Narva päikesepoiss, keda teab peaaegu kogu linn

Irie elab Narvas Kreenholmi rajoonis klubi eraldatud korteris. Tema abikaasa Anna on praegu tööl Norras. Foto: Ilja Smirnov

Juba viis aastat Narvas elanud, Elevandiluurannikult pärit silmatorkavat jalgpallurit Iriet teab suurem osas narvalastest. Praeguseks Narvast naise võtnud ja Narva Transi kapteniks saanud mängumees on piirilinnas omaseks saanud ning temast endastki on saanud selle linna patrioot.

Enne Eestisse jõudmist ei teadnud Irie kaugest ja väiksest maast mitte midagi. Venemaast oli koolis veidi juttu olnud − talle olid meelde jäänud sellised nimed nagu Lenin ja Puškin. "Esimese ja ka teise maailmasõja ajalugu olime samuti õppinud," meenutab ta.

Õppimine ei olnud siiski tema lemmiktegevus. See oli hoopis jalgpall, mis nelja-aastase Aafrika poisi täielikult oma meelevalda haaras. "Meie kodumaja kõrval oli väike staadion. Seal mängis ka meie kohalik meeskond. Pääsesin sinna juba 15aastaselt."

Treenib naisi ja noori

Narva Transis mängib Irie praegu keskkaitses. Ütleb, et see positsioon sobib talle hästi. Transi tänavu suvel tabanud kaotuste jadasse suhtub ta enda sõnul küll rahulikult, kuid ohkab sellest rääkides siiski. "Ma tõesti ei tea, miks meil nii on läinud," räägib ta hooaega lootusrikkalt alustanud meeskonna lüüasaamistest juunis ja juulis.

"Trennis teeme head tööd − kõike, mida vaja −, aga tulemusi pole!" lööb Irie pettunult käega vastu põlve. "Teeme lihtsalt väikseid vigu ja sellest pahatihti piisabki, et meile väravaid lüüakse." Kuid ebaedule vaatamata on õhkkond kapteni kinnitusel meeskonnas siiski hea.

Narva Transi klubis on Irie saanud ka esimese treenerikogemuse. Ta juhendab nii klubi naiskonda kui ka üht kõurikute võistkonda. Kuidas saab mustanahaline treener hakkama küllaltki karmide kuttidega? "Alguses olid nad lihtsalt häbelikud ja pelglikud. Paljud neist polnud mustanahalist inimest elus kordagi näinud. Rääkisin nendega, aga ei saanud üldse mingit tagasisidet. Vaatavad mind ja kogu lugu! Kuid lapsed on lapsed. Kahe nädala pärast nad isegi enam ei mõelnud sellele, kas neid treenib must või valge mees."

Irie hinnangul muutuvad Narvas paljud asjad paremuse suunas. Kui algusaegadel uudistati teda sageli ilmselge imestusega, siis nüüd on majanaabrid temaga harjunud. "Paljud arvasid, et ma ei mõista vene keelt, ja rääkisid kõva häälega: "Oi, vaata, milline must." Aga ma saan kõigest aru," sõnab ta.

Tema kõrvu on jõudnud ka üksjagu rassilisi solvanguid. "Ma ei põe seda. Ma tulin siia ju Venemaalt. See, mida ma sealsetel väljakutel mängides enda kohta kuulma pidin, oli tunduvalt hullem kui see, mida siin vahel öeldakse."

"Mõnikord tullakse ligi ja öeldakse, et ma olen must. Jah, olen küll, ja mis sellest? Teie olete valged − milles on probleem?" Sel tundlikul teemal rääkides naerab Irie laia suuga. "Mind pole solvata võimalik, see on kindel mis kindel."

Narva patrioot

Irie arvates tuleks Narva Transi mänge vaatama rohkem huvilisi, kui meeskonnas oleks temasuguseid võõrmängijaid vähem. Näiteks Narva amatööride meeskonna United mänge käib vaatamas rohkem inimesi seetõttu, et seal mängib rohkem narvalaste oma sõpru ja tuttavaid. "Meil on narvalasi vähevõitu ja see ongi meie probleem," leiab ta.

Peale selle on jalgpallihuvilised tema meelest ära hellitatud võimalusega vaadata iga kell kodus diivanil lesides telerist või arvutist maailma tippklubide mänge. "Paljud mõtlevad, et kui on võimalik jälgida Manchester City või Real Madridi mängu, milleks siis tulla staadionile vaatama Narva Transi. Aga just nimelt Narva Transile tuleb kaasa elama tulla, sest see on meie oma linna meeskond," näitab Elevandiluuranniku mees, et temast on saamas Narva patrioot.

Ta on ka seda meelt, et just jalgpalli kaudu on kõige parem maailmas oma maad ja rahvast tuntuks teha. "Elevandiluurannikust ei teadnud maailmas paljud inimesed midagi, enne kui meie Didier Drogba hakkas mängima Londoni Chelsea eest ja temast sai maailmatasemel tippjalgpallur. Maailmas ei tea peaaegu keegi, kes on meie maa president, kuid Drogbat teavad väga paljud," toob ta kõneka näite, millele pole võimalik vastu vaielda.

Irie kohanes kiiresti eluga nii Venemaal kui ka nüüd Narvas. Alguses oli muidugi keelebarjäär ja ka kliima polnud ekvaatori lähedalt pärit mehele sugugi harjumuspärane. "Kui ma esimest korda Venemaale sattusin, ei saanud ma aru ühestki sõnast, mida inimesed tänaval rääkisid," meenutab ta. Vene keele sai ta selgeks justkui möödaminnes igapäevaselt suheldes. "Ma tean vene keele igasuguseid külgi," muigab ta selle trükimusta mittekannatava sõnavara kohta, mis kõlab sageli staadionide tribüünidel. "Sõimamist ja roppusi on tõepoolest väga palju ning esimesena sain ka mina selgeks just sõimusõnad. Treener pahandab ropult, mängijad õiendavad üksteisega ropult. Kuid samas selgitati mulle, et üldiselt ei ole ilus neid sõnu tavalises kõnepruugis kasutada. No hästi! Ma ise ei ropenda, kuid karjun väga kõvasti − ma lihtsalt olen selline emotsionaalne inimene."

Vene keele sai lennult selgeks

Ehkki keelte peale on Iriel avatud meeled, eesti keelt tema kollektsioonis veel pole. "Narvas ei räägi peaaegu keegi eesti keeles. Aga kuna elan Eestis, siis tahaksin ka eesti keele ära õppida," ütles ta, nimetades oma parimaks keeleõppimise meetodiks julgust mitte häbeneda suhelda ka siis, kui tead veel vähe sõnu.

Tema sõnul räägitakse tema kodukandis ligemale 60 dialekti, millest ta on osanud umbes kümmet. "Praegu oleks nendes raske suhelda, sest praktikat pole väga ammu olnud. Kui sõidan koju, siis ema pahandab vahel, et räägin temaga prantsuse keeles," sõnab ta, lisades, et tunneb oma ema ja kodu järele sageli igatsust.

Oma abikaasa Annaga tutvus Irie tänaval. "Ma ei joo ega suitseta. Kunagi käisin küll igal nädalavahetusel ööklubides, aga siis otsustasin, et milleks mulle see. Ei huvita juba kolm aastat. Kuid Annaga oleme Narva tänavatel väga palju jalutanud," räägib ta.

Nad abiellusid aasta tagasi. Irie imestas, kuivõrd probleemidevabalt toimus tema tutvumine oma pruudi vanematega. "Ma kartsin hirmsasti, kuidas nad minusse suhtuvad," tunnistab ta. "Aga Anna ema ütles lihtsalt: "Tere! Kuidas läheb?" Istusime, jõime teed ja ajasime juttu. Mina aga olin šokis − milline heasüdamlik ema ja isa ka. Tema ütles samuti, et Irie, kuidas läheb, ma tean sind, olen linnas näinud..."

Nüüd peab noor pere plaani sõita koos külla Irie ema juurde. Ta ise pole kodumaale kaks aastat jõudnud.