Viiendik Eestit joob radioaktiivset kraanivett

Harjumaa, Lääne- ja Ida-Virumaa, Tallinnas Nõmme ja Pirita linnaosa joovad enamasti põhjavett, mis on pärit kambrium-vendi veekihist. PEETER LILLEVÄLI Foto: Peeter Lilleväli

Kolm enneaegset vähisurma iga kahe aasta kohta. Aastane kogukahju ühiskonnale 1,7 miljonit eurot. See on radioaktiivse põhjavee tarbimise hind Eestis.

Harjumaa, Lääne- ja Ida-Virumaa, Tallinnas Nõmme ja Pirita linnaosa joovad enamasti põhjavett, mis on pärit kambrium-vendi veekihist. See on kõige sügavam ja enamikku Eesti mandriosa hõlmav veevaramu. Põhjarannikul on see põhjavee reservuaar 60–70 meetri sügavusel, mida lõuna poole, seda sügavamale tuleb vee kättesaamiseks puurida, kirjutab Postimees.

See põhjaveekiht on rikas ning väliskeskkonna eest kindlalt kaitstud. Kuid selles põhjaveekihis on kõrge radionukliidide sisaldus, mida põhjustab uraani- ja tooriumirikas kristalne aluskord, mille peal põhjaveekiht asub, ning vett ümbritsev savikiht.

Uraan ja toorium põhjaveega maapõuest siiski välja ei tule, nende lahustumiseks pole maa all sobilikke tingimusi. Kuid hapnikuvaene põhjaveekiht sobib hästi selleks, et radioaktiivne raadium vette lahustuks ning joogivette jõuaks. Aastakümneid tagasi oli raadium kasutuses näiteks kellaseierites, mis pimedas helendasid.

Tartu Ülikooli keskkonnafüüsikalabori vanemteadur Madis Kiisk on koos oma kolleegidega juba kuus aastat otsinud lahendust Põhja-Eesti radioaktiivse põhjavee probleemile.

Asjaolu, et maapõuest ammutatav vesi on lubatust radioaktiivsem, on teada juba paarkümmend aastat. Teadmiseks on see jäänudki.

Nokk kinni, saba lahti

Esimene samm selles suunas, et radioaktiivne raadium joogiveest kätte saada, astuti 2012. aastal, kui Viimsis alustas tööd veetööstusjaam, mis kasutab spetsiaalset tehnoloogiat, et joogiveest raadium eraldada. See toimis, joogivees raadiumisisaldus tõepoolest langes. Aga kohe selgus uus häda – raadium hakkas kogunema veepuhastusjaama filtritesse ning need muutusid ise radioaktiivseks. Neid tuli käidelda kui kõrgenenud ohu allikaid.

2002. aastal kehtestas sotsiaalminister Eiki Nestor määrusega piirväärtused, kui palju radioaktiivseid osakesi võib joogivees olla.

«Parameetreid on kahte liiki. Esiteks piirväärtused, mille ületamine ei ole lubatud. Igal juhul tuleb saavutada see, et radioaktiivsus joogivees ei oleks neist väärtustest kõrgem. Teiseks indikatiivväärtused, nende ületamine ei tähenda ilmtingimata, et vesi ei vasta nõuetele,» ütles Kiisk. Tema sõnul tuleb viimasel juhul kaaluda, kas on võimalik vee kvaliteeti parandada ja kas need parandusmeetmed tasuvad ära.

«Sellisel juhul võib öelda, et vett saab edasi tarbida, pole põrmugi riskivabam, kui keerame kraanid kinni ja ütleme, et ärge seda vett tarvitage,» ütles Kiisk.

Kuid igasugune ioniseeriv kiirgus kujutab endast riski ning need riskid Kiisk ja tema meeskond eelmisel aastal kokku võttis.

Keskkonnatehnoloogia teadur Taavi Vaasma sõnul kuhjub raadium sarnaselt magneesiumi või kaltsiumiga inimese organismis.

Põhjaveest pärit kahe raadiumiisotoobi poolestusajad on 1600 aastat ja 5,8 aastat. Seega inimese luudesse tallele pandud raadiumiosakesed kiirgavad pidevalt.

«Inimesel on organismis pidevalt radioaktiivse aine varu,» ütles Vaasma.

2011. aastal koondas suur uuring mitmete vähiuuringute tulemused ning leidis, et kõrge raadiumisisaldusega joogiveega seostub kõige rohkem luu-, põie-, rinna-, vere- ja kopsuvähi sageduse tõus.

2009. aastal tehtud suur uuring näitas, et keskmiselt on Põhja-Eesti joogivee raadiumitase kolm korda kõrgem soovituslikust. On mõned vee-ettevõtted, mille puurkaevudes on asi peaaegu korras, näidud on normist üle vaid paarkümmend protsenti. Samas Kundas on raadiumi joogivees seitse-kaheksa korda üle normi. Soovitus kasutada vett maapinnale lähematest veekihtidest ei ole enamasti rakendatav, sest seal on varu napim.