Kripeldusest sündinud raamat näitab Sillamäed vaimuvaese paigana

Andrei Hvostov: "Kuna kirjanik ammutab ainest oma elukogemusest ja lähiümbrusest, on ta kindlasti kõige ennast-demonstreerivam ja kindlasti ka oma lähiümbrusele kõige ohtlikum." Foto: KADRI KÕUSAAR

Äsja ilmunud raamatus "Sillamäe passioon" klaarib ketassaena vahe (aja)kirjanik Andrei Hvostov arveid oma Nõukogude minevikuga ning avab päris-Eestile kaugeid ja arusaamatuid maailmu.

Su debüütraamat, esseekogu "Mõtteline Eesti", ilmus tosin aastat tagasi ja tekitas elavat vastukaja. Kas mõni rahvuslikus katarsises poksitreener (kujund, mida A.H. kasutab "Sillamäe passioonis" - T.K.) tuli pärast seda rusikatega vehkima?

Eks mind materdati tõesti. Mõni leidis raamatu olevat huvitava, vajaliku ja õigeaegse. Aga nagu eestlaste seas kombeks - toetajad ei väljenda toetust valju häälega. Küll aga on väga valjuhäälsed kriitikud.

Ka ajaloolaste hulgas tekitas tekst vastakaid arvamusi. Seal võidi näha ameerikalikku ajalooesseistikat. See läks vastuollu meie ajalooteaduses ikka kehtiva saksa traditsiooniga, kus iga väide peab olema allikaliselt tõendatud, kus raamatu taga on väga korralik viiteaparatuur.

Aga rahvuslikud kaikamehed, keda mainid, pole kadunud.

Mis oli peamine etteheide?

Eelmise sajandi 20. aastatel tuli üks närviarst välja teooriaga, et "Henriku kroonika" on võltsitud autori enda poolt. Ja Eesti ajalooteaduse suur eesmärk on puhastada "Henriku kroonika" nendest "väljamõeldistest". Näiteks kui autor kirjutab midagi halvasti Lembitu kohta, tuleb eeldada, et see tuleneb sakslasele ja kristlasele loomuomasest tungist Lembitu suurust vähendada. Et must tuleb lugeda valgeks ja vastupidi.

Valikuline lähenemine kroonika tekstile oli mingil ajal meie ajalooteaduses suisa kohustuslik. See tundus absurdne, millest ka "Mõtteline Eesti" kerima hakkas. Meie vanema ajaloo ainus allikas, millele toetudes saame üldse konstrueerida oma hiilgava ja kangelasliku mineviku seoses muistse vabadusvõitlusega - selmet olla tänulikud, käib Henriku vaenamine. Kuna püüdsin seda absurdsust välja tuua, muutudes kohati sarkastiliseks - seda mulle ette heideti.

Keda huvitab selliste etteheidete anatoomia, soovitan mõelda minister Jaak Aaviksoo tekstile, kus ta toob välja, et riiklikes huvides pole alati otstarbekas tõde rääkida.

Sind on kujutatud kui venelast, kes mõtestab Eestit, aga su ema on eestlane...

Me pole juudid, kel rahvuse määrab emaliin. Leian, et ühe kindla rahvusrühma liikmeks saadakse hariduse kaudu. Olen kogu oma hariduse algkoolist kuni ülikoolini saanud eesti keeles. Minu kui isiksuse kujunemine toimus eesti keele ruumis. Kui inimene on esimesed lugemiskogemused saanud Jüri Parijõe, Enn Kippeli või Mait Metsanurga teoseid ahmides - selliste raamatute najal kujunebki inimese vaimsus, mis lõpuks määrab, kelle hulka ta kuulub.

Kirjanikuamet on eriti ekshibitsionistlik.

Kuna kirjanik ammutab ainest oma elukogemusest ja lähiümbrusest, on ta kindlasti kõige ennast-demonstreerivam ja kindlasti ka oma lähiümbrusele kõige ohtlikum. Kui ta hakkab oma elust ausalt kirjutama, teeb ta tahes-tahtmata haiget süütutele ja vähem süütutele kõrvalseisjatele, kes võib-olla ei tahaks, et neid kirjeldatakse teatud olukordades.

Kirjanik ongi see, kes, olles näiteks traagilises olukorras, küll kannatab, aga samas vaatab seda kahestununa kõrvalt ja mõtleb, kuidas sealt ideed või süžeed ammutada.

Ütlesin, et kadestan sind "Sillamäe passiooni" tõttu. On sul viimasel ajal selliseid leide, raamatuid, mille autor tahaks olla?

Üks kirjanikku liikuma panev jõud ongi kadedus. Satud aeg-ajalt lugema mõne teise kirjaniku teksti, mille lugemise käigus vaid ahmid vaimustusest õhku ja küsid, miks mina nii ei oska. Mind on selline tunne tabanud Lev Tolstoi lühemate juttude puhul. Viimastest vapustustest meenub prantsuse keeles kirjutava Jonathan Littelli raamat, mida lugesin inglise keeles, "The Kindly Ones" ("Les Bienveillantes").

Raamatu sisuks on II maailmasõja aegse massimõrvari, SS-Obersturmbannführer Maximilien Aue fiktiivne pihtimus. Teose geniaalsus seisneb selles, et mulle teadaolevalt saab esimest korda lugeda massimõrvarist kui elavast ja kannatavast inimesest - mis olid tema motiivid, tundmused, miks ta aitas juute mõrvata. Teos on kirjutatud suurepärasel kirjanduslikul tasemel, aga ka taustauuring ajaloo poole pealt on imetlusväärne.

Kuidas sündis "Sillamäe passioon"?

Kirjanikul kripeldab midagi sees nii tungivalt, et ta istub maha ja hakkab kirjutama. Teine võimalus on, et teisel inimesel kripeldab midagi ja ta pöördub sellega kirjaniku poole. "Sillamäe passiooni" puhul juhtusid need asjad korraga - oli minu kripeldus ja Petrone Prindi omaniku ning juhi Epp Petrone kripeldus, et keegi võiks lõpuks kirjutada lapsepõlvest Kirde-Eestis 1970. aastatel.

Epu soov selliste mälestuste järele tekkis pärast minu novelli "Sinised mäed" lugemist. See räägib ühe väikse vene tüdruku päevast Sillamäe linnas 9. mail. Epul tekkis loetu põhjal tunne, et Sillamäe lapsepõlv on hoopis midagi eripärast, võrreldes lapsepõlvega Karksi-Nuias või Jõgeval. Kõigi lapsepõlved ongi unikaalsed, aga Epp tajus, et Sillamäe oma on eksistentsiaalselt erinev.

Minu kripeldus lähtus tundest, et eesti rahvas vajab lisainfot meie hulgas elavate venelaste või meie seas elavate inimeste kohta, kelle hoiakute ja päritolu suhtes ei osata võtta ühest seisukohta. Kuna neid on raske lahterdada, neid kas ignoreeritakse või hakatakse vaenama. Oma elukäigu tõttu olen sattunud selliste raskesti defineeritavate tegelaste hulka, kelle suhtes ei osata võtta hoiakut - on ta eestlane või venelane, on ta oma või võõras, kas ta ajab Eesti asja või - jumal hoidku! - hoopis Vene oma.

Tegu pole vaid eneseteraapiaga. Meie ühiskonnas on palju inimesi, kelle puhul tekib defineerimisraskus. Näiteks äsja vestlesin kultuurisaate "OP!" salvestusel Jim Ashileviga, kes on Eesti mulatt, ja ta mõistis mind poolelt sõnalt.

Äsja lahati sinu raamatut Kuku raadios ja anti sõna ka Ene Hionile, kellelt ilmus samuti äsja Sillamäe-teemaline raamat "Armastab, ei armasta". Hion meenutas sind noormehena, kes põrnitseb kulmu alt. Kas Ida-Viru inimese taak paneb põrnitsema?

1990. aastatel ja ka hiljem tuli elus kokku puutuda asjadega, mis panidki põrnitsema. Saates ma ad hoc leiutasin, et põrnitsemine on Sillamäe vaade. Möönan viga - ei tohi kibestuda, ei tohi näoilme või kehahoiakuga väljendada solvumist.

Mina olen Kohtla-Järve poiss ja meil on paljus sarnased mälestused. Võrreldes Kohtla-Järve teatud kontingendiga, tundus mulle, et Sillamäe on tsiviliseeritum.

Sillamäe hea maine on üpris levinud arvamus. Tulenevalt aatomitööstusest, kuhu ilmselt suunati N. Liidu ülikoolide tuumafüüsika osakondade helgemad pead, et sinna koguneks intelligentne ja valgustatud kaader - kõlab oletus. Kuna inimesed päris-Eestis usuvad seda, siis nad märkavad ka varmalt seda kinnitavaid tõendeid.

Minu traagika on, et otsisin Sillamäelt, kus lapsena elasin, tikutulega taga vaimsust, inimesi, kes võiksid olla midagi Andrei Sahharovi taolist. Ma ei leidnud neid! Minu lapsepõlve Sillamäe on läbinisti proletaarne, sirgjooneliste, väga mustvalges maailmas elavate inimeste linn. Võib-olla ma ei leidnud neid, sest tehase maailm oli minule suletud. Minu vanemate ja ümbruskonna kaudu olin seotud põlevkivitööstuses töötavate inimestega.

Narva on Eesti servas asuv, väga ajalooline, keskaega ulatuv linn. Narva arhitektuur ise, nii palju kui seda on säilinud, tuletab sealsetele elanikele pidevalt meelde, et elatakse Eesti linnas. Piisab sellest, kui vaatad Hermanni kindlust ja vastas laiuvat Ivangorodi.

Sillamäel puudub vanem kihistus. Arhitektoonika on nii nõukogulik kui üldse võimalik. Sestap oli seal elaval inimesel väga kerge unustada, et ta elab Eestis. See, et linnas elas veidi mingeid kummalisi inimesi, kes rääkisid mingit kummalist keelt, oli ainus meeldetuletus Eestist. Kui oli võimalik, lapsed ja noorukid ongi radikaalsed ning julmad, nad püüdsid Eesti olemasolu jõuga maha suruda. Siit ka minu kogemus, et kõik ilusad jutud rahvaste sõprusest ENSVs on tühi mull.

Kirjutad raamatus, kuidas midagi polnud saada, kuidas käidi ENSVs riides. Seda on ju tänapäeva noorel raske uskuda?

Mitte ainult olme hoomamine pole raske, vaid ka tollaste inimeste tegutsemismotiividest ja mõttemaailmast on keeruline aru saada. Ja see teeb murelikuks. Näen võimalust põlvkondadevahelise ületamatu lõhe tekkimiseks. Olen sama asja kogenud Saksamaal. Vanem põlvkond, kes elas natside ajal ja kes maailmast aru saavate inimestena tegid selle asja kaasa - nad ei leidnud mingisugust mõistmist põlvkonna poolt, kes kasvas pärast sõda Lääne-Saksamaal.

Selline oht süveneb, sest iga järgmine aastakäik gümnaasiumilõpetajaid evib vähem mingisugustki suhet Nõukogude võimuga. Sellest arusaamise võimekus väheneb kordades. Eks raamat ole kirjutatud suures osas 20aastastele nagu minu poeg - neile, kes ikka veel loevad raamatuid.

Kuidas sinust sai välispoliitikavaatleja?

1990. aastate alguses oli ülikoolis õppides selge, et stipist ära ei ela. Igaüks pidi vaatama, milline on võimalus lisa teenida. Leidsin kaks sissetulekuallikat õppimise kõrvalt - olin Vanemuise väikses majas öövalvuriks ja ametis Q-raadios.

Aeg-ajalt avaldati mu välispoliitikateemalisi kirjutisi ajalehtedes. Kui maailmas toimus midagi huvitavat, ma näitasin, et see pole niisama - sel nähtusel on oma eellugu ja paralleelid ajaloost. Sealt ka kutse raadiotööle. Koolikaaslased võisid ära tabada, et tegu on suisa plagiaadiga. Uuema ajaloo õppejõud Kaido Jaanson rääkis loengus ja ma kirjutasin selle kõlisevaks. Mu esimene kirjutis ilmus Postimehes suisa Ain Kaalepi oma kõrval. Tollal oli see võimalik ja kasutasin olukorda maksimaalselt.

Praegu püüan kaugeneda ajakirjandusest. Prooviks eesliite "aja" panna sulgudesse, et lõpuks tast üldse lahti saada. Aga isegi Andrus Kivirähk ei ela pelgalt raamatute kirjutamisest ära.

Oled tunnistanud hämmastust, kui väiksed on Eestis raamatute honorarid.

Kirjanikust rääkides me ei peaks ütlema, et kirjanik olla on kutsumus, pigem on see ikka diagnoos. Oleme määratud toime tulema täpselt nende sissetulekute juures ja see on igaühe enda asi põhisissetuleku allikas leida. Kirjanike põhimass on ka Saksamaal kas õppejõuks ülikoolis või lüüakse ajakirjanduses kaasa või ollakse kelner, põetaja.

Kas meie, kes oleme elanud ENSV-aegses Kirde-Eestis, vajame ravi?

Oleme ohvrid küll ja vajame ravi, aga see ravi on me endi kätes. On aeg üks tabuteema murda ja rääkida asjad selgeks. Miks me ei tiri kas või tagantjärele kohtupinki president Pätsi, kes 1940. aastal käitus täiesti kapitulantlikult ja kirjutas alla kõikvõimalikele juunikommunistide dekreetidele? Praegu on absurdne olukord, kus me ei saa rääkida Nõukogude okupatsioonist. Kui me Pätsi suhtes langetame karmi kohtuotsuse, saavad isegi meie oponendid aru, et meil on tõsi taga.