Vaherahupäeva pärgade panekul räägiti palju kaitsetahtest

Võrreldes eelmise aastaga on praegu sõda ja vabadus hoopis teise sisu saanud. Toona tundus, et vabadussõjad on Euroopas kaugele minevikku jäänud. Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

3. jaanuaril aastal 1920 kell 10.30 vaikisid Vabadussõjas relvad. Nagu igal aastal, tähistati seda Jõhvis pärgade panekuga Vabadussõja mälestussamba jalamile.

Ei tulnud aga rahu tookord lihtsalt. Läbirääkimistel Vene pool venitas ja Narva rindel võeti ette massiivseid rünnakuid: äkki polegi vaja eriti läbi rääkida ja Eesti pool põrmustatakse? Läbikukkumine rindel aga sundis Vene poolt asja tõsiselt ja kompromissivalmilt arutama.

Kui veel aasta tagasi oli sõda koduõuele nii lähedal küllaltki abstraktne asi, siis seekord mitte. "Aasta tagasi rääkisin kaitsetahtest. Midagi oli juba siis õhus, aga järgmisel korral, kui siia 24. veebruaril kogunesime, olid mõni tund varem Ukrainas hakanud pommid kukkuma," ütles Jõhvi volikogu esimees Vallo Reimaa. "Juba tookord oli sõja hõng üleval, kuid ükski analüütik ei ennustanud praegust seisu."

Igasugused inim- ja relvaressursside tabelid näitasid lühikest ja Ukrainat põrmustavat sõda. "Praegune seis näitab, kui palju sõltub kaitsetahtest, mida Exceli tabelid ei suuda arvesse võtta," lisas Vallo Reimaa.

Erukindral Meelis Kiili rõhutas oma sõnavõtus tagala tähtsust sõjas. "Vabadussõjas oli Jõhvi rindel toetav tagala. Nüüd on Eesti ja teised lääneriigid Ukraina jaoks see tagala, kelle toel rindel vastu pannakse," ütles Meelis Kiili. "Kui Jumalale ei ehitata koda, näevad inimesed ilmaasjata vaeva. Inimesel võib tahet olla, aga ikkagi Jumala toetuseta ei sünni midagi," arvas mälestuspalvuse pidanud Jõhvi Mihkli koguduse hingehoidja Peeter Kaldur.