/nginx/o/2019/01/04/11694811t1ha291.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/03/12/16710137t1h3608.jpg)
Kui eelmine Valge Hobu juubeli tähistamine läks koroona nahka, siis seekord on oodata suurt pidu, mis viib ajarännakule trahteri diskoajastusse.
Laupäeval, 15. märtsil kell 22 algaval suurel juubelidiskol tantsitavad rahvast DJd Alex, Imre, Visu, Marko ja Jerofejev. Diskorid, kes lahutasid kunagi Valge Hobu pidudel meelt. Ajarännak lõpeb siis, kui jalad enam ei kanna. Pilet maksab 10 eurot.
"Diskodega hakkasime pihta täpselt 35 aastat tagasi ehk esimene disko oli 15. märtsil 1995. aastal. Kõige rahvarohkemal peol oli üle seitsmesaja inimese, see oli 2003. aasta sõbrapäeval. Järjekord baari oli neljarealine," meenutas Valge Hobu trahteri perenaine Olga Edovald.
Umbes samasse aega jäi pöörane disko, kus keset tantsupõrandat pandi bassein, kus inimesed suplesid... Kuni see peo käigus katki läks ja kõik ujus. "Randa" toodi aga suur veokitäis liiva. "Oli ka äge pidu, toimus jaanuarikuus," rääkis Olga Edovald.
Oli aeg, kui Valge Hobu polnud pelgalt trahter, vaid tõeline kultuskoht, kus esinesid ka tollased Eesti populaarsemad bändid ja artistid. Meeste ja naiste striptiisid − kõik oli lubatud. "Kõiki suuremaid diskosid korraldasime koostöös Andrei Vakartšukiga, kes tegi kunagi Jõhvis ööklubi Kruzo. Eesti esinejatega tegeles DJ Imre," ütles Olga Edovald.
/nginx/o/2025/03/12/16710140t1h2c50.jpg)
Kogu aeg on tulnud ajaga kaasas käia
Urmas Edovald on üle poole elust olnud seotud Valge Hobu trahteriga: kelneri, direktori, rentniku ja lõpuks omanikuna, kui ta 1997. aastal kindral Aleksander Tõnissoni pojalt Leo Tõnissonilt maja ära ostis.
"Valge Hobu − see, et ma olen teda elus hoidnud − on minu elutöö ja mälestusmärk juba eluajal," ütles Urmas Edovald kaks aastat tagasi märtsikuus antud intervjuus, kui tähistas oma 70 aasta juubelit.
Stabiilne pole kõrtsipidaja elu kunagi. Näiteks oli pöördeline hetk, kui trahter kaotas uue maantee ehitusega oma teeäärse asukoha ja trahter jäi ainult tellimisel avatuks.
"Alguses ikka ehmatasin ära, aga nüüd ei ole üldse kahju, et trahter pole iga päev lahti. Kogu aeg on tulnud ajaga kaasas käia ja muutuda. Olid ajad, kui sai diskosid teha − see oli niisugune möll! Mingil perioodil käisid Venemaalt ekskursioonid: busside kaupa, nelikümmend inimest korraga. See oli raha mõttes kõige parem ots. Kui need ära kadusid, siis mõtlesin jälle, mis nüüd saab. Praegu on oma vanuse kohta tööd parasjagu," ütles ta.
Mitte ainult disko ja glamuur
Diskod jäid Valge Hobu kaubamärgiks kümneks aastaks. Kuid elu üheksakümnendatel polnud ainult disko ja glamuur. Eestis valitsenud segastest ja kriminaalsetest aegadest ei jäänud puutumata ka Valge Hobu.
"Ühel detsembrikuul toimus kinnine firma jõulupidu, kus ukse peal olid turvafirma mehed. Kui kohale saabus allilma tegelane oma pruudiga ja nõudis sissepääsu, ei suutnud turvamehed olukorda lahendada. Urmas Edovald võttis asja oma kätte: "Kui turvamehed oma tööd teha ei suuda, siis tuleb oma mehed panna turvama!" Ja panigi," tõdes Olga Edovald, kes tegi trahteri juubeli eel FBs tagasivaate selle ajaloole.
"Maja sees suuri kaklusi ja verevalamist ei toimunud, sest probleemsed tüübid suudeti alati õue viia. Maja ümbruses juhtus aga kõike − isegi tapmisi. Valge Hobu logo kaare peal on siiani kuulijälgedega − need meenutavad karmi ajajärku, mille maja üle elas," lisas ta.
Koht, kus tähistada elu olulisi hetki
Uue sajandi algul jätkusid diskod täie hooga, aga Valge Hobu hakkas üha rohkem kujunema mitmekülgseks ürituste paigaks. "Tekkis uus pidude kultuur, kus lisaks pidutsemisele hakati korraldama pulmi ja juubeleid, lõpupidusid ja sünnipäevi, peielaudu ja mälestusteenistusi, koolitusi ja vastuvõtte. Aastate jooksul on Valge Hobu uksest sisse astunud kõik Eesti presidendid, välja arvatud Alar Karis."
Praegu ongi Valge Hobu leivanumber ettetellimisel pidulikud sündmused.
"Kuigi ajad muutuvad, on Valge Hobu suutnud säilitada oma eripära ja ajaloolise võlu. Maja hing on alles − nii interjöör, teenindus kui ka traditsioonid on püsinud tugevana. Isegi Valge Hobu logo ja legendaarne atmosfäär on ajale vastu pidanud. Endiselt on koht, kus inimesed saavad kokku tulla ja tähistada elu olulisi hetki," rääkis Olga Edovald.
/nginx/o/2025/03/12/16710139t1ha880.jpg)
Valge Hobu trahteri logo kujundas Heinz Valk
Valge Hobu trahter rajati 1980. aastal Edise mõisa aita-kuivatisse. Olga Edovald kirjutab FB postituses, kuidas see käis:
"Edise mõisa aida-kuivati renoveerimine ja trahteriks muutmine usaldati Eesti NSV kaubandusvalitsusele, kes vastutas projekti elluviimise eest. Kuna 1980. aastal toimusid Moskva olümpiamängud ning purjeregatt peeti Tallinnas, sooviti turismi elavdamiseks luua unikaalseid ja meeldejäävaid kohti.
Maja renoveerimise ja valmimisega tegeles Eesti NSV kunstifondi Tallinna kombinaat ARS, kes vastutas nii sisekujunduse, mööbli kui ka sepatööde eest. Valge Hobu trahteri logo kujundas tuntud Eesti kunstnik ja poliitik Heinz Valk, kellele kuulub ka 1988. aastast legendaarne hüüdlause: "Ükskord me võidame niikuinii!"
Maja sai valmis kõigest viie kuuga − just täpselt 1980. aasta olümpiamängudeks. Trahter oli avatud vaid 2-3 kuud − kuna põrandad polnud korralikult ehitatud ja mitmed detailid jäid poolikuks, otsustati koht ajutiselt sulgeda. 1981. aastal avati Valge Hobu trahter uuesti, seekord juba korralikult renoveerituna, saades peagi populaarseks peatuspaigaks nii kohalikele kui ka kaugemalt tulijatele.
Nimi Valge Hobu ei ole juhuslik. See viitab:
Edise mõisa rüütellikule ajaloole, sest juba keskaegsetel mõisahärradel olid alati uhked hobused;
- kõrtsikultuuri traditsioonidele, kus hobused olid alati tähtsal kohal − just kõrtsides said rändurid ja kaupmehed puhata ning oma hobuseid toita;
- puhtuse ja väärikuse sümbolile, sest valge hobu on paljudes kultuurides uue alguse ja aususe märgiks.
Levinud oli ka omapärane rahvajutt, mille järgi sai trahter nime hoopis kaubandusvalitsuse juhi armukese järgi. Juttude kohaselt oli tema armukese perekonnanimi Belokon, mis vene keeles tähendab valget hobu. Uskuda või mitte?"