Tugeva vaimuga Eesti sõdur

Tanel Vichterpal ütles, et on valmis uuesti missioonile minema siis, kui riik teda vajab. Aga ainult pere heakskiidul. Pildil on ta koos tütar Ave-Carolinaga. Foto: Erakogu

1. jalaväebrigaadi tankitõrjekompanii kompaniiveebel Tanel Vichterpal tunnistab, et reaalse sõjaolukorra ohule hakatakse mõtlema pigem siis, kui missioon hakkab otsa lõppema, või tagantjärele. Missioonil olles ja ülesandeid täites hirm kaob ning sellel ei saa lasta tekkida ka siis, kui mõni su kaasvõitleja surma või haavata saab. Just nii karastuvad õiged veteranid.

Meie põlvkonnale seostub veteran eelkõige maailmasõjaga ja selle aja veteranid on vanad. Millise tunde see nimetus teis tekitab? 

Ma ise ei tunne ennast veel vanana. Minule on veteran keegi, kes on andnud oma panuse riigi julgeoleku tagamisse. Riigikaitse seisukohalt lähtudes on see inimene, kes on kodumaal või välisriigis osalenud sõjalisel operatsioonil. Välisoperatsioonidel osalemisel on kindel seos Eesti riigi julgeoleku tagamisega. Tähelepanu ja tunne, mis sellega kaasnevad, on pigem positiivsed. Ütlen uhkusega, et olen veteran.

Toonased veteranid said poejärjekorras ette, bussis istuma ja muid soodustusi. Millised soodustused on praegu ja kas tähelepanu veteranidele on piisav? 

Jah, kaitseväel on veteraniprogramm täiesti olemas ning riigi toetus ja tähelepanu on piisavad. Veteranipoliitika juhtimise ja haldamisega tegeleb toetusteenuste keskus, kus on erisugused valdkonnad, näiteks rehabilitatsioon, sotsiaalteenistus ja psühholoogiline tugi. Samuti on loodud vigastatud kaitseväelastele ümberõppe programm ning mitmesugused sotsiaalsed garantiid.

Kas tagantjärele mõeldes on missioon teistsugune kui seal kohapeal olles? 

Olen käinud kahel välismissioonil ning mõlemale eelnes põhjalik väljaõpe, milles lähtuti piirkonnale iseloomulikust maastikust, kultuurilisest eripärast ja muudest teguritest. Ülemad tutvustasid kõikidele missioonipiirkonda minejatele ka kohapealset julgeolekuolukorda. Loomulikult ei ole missioonieelsel väljaõppel võimalik luua täiesti autentset olukorda ning alles siis, kui lõpuks kopterist jala maha paned, saad aru, kuhu oled jõudnud. Kohapeal olles peab kõigeks valmis olema ja keskenduma ainult kästud ülesande täitmisele.

Tagantjärele mõeldes oli põhirõhk kohaliku elanikkonna julgeoleku ja turvalisuse tagamisel. Kõik ülejäänu − isevalmistatud lõhkekehade otsimine, patrullimine ja operatsioonid ning kohaloleku näitamine − oli sellega kaasnev tegevus, mis lõi turvalisema keskkonna. Kõige tähtsamaks pean suhtlemist kohaliku elanikkonnaga ning nende poolehoiu võitmist.

Otsus sinna minna tuli kergelt? 

Esimesel korral küll, sest olin alles 23aastane noormees. Tähtsaim põhjus oli soov saada lahingukogemust, mis on elukutselisele kaitseväelasele kindlasti vajalik. Teadsin, et olen selleks valmis. Teisel korral mind kutsuti, sest üksusesse oli vaja kogemustega allohvitseri. Otsus tagasi minna tuli ka siis üsna kergelt.

Kui palju mõeldakse kohapeal seal valitsevale ohule?

Mida rohkem aeg lõpu poole läheneb, seda rohkem mõeldakse. Reaalne oht on alati olemas. Patrullis või operatsioonil olles tuleb teha täpselt seda, milleks sind ette on valmistatud. Öeldakse, et kõige parem mälu on lihasmälu, ja täpselt nii ongi. Relva käsitsemine, käskluste andmine ja liikumine on automaatne. Kindlust sisendavad õlg õla tunne ja teadmine, et sa ei ole üksi, vaid alati on keegi, kes valvab seljatagust.

Mis oli kõige hirmsam, ohtlikum või häirivam asi, mis seal olles juhtus?

Kõige koledam asi, mis juhtuda võib, on kaasvõitleja surm või tema raskelt vigastada saamine. Mina nägin seda mõlema missiooni ajal, viimase puhul vahetult. Sõjapiirkonnas paraku selliseid asju juhtub ja selleks tuleb valmis olla.

On ka palju muid häirivaid faktoreid: kuumus, sitikad, piiratud liikumisvabadus jne. Sellega harjub, ja küllaltki ruttu. Kui ohtlikkusest rääkida, siis võib öelda, et kõik on ohtlik, ja sellega tuleb arvestada. Oluline on tegevust võimalikult hästi planeerida ja võimalikke riske ennetada.

Arusaadavalt tundsin vahel ka hirmu, kuid ülesannet täites see kadus. Alles hiljem järele mõeldes tuleb kartus uuesti meelde.

Millise tundega lugesite või kuulasite neid uudiseid, kus anti teada, et midagi halba on juhtunud? 

Eesti kaitsevägi on piisavalt väike ja peaaegu kõik tunnevad üksteist. Halva uudise korral ei tea mitte kunagi, kas see on su naaber, teenistuskaaslane, koolivend või vana hea tuttav. Olen ise olnud väga halbades situatsioonides ja tean, mida oodata. Loomulikult on see väga halb tunne, sest sellise uudise puhul ei ole kunagi selge, mis täpselt juhtus.

Kui peaks uuesti missioonile minema, kas läheks?

Kui mind vajatakse, siis olen tõenäoliselt nõus minema. Loomulikult pean sellise otsuse puhul kõigepealt ka oma perekonnaga nõu pidama.

Kui palju sellest, mida seal õpiti või kogeti, tuli siinsesse väljaõppesse kaasa?

Eesti kaitseväe väljaõpe põhineb konventsionaalse sõjapidamise eeldusel ning Afganistanis sõdisid liitlased terroristlike organisatsioonidega. See tähendab, et kõike seal õpitut meie tingimustes kasutada ei saa, kuid paljusid asju siiski. Kõige tähtsam on reaalne lahingukogemus, mida õppusel kogeda ei saa. Relva- ja laskeõppe läbiviimisel on sellest palju kasu, kui oled ise vastasega vahetus kontaktis olnud. Kindlasti on väga tähtis, et kohaliku elanikkonnaga oleks hea läbisaamine ja nad kaitseväge usaldaks.

Kas ajateenistuse läbinud noormehed on valmis selleks, et välismissioonil või reaalses sõjaolukorras hakkama saada? Nii oskuste poolest kui piisavalt tugeva vaimuga.

Sõda on kaos ja segadus. Kui esimene pauk käib, tuleb hakata seda lahti harutama ja korda majja lööma. Kaos tuleb enda kasuks tööle panna. Kõik vilumused ja oskused sellega hakkama saamiseks antakse ajateenijatele teenistuse jooksul.

Eesti sõduri vaim on tugev. Ajateenistuse läbinud sõdur või nooremallohvitser, kes liitub Scoutspataljoniga ja läheb välismissioonile, saab kindlasti seal hakkama. Tal on hea ettevalmistus. Sama kehtib ka sõjaolukorras: Eesti kaitsevõime alustalaks on reservarmee ning reservväelaste olukorrateadlikkus ja kaitsetahe. Julgen väita, et ajateenistuse läbinud võitlejad on valmis Eestit relvaga kaitsma.

Pidevalt räägitakse, et noored muutuvad füüsiliselt nõrgemaks. Kas väljaõppe korraldamine muutub iga aastaga keerulisemaks? 

Ajateenistusse saabunute füüsiline vorm on viimastel aastatel tõepoolest olnud probleem. Paljud noored ei tee sporti ja liiguvad vähe, kuid loomulikult ei käi see kõigi kohta. Kaitseväes ei treenita sportlasi, vaid me anname ajateenijatele piisava füüsilise ettevalmistuse lahinguväljal hakkama saamiseks. Tänapäeva noortel on paraku muud huvid, nutiseadmed ja virtuaalmaailm. See ei ole vale, vaid läbilõige kogu ühiskonnas toimuvast. Aga kui päevas "100 laiki ära ei tule" ja seadme kasutamine on piiratud, tekib teenistuses probleem.

Kindlasti ei saa keerulise väljaõppe ja füüsilise vormi vahele panna võrdusmärki. Füüsilist vormi saab parandada. Selge on see, et kohe alguses ei saa 100% hinge kinni tõmmata, sest tulemuste saavutamiseks peab koormust tõstma järk-järgult.

Arvan, et väljaõppe korraldamine ei ole muutunud keerulisemaks, pigem loogilisemaks. Füüsiline tegevus on ainult üks osa sellest.

Kus te ise aega teenisite ja mis seda aega iseloomustab?

Astusin ajateenistusse 2004. aasta veebruaris, kui saabusin Narva-Jõesuu piirivalve õppekeskuse värava taha ja astusin sissikompanii ridadesse. Väljas oli −30 kraadi ja lumi oli põlvini. Minu ajateenistust iseloomustasid distsipliin, kord ning käsutäitmine läbi higi ja pisarate. Riviõpe ja kaasvõitlejatega arvestamine oli seejuures sisemise distsipliini alus, mis kohe alguses paika pandi. Staabihoones oli üks telefoniaparaat, kuhu kunagi löögile ei saanud. Mobiiltelefon oli võib-olla igal viiendal, kuid see ei tähendanud, et kellelgi selleks aega oli. Kogu aeg oli kiire ja kogu elu oli liikumises. Inimestel ei olnud nii palju eraelulisi probleeme ja kõik said keskenduda väljaõppele.

Kas läksite hea meelega ja teadsite kohe, et sõjavägi võiks olla teie kutsumus? 

Jah, läksin ajateenistusse vabatahtlikuna, olles 19aastane, kuigi olin saanud ajapikendust ülikooli minekuks. Kõik eelnevad koolivennad olid käinud samas kohas. Olles ise Lõuna-Eestist pärit, ei teadnud ma Narva-Jõesuust suurt midagi ega olnud kindel, mida teenistusest oodata.

Kohe ma kindlasti ei teadnud, et see võiks olla minu kutsumus. Pigem tekkis see tunne teenistuse jooksul. Üks tegur oli kohtumine ja vestlemine tolleaegse rahuoperatsioonide keskuse võitlejatega, kes olid Narva-Jõesuu õppekeskuses praktikal. Nende meenutused välismissioonidest, varustus ja väljaõppe tase olid muljet avaldavad.

Mina ja paljud mu teenistuskaaslased liitusime hiljem kas rahuoperatsioonide keskuse või Scoutspataljoniga just tänu varasematele kontaktidele.

Mida ütleksite nendele noormeestele, kes peavad ajateenistust mõttetuks ajaraiskamiseks? 

Eesti Vabariigi põhiseaduse X peatüki paragrahv 124 ütleb järgmist: "Eesti kodanikud on kohustatud osa võtma riigikaitsest seaduses sätestatud alustel ja korras."

Iga mehe kohustus on seadust täita.

Kindlasti pole see ajaraiskamine. Pigem arvavad seda need, kellel tsiviilelus on mured või probleemid: laenud, kohustused või perekondlikud probleemid. See segab teenistust ja alandab motivatsiooni. Väga raske on mõelda teenistusele ja väljaõppele, kui peas on muud mõtted. Näen seda iga päev. Võin julgelt väita, et ülemad on pädevad andma alluvatele nõu selliste probleemide lahendamisel.

Kaitseväeteenistus annab kogemusi, mida pole võimalik mujalt saada: tasemel väljaõpe, koostöö väga erisuguste inimestega, hea füüsiline vorm, avatud mõtlemine ja palju kamraade, kellega jäädakse suhtlema ka pärast teenistuse lõppu.

Kas Eesti ajateenistust peaks kuidagi muutma või reformima? 

Ei, hästi toimivat süsteemi ei ole mõtet lõhkuda ega muuta. Nendel noortel meestel, kes mingil põhjusel ajateenistusse ei sobi, on võimalus riigikaitsesse panustada asendusteenistuse kaudu.

Millisena näete oma tulevikku sõjaväes? Kuhu, kui kauaks ja kui kaugele? 

Seda näitavad aeg ja teenistus. Kindlasti ei ole hetkel plaanis või pähe tulnud kaitseväest ära minna. Samuti ei soovi ma jääda ühe ametikoha peale pidama ning kavatsen näha ja teha veel rohkem, kui siiani olen jõudnud. Usun, et olen oma ligi 12aastase teenistuse jooksul üsna edukas olnud.