Ülle Madise tahab kinni lappida inimesed külma jätvad seaduseaugud

Õiguskantsler Ülle Madise leiab, et mure enda ja ühiskonna tuleviku pärast on loomulik, kuid hirm on halb abimees. Foto: Matti Kämärä

Eesti Vabariigi õiguskantsleri Ülle Madise büroos moodustati sel talvel eraldi töögrupp, et leida Kohtla-Järvel juba mitmendat talve tekkivale külma jäetud majade olukorrale lahendusi. Ta ütleb, et ei tea, miks ükski ametkond pole siiani suutnud seda ummikolukorda lahendada. 

Kohtla-Järvel külma kätte jäänud majade tõttu olete viimastel päevadel olnud kirjavahetuses paljude selle linna korteriühistute esindajatega. Kas olete suutnud pakkuda lahendusi, mis võiks neid inimesi aidata ja tulevikus selliseid olukordi ära hoida?

Me kirjeldasime selles vastuses ära need lahendused, mida praegused seadused ette näevad. Aga meie kirja põhisisu oli see, et igas piirkonnas need lahendused ei toimi ega vii olukorrani, kus inimesed, kes teenuste eest korralikult tasuvad, ei pea kannatama külma korterit ega kinnisvara väärtuse vähenemist.  Sellepärast oli meie palve valitsusele ja riigikogule leida toimivad lahendused ka seal, kus kinnisvaral piisavat turuhinda ei ole, ja ilmselt tuleb mõelda sellele, mida teha korteritega, mille omanikud on kadunud teadmata suunas.

Eesmärk on, et süsteemselt ei tohiks selline olukord enam ühelgi talvel korduda. Ka kogu amortiseerunud korterelamute küsimus tuleb lõpuks ära lahendada.

Selle ütlesime samuti ära, et see pole lahendus, kui soojustootja peaks hakkama nende lootusetute võlgnikega kohut käima. See viib lihtsalt kütte hinna üles ja võlgnikke tuleb veel juurde või halvemal juhul läheb soojustootja pankrotti.

Kui soojustootjale ei saa panna seda kohustust tegelda korteriomanikest võlglastega individuaalselt, kuna see võib lõppeda soojustootja pankrotiga, siis praegusel juhul on pandud kohustused ühistutele, kes samuti võlglastega sageli toime ei tule, ja neilegi lõpeb, nagu nüüd näeme, asi sisuliselt pankrotiga. Miks on ühistu pankrot eelistatum soojustootja omast?

Ükski pankrot ei ole hea. Probleem on ju selles, et soojustootja klient on terve maja. Sellise ümberehituse puhul, kus iga korter oleks eraldiseisvalt küttesüsteemiga seotud ja saaks soojust korterite kaupa välja lülitada, oleksid kulud ebamõistlikult suured.

Kunagi olid korteriomanikel soojustootjaga individuaallepingud ja asi toimis...

Ei saa nii olla.

Aastaid tagasi, kui seadus pani ühel hetkel kogu vastutuse kaugkütte eest arveldamises ühistutele, olid just Kohtla-Järve ühistud need, kes protestisid ja hoiatasid, et olukord võib minna halvaks. Siis kaugkütjad ja seadusandja ainult naersid nende väidete üle. Nüüd on see käes. 

Töörühm, kes meil selle küsimusega tegeles, vaatas probleemi üle tervikliku pilguga, et mida siin teha annab. Kusjuures me oleme väga kaugel sellest, et äriühingud  ei peaks vastutama või lähtuma sotsiaalse õigusriigi põhimõttest, mille järgi on alati üksikisik nõrgemas positsioonis. Aga sellist toimivat lahendust, mis tagaks mõistliku hinnaga soojusvarustuse ja ausalt oma arveid tasuvate inimeste õiglase kohtlemise, ei saavuta võlgade nõudmise kohustuse soojusettevõttele panemisega.

Olete öelnud, et kuigi olukord ei ole normaalne, on inimeste jätmine keset talve oma elamutes külma kätte seaduslik. Ent kas siin pole siiski põhiseaduslikku riivet, sest põhiseadus ütleb, et igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Praegusel juhul on külmumise tagajärjel purunenud elamusisesed kommunikatsioonid, eraomand muutub kasutuskõlbmatuks kolmandate isikute tegevuse või tegevusetuse mõjul. Kas te uurisite tekkinud olukorda ka inimeste põhiseaduslike õiguste kaitse seisukohast?

Loomulikult. Meie põhiline töö ongi põhiseaduslikkuse järelevalve. Esimese asjana me vaatame, kas õigusnormid on põhiseadusega kooskõlas. Ühtegi sellist normi, mille kohta me saaksime praegu öelda, et see pole põhiseadusega kooskõlas, ei ole. Küsimus on pigem selles, et puudu on need normid, mis võimaldaksid lahendusi piirkondades, kus korteritel ei ole niisugust turgu, et oleks mõeldav need korterid maha müüa, selle arvel need võlad katta ja leida sinna elanikud, kes arveid tasuvad.

Minu teada on töörühm ministrite tasemel tehtud ja õiguskantsleri büroo hoiab sel protsessil silma peal. Samuti on meie nõunikud võtnud ühendust ministeeriumidega ametnike tasemel, et selgitada neile selle probleemi ulatust. Meie teada on see ulatus Ida-Virumaal umbes sada kortermaja ja selle teadmisega on meil siin nii mõndagi inimest õnnestunud jahmatada.

Ida-Virumaa tegevuskavas 2015-2020 on üks rida, mis pakub lahendust ka amortiseerunud kortermajade probleemile. On mõistlik ehitada tänapäevased soojakindlad majad, kus arved oleksid praegusest väiksemad. On võimalik pakkuda inimestele lahendusi, kus omavalitsuste eestvõttel ehitatakse munitsipaaleluruumid, kus inimesed hakkavad üürnikuks ja kolivad oma amortiseerunud majadest ümber, aga seda peavad inimesed ise tahtma.

Mis puudutab selle vana olukorra taastamist, kus soojustootjal oleksid individuaallepingud korteriomanikega, siis selle kohta on riigikohtu lahend, mis ütleb, et soojustootja võib neid sõlmida, aga ei pea. Teiseks viib see kütte hinna üles.

Kogu see kütteprobleem seoses võlglaste ja külma jäetud majadega ei ole ju sellel aastal tekkinud. Nüüd on europarlamendi liige Yana Toom ja Kohtla-Järve ühistute esimehed teie poole pöördunud ning õiguskantsleri büroo on selle probleemiga tegelema asunud, paludes valitsusel midagi ette võtta. Miks siiani pole mitte ükski asutus sellega tegelnud?

Mina olen ametis olnud alla aasta ja selle ametiga seotud tegemistest saangi rääkida ainult seda perioodi silmas pidades. Minu teada on neid kirju tulnud meie majja, ministeeriumidele ja riigikogu liikmetele ka varem. Probleem on tõepoolest kestnud aastaid, aga väga raske on öelda, miks see siiani kestab. Ainult enda teeneks ei tahaks seda nimetada, meid huvitab lahendus.

Kuidas saab 21. sajandi Eestis nii olla, et inimesed, kes on ausalt kõik oma maksud maksnud, kasvatavad korralikult oma lapsi, peavad ühel hetkel omaenda kodud maha jätma ja sealt lõpuks põgenema, justkui oleks meil sõjaolukord? Ja riik vaatab kogu seda asja justkui halvatuna pealt, vangutab pead ja ütleb, et oi, küll on pahasti, aga midagi teha kah ei ole, elu ja seadus on selline.

Meie teeme ettepanekud ja toome probleemi esile siis, kui meie meelest on lahendus võimalik, ja tavaliselt mõned mõeldavad lahendused näitame ka ette. Aga meie seadusi ei tee ja omavalitsuse eest samme astuda ei saa.  Meie esimene ülesanne on vaadata, kas õigusnormid on põhiseadusega kooskõlas. Praeguses olukorras nad on. Kas mõni norm on puudu? Meie meelest on puudu. Kas riik ja omavalitsus on kõik teinud, et neid inimesi aidata, kes ennast ise praeguste seaduste puhul aidata ei saa? Meie meelest pole teinud. Ja me loodame, et nüüd läheb see asi käima.

Raske öelda, miks pole siiani seda tehtud. Ametnikel on tohutu hulk igasugust asendustegevust, asju, mida mõeldakse lihtsalt välja. Tehakse üksteisele lisatöid, tehakse seadusi, mida pole mitte kellelegi tarvis, tähtaegadest ei peeta kinni, sest osaletakse mingitel lõpututel koosolekutel, pannakse omavahel kokku mingeid seadusi, tegeldakse sellega, kas kaks ministeeriumi või osakonda peaksid olema koos või eraldi... No mis tähtsust sellel on? Meil on alati siis küsimus: aga mis inimestel sellest paremaks läheb?

Kas teile ei tundu, et meil öeldakse hädaolukorda sattunud tavainimesele riigi poolt liiga tihti, et kui ei meeldi, mine kohtusse? Kohtuskäimine maksab raha ja võtab kaua aega. Kui inimene peab tegelema enda ja oma pere toimetulekuga, eelistab ta mitte maksta riigile lõivusid, et saada õigust kohtusse minna, paljudel pole ka raha, et advokaate palgata. Seda enam, kui tuleb veel ka naabri küttearveid tasuda hirmus, et muidu jääb pere külma. Mida teha?

See võib olla üks probleem, et inimeste teadmised sellest, kuidas oma õigusi kaitsta, on vähesed. Mis puudutab ühistute  tegevust reguleerivaid seadusi, siis need ongi väga keerulised ka juristidele.

Mõistlik on võlaga hakata tegelema kohe, kui võlgnik on veel kättesaadav. Kohtusse minek ei olegi esimeste sammude seas, vaid seal lõpupoole.

Hiljuti kirjutas teile üks Narvas elav lapsevanem, kes väljendas muret eestikeelse hariduse pärast linnas. Kõik on jällegi justkui seaduse järgi korras, ainult et eestikeelses lasteaias pole piisavalt eestikeelset keskkonda ja ka vajalikku personali, et laps saaks korraliku koolieelse ettevalmistuse. Sama muret on kurtnud paljud eesti lapsevanemad Ida-Virumaal, kelle laps käib eestikeelses koolis ja õpib koos lastega, kelle kodune keel on vene keel. Õpetajad peavad suure osa energiast panema vene lastele, samas kui ülejäänud lasteni ei jõuagi. Tagajärjeks on aga see, et üldine eestikeelne haridustase langeb. Kuidas leida lahendust?

Käisime just Jõhvi riigigümnaasiumis, mis jättis meile ääretult hea mulje. Seal on nii vene kui eesti lapsed koos ja igaühele püütakse läheneda individuaalselt.

Tegin eelmisel aastal riigikogule ettekande, kus ma palusin tegelda hariduse kättesaadavusega Eestis. Kvaliteetne haridus peab olema teatavasti kõigile kättesaadav sõltumata sellest, kus nad elavad, mis on nende emakeel ja perekondlik taust. Palusin ka käsitleda seda, kuidas tagada lastele kodulähedane kooliharidus. Ja üks selle teema lõik puudutas eri emakeelega laste haridust, sealhulgas eesti laste haridust, kus domineerib vene keel, aga ka vastupidi.

Edukas riigikeele õpe algab tegelikult lasteaiast. Põhikool ja gümnaasium peaks olema korraldatud nii, nagu ta Euroopa riikides ikka on: riigikeelne õpe kõigile lastele, olgu nad siis eestlased, venelased, ukrainlased või itaallased. Itaaliakeelne kogukond on Tallinnas näiteks üsna suur, aga nad käivad Lilleküla koolis ja pole midagi − õpivad keele ära. Samal ajal aga peab oma keele ja kultuuri tundmaõppimiseks olema piisav hulk tunde, sest mingil juhul ei tohi see anda tagajärge, kus vene laps ei suuda kirillitsas lugeda-kirjutada või oma vanemate ja vanavanematega vabalt suhelda.

Kui eestikeelne haridus oleks praegu tagatud ühtemoodi üle Eesti, siis need küsimused langeksid ära. Aga asja teine pool on see, et kui klassis on keegi nõrgem või eriliste vajadustega, siis on võimalik igale lapsele läheneda individuaalselt. Pigem on probleem selles, et õpetaja on surutud raamidesse, kus ta on sunnitud lähenema hinnetekeskselt. Teine probleem on abiõpetajate ja tugipersonali puudus, kes peaksid seda individuaalset lähenemist toetama, et lapsed saaksid parima.

Meie arvates vajaks kogu põhihariduse korraldus Eestis läbitöötamist. Mitte et meil oleks midagi halvasti, aga võib-olla on vaja rohkem julgust otsustada, et iga laps saaks parima.

Kas teile räägiti Jõhvi riigigümnaasiumis ka sellest, et kui kool läinud sügisel uksed avas, sai gümnaasium šokeeriva teadmise, et suur osa venekeelsest põhikoolist tulnud gümnasistidest ei valda tegelikult piisaval määral eesti keelt, et selles õppida?

Jah. Siis selgitatigi, et just  laste vajadustest lähtuvalt grupeeritakse nad nii, et kõik saavad vajalikul tasemel oma hariduse kätte. Minu meelest on see väga õige lähenemine. Nagu direktor selgitas, et iga laps peab jõudma oma maksimumini ja kui tal on kooli lõpetades keeled suus, on see eesmärk saavutatud. Minu meelest on see väga hea näide, nii tulebki teha.

Eelmine õiguskantsler tegeles väga palju nii-öelda piiriületustasudega, kus riigist lahkuvad sõidukid sunniti enne ootealadele, kus nad pidid teenuste eest maksma, kuigi mingeid teenuseid ei kasutanud. Siis sõlmis siseministeerium lepingud platsiteenuse pakkujatega ja olukord justkui lahenes. Nüüd aga kuuleme, et tegelikult pole midagi muutunud ja sõidukijuhid maksavad endiselt teenuste eest, isegi kui nad neid ei kasuta. Kuidas siis olukord sellega on?

Seadus on praegu selline, mis ütleb: kui sa seda ooteala teenust ei kasuta, siis maksma ei pea. Normaalne. Probleem on selles, et seda seadusenormi praktikas ei kasutata. Meile on püütud väita, et kui sa sõidad ootealalt läbi, siis kasutad juba ooteala teenuseid. Meie seisukoht on teine: tasu saab võtta ainult teenuste kasutamise eest, aga mitte igal juhul, kui inimene tahab riigist välja sõita.

Praegu on üks kohtuvaidlus pooleli ning see puudutab kaebust, kus inimene sõitis ootealalt läbi ja ta saadeti piiripunktist tagasi põhjendusel, et ta peab ootealatasu enne ära maksma. Inimene pöördus kohtusse ning võitis Tartu halduskohtus, nüüd on asi Tartu ringkonnakohtus ja ootame, mis lahend sealt tuleb.

Kindlasti olete viimasel ajal pidanud sageli vastama pagulastega seotud küsimustele. Tundub, et iga päevaga läheb pagulasviha üha suuremaks, kuigi keegi pole ühtegi pagulast siin veel näinud. Kas näete probleeme, mida see teema ka teie haldusalas või riigile üldse võib tekitada?

Eesti põhiseadus ja seadused kehtivad igal juhul kõigile. Mitte keegi ei saa tulla Eestisse ja nõuda, et meie hakkaksime elama teisiti − nii nagu tema tahab. Mitte keegi ei kavatse muuta siinset väärtusruumi selle tõttu, et keegi kusagilt mujalt siia tuleb.

Mida võiks tähendada teisest usust pärit kogukonna suurenemine Eestis, selle analüüsi kallal me töötame. Külastasime Eesti kirikute nõukogu ja palusime nendelt abi, eelkõige pereküsimustes. Mõnedes Euroopa riikides on teadaolevalt tekkinud šariaadikohtud ja moslemiusu nõustamispunktid just pereküsimusi puudutavas. Me ei usu, et selline olukord võib tekkida Eestis, sest me ei näe, et pagulaste paigutumisega siia võiks tekkida oluliselt suur teiseusuline kogukond. Aga meile on tähtis ka üks või kaks peret, kus võivad usulisel pinnal probleemid tekkida, ja seetõttu peame olukorda jälgima.

Seda, et keegi pagulastaustaga inimene võib kuriteo sooritada, tuleb võtta nii, et kahjuks mõned inimesed sooritavad kuritegusid ja neid tuleb karistada täpselt samamoodi nagu iga teist Eesti elanikku. Ja ma väga loodan, et sellise teo toimepanija taust ei jää saladuseks. Kahjuks on mõned riigid selle vastu eksinud ja maha salanud, et kuriteo on sooritanud pagulastaustaga inimene. See on vale, sest tekitab ainult hirme ja kuulujutte.

Õigusriik peaks andma kodanikule kindlust ja turvatunnet. Miks on praegu Eesti ühiskonnas nii palju hirme ja ebakindlust: kardetakse homosid, mustanahalisi, pagulasi, samasooliste kooselu, Odini sõdalasi jne?  

Ja siis nad kõik kardavad üksteist... [Naerab.]

Ma ei ole saanud tutvuda nende uuringute metoodikaga, mis ütlevad, et see hirm on reaalne ja nii tugev. Ma ei tea, kuidas teie tunnete, aga ma enda puhul tean küll, et üks asi, kui sa lihtsalt sõprade või pere ringis rõõmsal toonil arutad ja teed mingeid nalju neil teemadel. Aga teine asi on informeeritud otsus. Kui sa tegelikult hakkad arutama, kuidas samasoolisel paaril on võimalik konkreetses formaadis oma suhe registreerida ja selle abil varalised küsimused, haiglas teineteise külastamise ja muud igapäevased väga praktilised küsimused ära lahendada.

See, et selline õigusnorm on olemas, ei muuda kuidagi seda tõsiasja, millele ka meestearst Margus Punab on viidanud, et mingi väike protsent inimesi sünnibki looduse poolt homoseksuaalsena. Nende inimeste sättumust see seadus ei muuda, neid paare kokku ega lahku ei aja ja seda fakti, et nendes peredes kasvab ka lapsi, kelle õigused on praegu halvemini kaitstud, kah ei muuda. Ja nüüd, kui on võimalik ühe grupi elu lihtsalt paremaks teha ja kuna see tegelikult ei ohusta mitte kedagi, siis miks seda mitte teha? Ja kui niimoodi rahulikult nende asjade üle arutada, siis ma ei ole küll näinud kedagi, kes ütleks, et nüüd peaks midagi kartma.

Pagulastega on täpselt sama. Seda, et me elame siin Eesti moodi, ei saa muuta mitte keegi peale rahva enda. Ei ole põhiseaduslikult lubatav ega praktikas tõenäoline, et siia tuleb nii palju pagulasi, et nad saaksid mõju avaldada Eesti elule ja seadustele.

Aga küsimus "Mis meist saab?" on täiesti mõistetav täisealise inimese küsimus. Tulebki küsida, tulebki valvel olla, kaitsta oma riiki ja vabadusi. Kuid hirm on kehv abimees ja ma ei usu, et sellistel hirmudel on alust.