid olid väga hästi ette valmistatud, saund oli väga hea ja tundus − sisulise poole pealt −, et luuletekstidesse kätketu jõudis kohale. Pidu võib igati kordaläinuks lugeda! Pean tunnistama, et tänavune kava oli varasematega võrreldes paremini komponeeritud − juba seetõttu, et kogemus on taga; teadsime, millest hoiduda või  mida rõhutada. Ja sõnum oli selgem: sõnavabadus ja aju puudutus," ütles Kotkas Üllari häälega − või vastupidi.

Ehkki kõik lusikad ja kahvlid pole veel üle loetud, arvab punkpeo isa, et tänavu oli publikut veidi vähem kui eelmisel korral, st 2011. aastal, aga lauljate arv oli enam-vähem sama − ligi 1700. See pidavat olema üldse viimane piir, mis Vallimäe lavale mahub − niigi koori ääred segunesid publikuga.

Esmaspäeval ilmus EPLis väga kriitiline kirjutis "Kiituseks punklaulupeole, mida ei toimunud" Mart Niinestelt, kes on muuseas samuti Kohtla-Nõmme päritolu nagu Üllar. Paskvill sisaldas ultravasakpoolse noorajakirjaniku nägemust, milline oleks pidanud välja nägema see va õige punkpidu. Ühtlasi avaldas seal noormees rõõmu, et kolmas punklaulupidu jääb ühtlasi viimaseks.

"Spetsiaalselt Niinestele − ei pruugi olla viimane pidu," ütles Üllar ja tormas proovi tagasi. Näitleja ütles ühes intervjuus juba varem, et kellelgi pole õigus oma nägemust pungist peale suruda ja et punk pole kellegi oma, ei kanna mingit copywrite'i märki!

Kui Põhjarannik saatis Nadya Tolokonnikovale ansamblist Pussy Riot nende loo "Pogoroditsa Devo" esituse video Rakvere peolt, oli naisterahvas rahul ega küsinudki: "Mis õigusega?!" Nadya kirjutas hoopis kommentaariks, et järgmine koht, kus ühendkoorid võiksid sama laulu esitada, on Olimpiskij staadion Moskvas. Pangem jah kaks noort naist ühe laulu eest pikaks ajaks vangi ja... peagi laulab seda laulu ligi 2000 inimest. Ja nii edasi! Olgu see kõigile sõnavabaduse vastastele teadmiseks!

"Oli chill olemine"

Rakvere kultuurikeskuse juhist punklaulupeo peadirigent Keio Soomelt tunnistas, et enne pidu oli suur ärevus, sest "valmistad ette, aga kunagi ei tea ju lõpuni, kuidas asi välja kukub".

"Minul oli ses mõttes topeltärevus, et tegelesin nii korraldusliku poolega kui olin ka peadirigent: ühest küljest vastutus selle eest, et koorid oleks toidetud ja kaetud, ning teisest küljest selle eest, et kontsert toimiks. Oli palju sebimist, aga kui ma päris ausalt ütlen − vahetult enne pidu oli nii kiire, et polnud aega mõelda sellele, mida tunnen.

Kuid pärast pidu oli väga võimas rahulolu, sest esiteks laabus kogu tehniline ja korralduslik pool minu meelest päris hästi ning teiseks läks kontsert ise väga hästi. Põhiline, vähemalt minu arvates ja ka paljude teiste inimeste kinnitusel, et Vallimäel oli mõnus, chill, rahulik atmosfäär, hästi sõbralik keskkond, kus inimestel oli hea olla. See oligi asja eesmärk," rääkis Keio.

Mees ütles, et talle kui dirigendile oli koorijuhatamises kõige suurem väljakutse sama, eelmainitud "Bogoroditsa Devo". "Lisaks kõigele muule on see ka dirigeerimistehniliselt tavapärasest pisut keerukam. See oli lugu, mida pidin ikka enne harjutama! Aga leian, et kõik sujus päris toredalt. Mulle meeldis see, et eri lugude tekstides ja vahepalades juhiti probleemkohtadele tähelepanu mõistusega: me teadvustame probleemi, aga ei lähe sellega agressiivseks," lisas Keio.

Näiteks juhiti punklaulupeol tähelepanu kultuuri alarahastatusele ja kultuuriminister Indrek Saar ei läinud seetõttu peolt varem ära − pigem toetas ikka Vallimäe-täis rahvast seda, et tema valdkond saaks tuge. Ei maksa ka unustada, et praegune kultuuriminister on endine Rakvere teatri direktor.

Keio muigas, et Rakvere kultuurielu kontekstis on käesolev suvi olnud üldse parajalt hullumeelne: juunis oli meeste tantsupidu, augustis ööjooks ja kohe nädal hiljem punklaulupidu − "Rakvere-suuruse linna jaoks on paras saavutus kõike seda vastu võtta".  Peab märkima, et palavik ei lõpe, sest − septembri teisel nädalal on kreisilinnas kaheksa päeva järjest igal õhtul üritus Arvo Pärdi pidunädalate raames!

Keio ei tea, kas tegu oli viimase punklaulupeoga Rakveres. "Pungiga on meil olnud algusest peale kokkulepe, et punki tehakse siis, kui tekib tunne, et võiks teha," räägib mees ja lisab, et praegu pole veel korraldajatele punklaulupidu läbi: tuleb teha kokkuvõtted, tasuda arved etc.

Dirigendil on raske öelda, milline oli peol tema lemmiklugu. "Loomulikult need lood, mida ise juhatasin, ongi ses mõttes südamelähedased, et nendega tegelesin rohkem. Mulle meeldis väga koori esituses "Pille-Riin" (Allan Vainola / Tõnu Trubetsky); loona on väga äge "Valge liblika suvi" (Villu Tamme) − lugu on väga hea, aga massiga kadus veidi ära −; muidugi "Bogoroditsa". Mulle endale meeldis juhatada ka "Ajutist valitsust" (K. Plink / P. Männil) − selline mõnus, mitte väga raske ning samas väga mõnusa nätaka ja energiaga lugu."

Peol osalenud Kirderanniku segakoori koorivanem Ene Raudar oli nõus jagama ka oma muljeid, pärast seda kui oli oma juuksed pungist puhtaks pesnud. ("Mu lakk pole enne nii palju lakki tunda saanud ja hommikul kraapisin/pesin välja tublisti rohkem karvu kui tavaliselt.")

Ida-Viru ruulis

"Ausalt öeldes on mul sellest pungist savi ja usun, et enamikul neilgi, kes koorides "hoolsalt" punklaule harjutasid ja neid peol Vallikääru katuse all entusiastlikult esitasid. Kuid kõik said korraks mingisse tavatusse rolli siseneda ja pungilaval näitlejad olla, endile justkui rohkem lubada kui argielus. Eks oleks olnud selle ajaga ka midagi tõhusamat teha, kuid kui enamik meie koorist otsustas selles osaleda, siis minul "karjajuhina"  tuli seda aktsepteerida ja kaasa teha," tunnistas Ene.

Koorivanem seletas, et peoeelsel õhtupoolikul, esimeses proovis ei paistnud veel kellegi pealt välja, milliseks end teisel päeval tuunitakse.

"Seda kirevam ja lõbusam oligi peopäev. Igas vanuses "punkareid" jagus kõikjale − lapsi ja pensionäre nii Vallimäele kui linnatänavaile. Minu selja taga sopranite ridades oli tublisti üle seitsmekümnene daam, kes sel õhtul sulandus paar põlve noorematega üheks värviliseks-harjaliseks massiks, võib-olla tegi ta seda esimest ja viimast korda elus... Ja tema polnud selle õhtu ainuke küpses eas "punkar", jagus punktaate ka meeskoori ridadesse. Peo lõpuloo ajal, kui "Insener Garinit" teist korda laulda nõuti, silmasin punklaulupeo idee autorit ja vaimset juhti Üllar Saaremäed rahvamassi sees endamisi muhelemas. Tema mehisem pool tegi suitsu ja pilk jälgis lava pool toimuvat ning hämaras õhtus võis ka kümne meetri kauguselt tema silmanurgas rahulolupisarat aimata," ütles teravsilmne naisterahvas.

Ida-Virumaale algas punklaulupidu 18. augustil, mil tule, mis ei kustu, süütas Eesti vanim punkar Uno Laur Purtse hiiemäel. Samal päeval toimetasid meeskoor Akadeemiline Emajõgi − vt Rein Lang, Hannes Astok jt − ja Juku-Kalle Raid selle tule Kohtla-Järvele, kus seda tervitas punklinna pea Jevgeni Solovjov. Järgnes tulerada pidi tihe punkkultuuri ürituste seeria − Rakvere kulminatsioonini välja.