Eesti inimesed võtavad julgeolekut väga tõsiselt

Jonatan Vseviovi hinnangul on kõige ebamugavam julgeolekuolukord see, kui ei sina ise ega keegi teine sinu julgeolekumuresid tõsiselt ei võta. Foto: SCANPIX

Kaitseministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov leiab, et Eesti inimesed võtavad julgeolekut väga tõsiselt ja mida pingelisem julgeolekuolukord on Euroopas ja mujal maailmas, seda tõsisemalt Eesti inimesed julgeolekut võtavad. Ekslik oleks seda tema meelest nimetada sõjahüsteeriaks. 

Kuidas mõjutavad sagenenud terroriaktid Euroopas ja eriti rünnak Brüsselile Euroopa Liidu ja NATO, sh Eesti julgeolekupoliitikat? Mis saab Euroopa Liidu põhiväärtustest ehk inimeste vabast liikumisest ELi piires?

Terroristide eesmärk on panna meid muutma oma poliitikavalikuid, sageli just kõige põhimõttelisemaid poliitikavalikuid ehk seda, kuidas meie oleme otsustanud oma elu ja tegevust korraldada. Terroristide taktika seisneb hirmu külvamises. Suutmata konkureerida meiega otseselt, püütakse õõnestada avatud ühiskonna toimimise aluseid ja normaalset elukorraldust, rünnates tsiviilinimesi nende kõige tavalisemate toimingute ajal: lennujaamas järjekorras seistes, metroorongis sõites või ka kontserti külastades.

Kuigi paljud rünnakud õnnestub ära hoida, on kurb reaalsus see, et täiuslikult töötavat kaitset sellise alatu taktika vastu ei ole. Terroristidega silmitsi seistes tuleb esmalt säilitada meelekindlus selles, mis meie endi põhilisi poliitikavalikuid puudutab. Konkreetse terrorismivastase tegevuse kavandamisel on olulised rahvusvaheline koostöö ja tõhus riikidevaheline, aga ka teenistustevaheline infovahetus. Olen kindel, et neis valdkondades on võimalik koostööd süvendada, ja usun, et seda kindlasti ka tehakse.

Olete üks paremaid Ameerika Ühendriikide tundjaid Eestis. Kas te julgete teha panuse, kes saab vabariiklaste presidendikandidaadiks ja kes USA presidendiks?

Aitäh! See on muidugi liialdus. Eestis on palju inimesi, kes tunnevad Ameerika Ühendriike ja nende poliitilist süsteemi. Ma olen muidugi jälginud Ameerika valimisi ning Ühendriikide poliitilist ajalugu ja ka valimiskampaaniate ajalugu juba võrdlemisi pikalt ning selle kõige najal julgen kinnitada, et see, mis toimub praegu, on erakordne, üllatav ja seetõttu ennustamatu.

Olen ka ise ennustanud ja korduvalt eksinud, alahinnates Donald Trumpi oskust valijaid mobiliseerida, neid reaalselt valimispäeval välja tuua. Nii et praegu tuleb tunnistada, õppides oma varasematest vigadest, et tulemus on ennustamatu.

Demokraatide seas paistab siiski Hillary Clintonil olevat piisavalt selge edu, et kui ei tule mingit poliitilist kataklüsmi, peaks tal olema võimalik tõus presidendikandidaadiks lähinädalatel kindlustada.

Vabariiklastel on juba matemaatiliselt tekkinud selline harva esinev võimalus, et eelvalimiste käigus ei pruugitagi kandidaati välja selgitada. See võib selguda alles partei konverentsil. Aga nagu öeldud: kogu see valimiste tsükkel on üks üllatuste jada ja mitte midagi välistada ei tasuks. Kahekümnel osariigil, nende seas ka Californial, on oma sõna veel ütlemata, nii et vaatame.

Praegu on vabariiklastel veel kolm kandidaati mängus. Neist ühel, John Kasichil, matemaatiliselt enam võimalust eelvalimistel vajalik delegaatide arv täis saada ei ole, küll aga jätkab ta kandideerimist, lootes, et kandidaat selgubki partei konverentsi käigus. Nii Donald Trumpil kui ka Ted Cruzil on aga seis võrdlemisi tasavägine, nii et praegu mingit ennustust teha oleks liigne julgus ja uljus.

Ma küsisin seda sellepärast, et Ameerika Ühendriike on kogu aeg peetud Eesti kõige olulisemaks sõjaliseks liitlaseks. Ega meil muud varianti polegi. Euroopa riigid üksikuna ei ole Eestile kõige paremad liitlased. Ka Euroopa Liit tervikuna on sõjaliselt nõrk. Kuidas võiks Donald Trumpi saamine USA presidendiks mõjutada Eesti ja Ühendriikide sõjalist koostööd?

Tõepoolest, Ameerika Ühendriigid on oluline sõjaline partner kogu Euroopa jaoks. Õigupoolest on oluline transatlantiline koostöö ja seejuures mitte ainult sõjaline ja julgeoleku koostöö, vaid ka majanduslik, kultuuriline ja poliitiline koostöö.

Loomulikult ei ole see seotud ühe või teise isiku või poliitilise jõuga, vaid see on palju sügavam. Ma julgeks arvata, et riikidevaheline koostöö ei sõltu ühe või teise võimul oleva isiku või tema võtmepositsioonil oleva nõuandja isiklikust vaatenurgast, vaid sellel on sügavamad juured.

Ühendriigid ei tunnustanud Balti riikide okupeerimist. Nad mitte ainult ei tunnustanud, vaid neil oli ka reaalselt väljatöötatud mittetunnustamispoliitika koos sellega kaasnevate meetmetega. Seda toetas väga tugevalt Ameerika Ühendriikide kongress, kus teatavasti on kaks koda. Küll liikus seal võim vabariiklaste käest demokraatide kätte ja tagasi, aga see poliitika püsis.

Poliitika on püsinud ka pärast 1990. aastaid, olgugi et president on olnud demokraadist Clinton ja vabariiklasest Bush, siis demokraadist Obama ja tulevikus keegi teine. Nii et ükskõik, kes saab Ühendriikide presidendiks − loomulikult muutub välispoliitika toon, muutub stiil, muutuvad teemad, mida peetakse tähtsaks, aga Euroopa ja Ameerika koostöö, sõjaline koostöö NATO raames, kõik see jääb isikueelistustest puutumata. Nii et suures plaanis, ma arvan, midagi ei muutu.

Nii et meil on lihtsalt huvitav vaadata, mis ookeani taga toimub. Meil on suuremaid julgeolekuprobleeme. Üks neist asub siit 50 kilomeetri kaugusel idas, teine paarisaja kilomeetri kaugusel lõunas. Kuidas te hindate Läti sõjalist võimekust? Kui reaalne on BBC dokumentaalfilmis "Kolmas maailmasõda" simuleeritud stsenaarium? Kas võib juhtuda, et ühel hetkel on Daugavpils läinud ja mingil hetkel saabuvad meile kusagilt Mõniste kandist rohelised mehikesed?

Igasuguseid stsenaariume tasub alati õppuste käigus läbi mängida. Seesama dokumentaalfilm oli ju ühe sellise stsenaariumi läbimängimine. Sääraseid stsenaariume mängitakse läbi nendeski asutustes, kus selle eest reaalselt ka palka saadakse. Igas riigis, saati siis veel Balti riikides, mängitakse läbi igasuguseid ohustsenaariume, et vaadata, milline võiks olla vastutegevus.

See, et üks stsenaarium on dramatiseeritud, ei muuda julgeolekuohte mitte kuidagi meile teravamaks. Pigem vastupidi. See näitab, et BBC ja lääne mõttekojad tegelevad Balti riikide julgeolekuga, isegi kui need stsenaariumid ei ole täiel määral realistlikud. See peegeldab, et inimesed hoolivad meie julgeolekust. See peegeldab ka seda, et mitte ainult mõttekojad, vaid ka need riigid mõtlevad sellele, mida ette võtta mõne äärmiselt vastiku stsenaariumi puhul.

Kõige ebamugavam julgeolekuolukord on see, kui ei sina ise ega keegi teine sinu julgeolekumuresid tõsiselt ei võta. Nii et sellest ei maksa teha muid järeldusi, kui et meie julgeolek on liitlastele väga tähtis.

Mis puutub Lätisse ja Balti riikide julgeolekuolukorda tervikuna, siis loomulikult oleme eri riigid, aga julgeolekupoliitiliselt üks regioon. Ei ole võimalik, et ühe Balti riigi julgeoleku fundamentaalse kahjustumise korral saavad teised jätkata, nagu poleks midagi juhtunud. Või kui kahe riigi julgeolekuolukord kahjustub, jätkab kolmas nagu varem. Me oleme geograafiliselt ühte seotud ja see, kui hästi läheb Lätil või Leedul, on sama oluline kui see, et meil endal läheks julgeolekupoliitiliselt hästi.

Ma arvan, et sõjalise kaitse võrdlus on väiklane.  Lõppude lõpuks testitakse sõjaväge mitte omavahelises vestluses, vaid tegelikul sõjaväljal, mis loodetavasti siin kunagi tegelikkuseks ei saa.

Eesti, Läti ja Leedu teevad väga tihedat koostööd. Meil on nii kolmepoolne kaitsekoostöö kui ka koostöö NATO raames. NATO raames on meie eesmärk, et püsiks organisatsiooni kaitse- ja heidutushoiak, mis osaliselt põhineb ka meie endi võimekusel ja meie liitlaste võimekusel, sellel, kui kiiresti liitlased siia jõuavad − kusjuures nad on praegu juba kohal.

Kolm Balti riiki on ühtne ruum. Selles ma riikide vahel mingit erinevust ei näe. Ka Läti ja Leedu on hakanud oluliselt suurendama oma kaitsekulutusi, liikuma kokkulepitud kahe protsendini sisemajanduse kogutoodangust. Praegu paistab, et neil läheb selle eesmärgi poole liikumine hästi. Pigem on areng positiivne.

NATO ja Venemaa. Venemaa võtab NATO igasugust, isegi väga väikest laienemist valusalt. Seda näitavad oktoobrisündmused Montenegros. Montenegro sai 2. detsembril kutse liituda NATOga, aga enne seda olid pealinnas Podgoricas suured rahutused, mille korraldas tõenäoliselt Venemaa, võib-olla koos Serbia õigeusu kirikuga. Mis teie hinnangul põhjustab Venemaa hirmu NATO ees?

Sellest ongi väga raske aru saada. Millegipärast on aga nii, et demokraatlikel väärtustel põhineva avatud ühiskonda toetava julgeolekuruumi laienemine on Venemaa ametlikes dokumentides, kõnedes ja ka tegudes käsitletav kui väljakutse, isegi kui oht riigi julgeolekule. Ometi ei ole see neutraalselt vaadates tõsi. NATO ei ole mitte kunagi ähvardanud ühtegi riiki.

Tegemist on kaitsealliansiga. Sellise organisatsiooni laienemine ja vabaduste laienemine võib olla ohtlik ainult nendele, kes millegipärast seda sellisena tõlgendavad. Ju siis tajutakse Moskvas, et NATO laienemine võib Venemaa tegutsemisvabadust naaberriikides kahjustada. Euroopa lähenemine peaks olema selline, et riikidel peab olema õigus valida oma julgeolekupoliitika, vähemalt selle põhilised suunad.

Venemaa käsitleb seda oma huvisfääri tungimisena ja USA huvisfääri laienemisena. Kuidas nende huvisfääridega siis on? Kas ka Ühendriikides käsitletakse mingit piirkonda riigi huvisfääri kuuluvana?

Kindlasti mitte. Kui lugeda sealset ajakirjandust ja jälgida debatte − ka seal on ju debatid NATO laienemise asjus, olid 1990. aastatel ja 21. sajandi esimesel kümnendil, kui meie liitusime −, siis nendes vaidlustes ei kõla 19. sajandi Euroopa mõtemall jõutasakaalust või huvisfääridest. See huvisfääri kontseptsioon on praegu siiski omane Moskva poliitikutele ja mõtlejatele. Tõesti on nii, et oma huvisfääri tungimisena nähakse juba seda, kui üks riik otsustab liikuda Euroopa suunas nii oma riigi ülesehituselt kui ka rahvusvahelises koostöös.

See on muidugi väga problemaatiline mitte ainult Venemaa naaberriikidele, vaid põhimõtteliselt kõikidele Euroopa riikidele. Kui riikidel pole õigust otsustada, milline on nende julgeolekumudel, siis mida on neil üldse võimalik otsustada ja kust läheb see piir, kus inimestel, riikidel, rahvastel on mingi valikuvabadus? Sellise arutlemisega jõuame me varsti olukorda, millest Euroopa on püüdnud, ja väga edukalt, eemalduda. Olukord, kus Euroopas olid suurriikide huvisfäärid, viis Euroopa kaks korda maailmasõtta.

Selline mustvalge huvisfääripoliitika, soov domineerida oma naabrite üle ei arvesta loomulikult ka tänapäeva reaalsust, olukorda, kus inimestele käe ette panemine on palju keerulisem kui sada, võib-olla isegi viiskümmend aastat tagasi. Seda tänu globaliseerumisele ja massikommunikatsiooni ning kõigi kommunikatsioonivahendite arengule.

Paraku näeme, et Venemaa ei kohku tagasi ka sõjalise jõu kasutamisest, kui juttu on tema huvidest niinimetatud lähivälismaal, olgu see siis Ukraina või 2008. aasta konflikt Gruusias.

Olen kuulnud arvamust, et Eestis valitseb sõjahüsteeria. Kuidas teie seda kommenteerite?

Ei tea, pole seda täheldanud. Ei ole täheldanud ei sõjahüsteeriat ega mitte mingisugust hüsteeriat. Eesti inimesed võtavad julgeolekut väga tõsiselt ja mida pingelisem julgeolekuolukord on Euroopas ja mujal maailmas, seda tõsisemalt Eesti inimesed julgeolekut võtavad. Seda peegeldab kaitseliidu liikmete arv ja see, kuidas inimesed suhtuvad sellesse, et maksuraha kulutatakse sõjaväe arendamiseks. See ei ole hüsteeria, see on realism ja meelekindlus.