Tööstusmaastik vaesestab... ja rikastab keskkonda

Taimkate hakkab karjääris kujunema kohe pärast puistangu tasandamist. Foto: MARGUS PENSA

Loodus saab vanade karjäärialade taimedega katmisega suurepäraselt ise hakkama; iseasi, kuidas inimesed pakutava valikuga rahule jäävad.  

Vanad ja töötavad põlevkivikarjäärid, tuhaväljad, aheraine- ja poolkoksimäed lõikuvad valusalt Ida-Virumaa loodusesse.

Vähemalt senikaua, kuni taimed pole neid taas oma valdusesse võtnud − olgu siis ise või inimeste abiga. Nõnda, et aastakümnete möödudes ei saa mõnes paigas enam arugi, on see nüüd taastunud või ürgselt looduslik maastik.

Vanade karjääride piirkonnas käisime sellele koos loodusgiid Enn Käissiga kinnitust otsimas.

Põlevkivi piirilt kuldkingadeni

"Siin on väga tähtis koht," jätab Käiss auto Kohtla-Nõmmel raudteega kõrvu kulgeva tee veeres seisma.

Just selles kohas kulgeb põlevkivi piir ehk Kukruse − Käva − Kohtla-Nõmme − Kiviõli joonel tuleb põlevkivi maapinnale; siit lõuna poole läheb see iga kilomeetriga umbes kolme meetri jagu sügavamale.

Sellest kohast algas ka omaaegne inglaste põlevkivikarjäär, mis Kohtla-Nõmmel põlevkivitootmisele alguse pani. Esimesest karjäärist kõrvale tõstetud aherainevallid on praegugi näha.

Sellesama aherainega kergitati ka teed ning lubjarikast materjali leidub raudteetammiski. Käpalistele selline kasvupinnas sobib − laialehisele neiuvaibale kohe kindlasti, seda taime leidub tee ääres üsna tihedalt.

Päris arvukalt kasvab seda liiki ka Kohtla-Nõmmelt Maidla poole suunduva tee äärses metsas. Osa õitsemas, osal õied alles avanemas. Kaunist kuldkinga on seal ka, aga see on juba ära õitsenud.

Käiss sätib mati maha ja viskab end siruli, et äraõitsenud taime kupart pildile püüda.

"Viivikonna karjääris on kuldkinga lausa paksult, lugesin seal paar aastat tagasi vähemalt tuhat taime kokku," räägib ta pilditegemise taustaks. "Varem olin üksikuid taimi hardalt imetlenud, aga pärast selle massi nägemist kuldking minu silmis devalveerus."

Kohtla kaevanduse nn peakäigu mäel olevat kuldkinga palju. Natuke kaugemal kasvab üksikute taimedena halli käppa ja suusaradadel tolmpead.

Loodus inimese soove ei arvesta

Järgmine peatus on rekultiveerimise algust tähistava kivi juures.

Ühel pool teed on looduslikult taastunud, teisel pool rekultiveeritud mets.

"Viiekümne aasta perspektiivis on neil erinevus, saja aasta pespektiivis pole mingit vahet,"  ütleb Enn Käiss, et loodus taastab end suurepäraselt  ise.

Ainult et loodus ei arvesta paraku metsamajanduse soovidega.

Teadlaste tehtud taimestiku-uuringud näitasid, et karjääride iseenesesliku taasmetsastamise tulemuseks on märksa liigirikkam puistu kui männinoorendikuks rekultiveeritud alal. Esimene võib ju olla silmale ilusam vaadata, aga metsamajanduslikus mõttes on teisest palju rohkem tulu oodata.

Aastakümneid karjääride metsastamist uurinud ja katseid teinud Elmar Kaar on 1950. aastal tegevuse lõpetanud Küttejõu karjääri kohta kirjutanud, et puudest domineerivad seal kased ja okslikud männid, puude all valitseb üldiselt tihe rohukasv. Sirgala karjääris pool sajandit tagasi tasandamata jäetud ala puistangute vahele kasvanud pajupõõsad on aga muutnud ala kasutamiskõlbmatuks džungliks.

Pole mõtet taga nutta

Aidu karjääri jõudes suundume esmalt Sipelgamäele. Kaevandamiseta seda küngast poleks − poleks ka siis, kui ei oleks tekkinud vajadust hiidekskavaator Esku noolt remontida, nõnda et sellele ligipääsemiseks tuli küngas kokku kuhjata. Nüüd avaneb sealt kena vaade, muu hulgas ka Aidu eelviimasele tranšeele, millest nüüd on kanal saanud.

"Vaarikaid ja maasikaid kasvab siin palju," ei tea Käiss taimestiku kohta muud eripärast öelda.

"Mulle meeldib, et need aherainemäed just nii jäeti, et neid laiali ei lükatud − siledat maad on terve Eesti täis," räägib ta kanali veerel edasi kulgedes. "Küll need taimed ka seal ükskord kasvama hakkavad, juba praegu on esimesi rohelisi lehti näha."

Küttejõu karjääris leiab Käiss kähku üles sissetallatud raja, mida mööda ta on mitut puhku käinud tänavuse aasta orhideed kärbesõit otsimas.

"Üksikud taimed siin on, igal aastal eri kohtades," püüab ta pilguga rajaäärsest võsast viimatist kasvukohta tabada. Ega taime ennast ilmselt nagunii näeks − äraõitsenuna on seda pisikest raske risusel maastikul märgata.

"Siin oli üks ja seal tagapool teine," viitab ta.

"Kaevandamisega kadunud ilusa looduse taganutmisel pole mõtet, ega aega saa tagasi pöörata. Nüüd tuleb edasi minna ja vaadata ka seda, mida sellised tööstusmaastikud meile juurde on andnud."

Tõsi ta on − põlevkivitööstuseta poleks meil mitmeid põnevaid krossi- ja safari- ning mis-iganes-muid-radu. Poleks ka mägedele rajatud talvekeskusi ega veespordikeskust. Ega ka paljusid käpalisi.