"Nii nagu metsa hõikad, hõikab ta vastu"

Ahto Kaasik: "Kui me suudame muuta iseennast, siis ehk lõpeb ka praegu valitsev ebaõiglus looduse ja inimeste suhtes. Hiiepaikasid, põlisrahva tavasid ja oma maad hoides ja armastades kasutame oma jõudu õigesti."

FOTO: Mana Kaasik

Aserist pärit mees Ahto Kaasik aitab hoida esivanemate pärandit ja teadustab laiemalt − nüüd ka sisuka ja kauni raamatu kaudu hiitest − meie pühapaikade väge ja olemust. Võitlus ahnete maavarakrattidega ja hoolimatusega laiemalt peab aga algama iseendast.

Minu töömärkmiku kaanel seisab arv 2016, aga milline aasta praegu teie arvestuse järgi on? Kas tutvustaksite lähemalt maausuliste ajaarvamist?

Eestis on tõepoolest kasutusel ka kohalik ajaarvamine, mille järgi tänavu on aasta 10 229. See lähtub geoloogilisest sündmusest, mis muutis murranguliselt Eesti ja üldse Läänemere maade keskkonda. Umbes sama vanad on Eesti inimasustus ja kultuurilugu. Kuna eesti rahvakalender on looduskalender, mis tähistab looduse muutumist aastaringis, siis sobib meile hästi ka loodusest lähtuv ajaarvamine. Ega ta muidugi ei välista ega tõrju üldtuntud nooremat aastaarvu, kuid mõningatel puhkudel on sündsam mitte hakata poolitama aega enne ja pärast Kristuse sündi. Küllap see on ka juurte ja enesemääratluse asi − kas me tunneme end Euroopa vana põlisrahvana?

Jääaja järel laius siin kandis Balti jääpaisjärv, mis oli Atlandi ookeanist ja praegusest Läänemerest mitukümmend meetrit kõrgem. Ühel heal aastal murdis järv endale Kesk-Rootsis tee ookeani ning järve veetase langes mõne kuuga kümneid meetreid. Suur jagu Eestist ehk Maavallast ilmus esimest korda pärast jääaega jää ja vee alt nähtavale. Meresetete ehk viirsavide loendamise abil määrati selle sündmuse toimumisaeg 19. sajandil kindlaks ja millalgi 1960. aastail hakati seda Eestis ajaarvamise alusena kasutama.

Teil ilmus äsja ilus kõvakaaneline kriitpaberil raamat "Põlised pühapaigad". Kuidas see raamat sündis?

Olen hiisi ja teisi looduslikke pühapaiku uurinud ja tutvustanud veerandsada aastat. Selle ajaga on kogunenud omajagu teadmisi ja kogemusi ning ka rohkesti kauneid ja kõnekaid fotosid. Õpetan pühapaikade ainet Tartu ülikoolis ning liigagi palju on tulnud hiite teemadel suhelda poliitikute ja ametnikega. Kõnelen sageli pühapaikadest eri kuulajaskonna ees ning sealt saadud tagasiside on aidanud keskenduda sellele, mis inimesi rohkem kõnetab. Raamat ongi mõeldud laiale lugejaskonnale ning on kirjutatud südamest südamesse. Loodan, et teadmiste ja üllatavate seikade kõrval kajab sealt vastu ka hiiemetsade kohin, allikate vulin ning hoomamatult vanade ohvrikivide igavikuline sosin.

Teema on nii lai ja põnev, et ka raamatu jaoks lisaandmeid otsides pidin ikka ja jälle üllatuma. Liustikega siia kantud ohvrikivid-rändrahnud on pärit kõigest 150-500 km kauguselt, kuid nad on vähemalt 1,8 miljardit aastat vanad. Miljardit! Meie lähemas keskkonnas pole teisi nii vanu ainelisi asju. Hiieallikates helkiv ja meis endiski voolav eluandev vesi on suures osas vanem kui Maa ja Päikesesüsteem. Rohkem kui 1600 Eesti inimese ees- või perekonnanimes on "hiis". Eesti luules tähistab hiis eesti rahva ja kodumaa puhtust ja pühadust ning sellistest luuletustest saab koostada väga mahuka kogumiku.

Eesti maastikumaal on sündinud Pühajärve maalides ning pühapaiku kujutavad taiesed kaunistavad paljusid meie kodusid ja ühiskondlikke ruume. Kuigi looduslikud pühapaigad on omased kõigile põlisrahvastele, on Eesti puhul põhjust ikka ja jälle öelda, et oleme ainus riik maailmas, mille rahatähele on riikliku sümbolina valitud püha puu, ainus riik, mille parlamendis tegutseb looduslike pühapaikade toetusrühm, ainus riik, kus toimib looduslike pühapaikade arengukava.

Üllatavate leidude kõrval leiab raamatust muidugi ka vastuseid küsimustele, mis need pühapaigad on, miks ja kuidas neid kasutatakse, kuidas nad on seotud tervise, meeste, naiste, laste, ilma ennustamise, koduloomade ja palju muuga.

Lugeja saab teada, et hiis pole sugugi vaid püha mets. Mida "hiis" tähendab ja kuidas see meie igapäeva keelt on mõjutanud?

"Hiis" on läänemeresoome sõna ja tähistab kogukondlikku pühapaika. Maakeel on mitmekesine ja nii kohtab pühapaikade nimedes "hiie" kõrval ka "iie", "ije", "iide", "iida", "iiu" jm vorme. Hiied on jõudnud kivide, metsade, jõgede, põldude, perede, külade, tänavate, asutuste jpm nimedesse. Vaivara vallas asuva Hiiemetsa küla nimi pärineb Repniku hiiemäelt, Aseri valla Hiie bussipeatus sai nime lähedal elanud Hiie perelt, Iisaku valla Hiiekivi pere nimi pärineb sealsamas asuvalt hiiekivilt. Kuid hiie nimetused pole omased igal pool. Lõuna-Eestis esineb pühapaikade nimes sageli "jumala-", "püha-", "kumarus-", "tennüs-" jm.

Eesti hiis on küla lähedal asuv suurem maa-ala, kus loodus on jäetud rahule. Ümbritsetuna majandatavast maast on hiis kohaks, kus loodus ja inimene puhkab. Rahvakalendri pühade ajal on ümbruskonna rahvas kogunenud hiide palvetama, tantsima, laulma ja mängima. Kuid hiied on sageli ka tervendamise, nõupidamise, ennustamise ja matusekohad.

Sageli seisab väljal üksik hiiekivi, -puu, -kalme või -allikas. Pärimust uurides selgub siiski tavaliselt, et see on osa suuremast hiiekohast. Enamik hiisi on rüüstatud. Kuid hiiekoht võib asuda isegi merel. Saaremaa rannikul on veealune pühapaik Iiebe − randlaste palve- ja ohvrikoht. Vahel on ka üksikud ohvrikivid vees või lausa vee all. Näiteks Tartumaal Saadjärves asub vee all püha kivi ning sinna on suvel üle vee ja talvel üle jää liikudes andi heidetud.

Kui palju on üldse sellest vallast raamatuid ilmunud?

Pühapaikade pärimusi tutvustavaid raamatuid on aegade jooksul ilmunud kümmekond. Kirikuõpetaja Johann Mattias Eisen avaldas 20. sajandi alguses raamatu "Esivanemate ohverdamised", kus pühapaikadest oli rohkesti näiteid. 1935 avaldas Oskar Loorits raamatu Mulgimaa ohvrikohtadest. 1940 ilmus Richard Viidalepa vihik ohvrikividest. Ja siis tuli aastakümneteks vaheaeg, sest nõukogude võim ei sallinud selle teema käsitlemist.

1998. a ilmus Mari-Ann Remmeli hiiepärimusi tutvustav "Hiie ase", 2007 ja uuesti 2009 artikliraamat "Looduslikud pühapaigad", 2009 Marju Kõivupuu ristipuude raamat "Hinged puhkavad puudes", 2011 Mall Hiiemäe "Pühad kivid Eestimaal". Samal aastal nägi trükivalgust rahvusvahelise looduskaitseliidu raamatu mõõtu pühapaikade haldamise juhend. Mõnevõrra on pühapaikadest juttu mitmetes teisteski raamatutes.

Kuidas hinnata meie inimeste teadlikkust maausu vallast? Kas võite näiteid tuua?

Teadmisi on rohkesti, kuid teadlikkus on madal. Eesti folkloorinõukogu ning Krautmanni terviseakadeemia lektorina olen lugenud rahvausundi algkursust ning selle eri teemasid hulk aastaid. Enamik inimesi kahetseb kursuse alguses, et nende peres ei ole neil teemadel midagi kõneldud. Kursuse lõpupoole aga jagavad tavaliselt kõik oma pere maausulisi uskumusi, tõekspidamisi ja tavasid nagu varrukast. Maausk on esivanemate vaimne pärand ning eesti keele ja kultuuri põhialus. Nagu ka Valdur Mikita kirjutab, on see nii tavaline, et me ei oska seda märgata ja hoida.

Olgu vaid mõned näited, mis kuuluvad inimkonna loodususulisse ühispärandisse. Soovisõnad, nagu "tere", "head aega", "hüvasti", "jätku leiba", "jõudu tööle" jne, on vanad loitsud, milles elab edasi usk sõna väesse. Enamik meist väldib aeg-ajalt soovimatu nähtuse, olendi vms nimetamist ning selles elab edasi usk, et nimetamine võib soovimatu esile kutsuda. Igal vastlapäeval lasevad paljud meist liugu, kevadel värvime mune ja toome tuppa elavaid oksi ning suvel koguneme ikka ja jälle jaanitule äärde nagu meie esivanemad igiammustel aegadel. Ka lapsele nime andmine, abiellumine ja matmine lähtuvad siin esivanemate maausulisest tavandist.

Hiljem on need põlised tavad üle võtnud ka nooremad usundid ja nii on tänapäeval igaühel vabadus otsustada, millise traditsiooniga ta end siduda soovib. Muidugi, Eestis on elavalt käibel ka väga palju soomeugrilastele või ainult maarahvale omaseid tavasid, uskumusi jm vaimse pärandi ilminguid. Õigupoolest on sõna "(maa)usk" selle nähtuse jaoks liiga kitsas, sest selle sõna all mõeldakse ka esivanemate teadmisi keskkonnast ja inimesest, oskusi, keelt kui maailmakirjeldust jpm. Aga kuni paremat sõna pole leitud, tuleb seda edasi kasutada.

Üks võimalik vaste siiski on. Kümmekond aastat tagasi kõneles Muhumaal üks vanaperenaine mulle oma kodutalu hiiest. Hiiekaev, kust muu hulgas oli toodud ka laste ristimisvesi, oli tema lapsepõlves kinni aetud ja hiiekivi lõhutud. Otsekui vabandavalt ütles ta: "Siis tullid arstid ja suuremad teadmised ja seokesi vanu maavarasid enam ei uiendatud." Hiied ja ehk laiemalt kogu meie põline pärand on maavara. Maarahva pärisvara, millel pole hinda ja mida ei saa maha müüa. Ehk oleks "maausu" asemel õigem öelda "maavara"?

Kas mulle kui kodukoha patrioodile tundub või ongi mitmel Ida-Virumaa pühapaigal raamatus oluline koht st Ida-Viruga seotu on raamatus olulisel kohal?

Ida-Virumaa pühapaiku ei ole kahjuks seni eraldi uuritud, kuid raamatus on neist siiski omajagu juttu. Siin on mainitud Aluoja joastikku, Pühajõge, Pühaorgu, Kuremäe ja Purtse hiiemäge jpt maakonna pühapaiku.

Olete ise Aserist pärit kuidas see teie kujunemist on mõjutanud?

Olen pae peal sündinud ja üles kasvanud ning mu juured jäävad siia, ükskõik kui kaugel ma poleks. Kodukohale mõeldes tõuseb ninna paeklibuse kartulimaa, sookailu ja mere lõhn ning see annab jõudu. Samavõrra koduselt olen end tundnud vaid Muhus, kus on samuti paene maa. Samas on kodukandis asju, mis häirivad ja teevad haiget, eeskätt inimese hoolimatu ja räpakas ümberkäimine loodusega. Mõtlen aeg-ajalt väliseestlastele, kes pärast võõrsil veedetud elu tunnevad muutustele vaatamata ikka veel põletavat kodumaaigatsust ja soovivad kas või põrmuna siia tagasi tulla.

Kuidas te ise maausu juurde jõudsite ja mida maausu juures kõige olulisemaks peate?

Kasvasin üles isamaalises peres ja otsisin lapsest peale seda kaotatud Eesti aega. Umbes 15aastasena läksin seda otsima kirikust. Viru-Nigula toonane pastor Jaan Jaani oli noorema põlve avatud suhtumisega kirikumees, huvitav ja arendav vestluskaaslane. Minu vaimsed huvid aga kasvasid kiiresti ja varsti ta enam ei suutnud või ei tahtnud mu küsimustele vastata. Ühe vestluse ajal osatas ta neid, kes ahmivad võõramaiseid õpetusi ning on pimedad oma esivanemate pärandi ees. Mõnes mõttes avas ta mu silmad ning aasta-paari pärast jõudsin eesti omausuni.

Mida rohkem ma õppisin rahvapärimust tundma, seda enam märkasin seda oma koduses keeles, kombestikus, uskumustes ja hoiakutes. Nüüd ma tean, et eestlastena oleme kõik maausu, põlise maavara edasikandjad, ainult meie enesemääratlused ja valitud väärtushinnangud erinevad. See on põhjus, miks olen viimasel ajal leidnud mõttekaaslasi taas ka kirikumeeste seas. Meie juured ja esivanemate pärand ühendavad meid.

Viitate mitmel pool Valdur Mikita bestselleriteks osutunud raamatule "Lingvistiline mets", mis omakorda kinnitab teie öeldut, et oleme rohkemal määral maausulised, kui ise seda teadvustame.

Jah, just nii see ongi. Meie kõrgtehnoloogiline teaduslik tsivilisatsioon tugineb eranditult esivanemate vaimsele pärandile: teadmistele, oskustele, tavadele, tõekspidamistele ja keelele, mida on loodud kümneid tuhandeid aastaid. Kui meil oleks üksnes viimase sajandi või aastatuhande leiutised ja saavutused, ei oskaks me nendega midagi peale hakata, me oleksime loomad.

Kindlasti on teil oma lemmikud hiite seas. Kus need on ja miks just need teile korda lähevad?

Mu koduhiis asub Lääne-Virumaal Viru-Nigula vallas Samma külas. 1989. a kevadel, kui töötasin Rakvere muuseumis, kutsus koduloolane Helmut Elstrok mind hiit vaatama ja taastama. Sain teada, et see on mu kodukihelkonna keskne hiis, kuhu koguneti veel 20. sajandi alguses. Selles hiies on midagi väga erilist, justkui mingi suur ja kõikehõlmav headus. Aeg-ajalt ütleb seda mõni teinegi.

Oma erilise väega üllatavad ja kutsuvad tagasi mitmed teisedki hiied. Tammealusest kümmekond kilomeetrit mere poole asub metsade vahel vana hiietammik. Sinnagi on alati hea minna. Aluoja joastikul olles, Purtse hiiemäel ja Pühaoru kõrgel kaldal merele vaadates võib kogeda suurt väge ja sügavat rahu. Selliseid kohti leiab igast maakonnast. Igaüks meist võib selliseid kohti endale avastada.

Looduslikud pühapaigad on kannatada saanud igal pool Eestis ning hästi säilinud hiiepaiku on vähe, kuid Ida-Virumaal on tööstuse mõju tõttu olukord eriti kehv. Kuidas küsida abi kõrgematelt jõududelt igasugu energiaettevõtete vastu, kes ühepäevakasu nimel on valmis rikkuma igipüha?

See pole vaid Ida-Virumaa ja Eesti küsimus. Kogu maailmas hävitatakse tõusvas joones lõplikke loodusvarasid hetkelise mugavuse ja ainelise heaolu kiirelt mööduva õnnetunde nimel. Valitsev ühiskonnakorraldus hävitab elu ja meie laste tulevikku. Küllap tunnistatakse praegune majanduskasvu poliitika mõne aastakümne pärast hullumeelseks ja kuritegelikuks, kuid see ei muuda tehtut olematuks.

Kui me suudame muuta iseennast, siis ehk lõpeb ka praegu valitsev ebaõiglus looduse ja inimeste suhtes. Hiiepaikasid, põlisrahva tavasid ja oma maad hoides ja armastades kasutame oma jõudu õigesti.

Kuremäe klooster on rajatud vadjalaste kõige pühamasse paika ja sellega on rikutud mitmeid tabusid. Aga kas head vaimud tegutsevad seal ikka edasi ja kas tasub end sealsesse allikavette kasta?

Kuremäe hiiemäest on osa siiski veel rüüstamata ja kasvatab ilusat metsa. Seal on metshaldjate ja loodusvaimude ase. Kuid oma haldjad on ka inimese rajatud hoonetel. Meie rahvakultuuris on kõik hingestatud.

Selle maa tava on, et allikasse ei minda jalgupidi sisse ja sinna ei valata betooni ega muud mustust. Vett võib võtta tervendamiseks ja joomiseks, kuid seal suplemine on sügav eksimus allika ja looduse pühaduse vastu. Sama lugu on vastupäeva liikumisega. Meie ja paljude teiste põlisrahvaste tavandis kasutatakse vastupäeva liikumist surnutega suhtlemisel ja elava surmamisel − näiteks haiguse hävitamisel. Kõik edendavad ja õnne toovad talitused tehakse päikese järgi − päripäeva. Kui me seda ise ei mäleta ja sellest ei räägi, ei saa seda austada ka meie külalised.

Kuidas üldse maausuline kõrberahva religiooni pühamute peale vaatab, kas nagu hiinlaste pildikeses, kus tuleb lihtsalt oodata, mil vaenlase laip piki jõge sinust mööda triivib?

See on nüüd küll karmilt öeldud. Pigem iseloomustab maausku sügavam sallivus. Nii nagu maa kasvatab eri paigus erisuguseid elukooslusi, nii sünnib oma keskkonnast ka erisuguseid kultuure ja usundeid. Kultuurid ja usundid on osa looduse mitmekesisusest. Loodusrahvale on saksa ja vene jumal üks paljude hulgast ja oma koda ja oma austajaid vajavad nemadki.

Nagu enamikule eestimaalastele, on mullegi kirikud ja mõisad väärtuslikud ehitusmälestised. See pole küll meie pärand, kuid on ikkagi pärand. Igal inimesel on õigus oma tõekspidamistele ja pühadustele, kuni see teisi ei ohusta.

Kuidas riik saaks pühapaikade kaitsele kaasa aidata?

Esmalt võiks riik lõpetada muinsuskaitsealuste hiite müümise erakätesse. Näiteks 2010 müüs keskkonnaministeerium metsafirmale Rebala muinsuskaitsealal asuva ainulaadse Maardu sanglepahiie ning andis loa seal lageraiet teha.

Riigikogu saab vastu võtta muinsuskaitseseaduse muudatuse, millega looduslikud pühapaigad tunnistatakse taas eraldi mälestise liigiks, nagu see oli enne sõda. Sellekohane seadusemuudatus ootab oma järge juba seitse aastat.

Riigil on võimalus päästa tuhanded pühapaigad hävingust, toetades nende täiemahulist kaardistamist. Selleks on tarvis küsitleda vanemaealisi põliselanikke ja nende abil pühapaigad maastikul üles otsida. See töö maksab ligi 5 miljonit eurot, mis on märksa vähem, kui on kulutatud mõne kiriku remontimisele. Pühapaikade kaardistamise üksikasjalik kava sai koostatud juba kaheksa aastat tagasi, kuid senised valitsused pole pidanud vajalikuks seda kuigi palju toetada.

Nähes koolide, päästekomandode jm eluliselt vajalike asutuste sulgemist ning riigimetsa laastamist, on tõesti raske pühapaikade jaoks raha küsida. Aga kui ootaks mõne mõisa, mõisapargi ja kiriku remontimisega paar aastat, siis oleks see raha ju riigil olemas.

Meie esivanemad, kõik põlved on meiega ja see teadmine annab väge. Kuidas saab ja peab sellest ja hiitest väge ammutama?

Nii nagu metsa hõikad, hõikab ta vastu. Esivanemad on metsa teretanud ja pühapaiku kummardanud. Avatud ja sõbralik meel leiab pühapaigast tuge. Hiis on heade mõtete, sõnade ja tegude koht. Puhtus, rahu, vägivallatus ja austus kõigi hiieasukate vastu on märksõnad, mis aitavad käia hiies esivanemate jälgedes. Tavadesse ja kommetesse süüvimisel on abi ka hiljuti ilmunud raamatust.

Tagasi üles
Back