Narva raadiostuudio tähistas juubelit

Stuudiovaidlustes sünnivad šedöövrid. Pildil on Mihhail Komaško, Svetlana Tšehhova, Jüri Nikolajev, Sergei Rõmar ja Galina Šustrova. Foto: Peeter Lilleväli

2. septembril sai Eesti Rahvusringhäälingu Narva raadiostuudio 20aastaseks. Juba kaks aastakümmet alustavad linnaelanikud oma päeva kohalike uudistega, mida edastavad Raadio 4 Narva stuudio ajakirjanikud. 

Praegu on Puškini tn 12 asuvas stuudios viis töötajat. Ning alati on keegi käepärast võtta.

"Me ei peida end kellegi eest. Meie linn on väike ning siin tunnevad kõik kõiki," tõdeb Narva stuudio peatoimetaja Galina Šustrova. "Alati on keegi kohapeal olemas. Vahel on ajakirjanikud siin ka pärast tööpäeva lõppu ja isegi puhkepäevadel. Meie kollektiiv koosneb tõelistest töönarkomaanidest: need on uudishimulikud, vastutustundlikud ja innukad inimesed. Teistsugused meie juurde püsima lihtsalt ei jää."

Šustrova juhib Narva stuudiot alates selle asutamisest. Esimesi tööpäevi meenutades ütleb ta, et ei osanud algul ettegi kujutada, et nii suure vastutuse koorma enda peale võtab.

"Raadio 4 alustas tööd 1993. aastal. Aasta hiljem paluti mul, toona Narvskaja Gazeta ajakirjanikul, hakata kohalikust elust raadio jaoks ülevaateid tegema ja neid telefoni teel edastama. Hiljem anti minu käsutusse aparatuur ja hakkasin tegema reportaaže. 1996. aasta kevadel aga kutsus Raadio 4 peatoimetaja Mary Velmet mind enda juurde ja ütles, et tahaks mind näha juhtimas regionaalset stuudiot, mille nad kavatsevad Narvas avada. Mulle meeldis ajalehes töötada ning ma nõustusin küll aitama, nii kuidas saan ja oskan, kuid mitte stuudiot juhtima. Nõnda leidsingi korteri, olin remondi juures abiks... Pärast seda aga, kuidas ma ka vastu ei punninud, räägiti mulle ikkagi auk pähe. Muidugi oli alguses hirmus, kuid Raadio 4 juhtkonna toetus oli tuntav juba esimestest sammudest. Stuudio interjööri töötas välja toonane Eesti Raadio arendusdirektor Hannes Valdma."

Narva stuudio loomise eesmärk oli venekeelse elanikkonna integreerimine Eesti ühiskonda, ehkki Šustrova sõnul tollal selliseid sõnu ei kasutatud.

"Kuid kõik mõistsid, et siinsed inimesed peavad teadma, mis meil riigis toimub."

Praktika õpetas

Kohe esimesel aastal tuli teatrist Ilmarine stuudiosse toimetaja Jüri Nikolajev. Ajakirjanduskogemust tal küll ei olnud, kuid Šustrova sõnul olid tal olemas peamised omadused: entusiasm, terasus ning heal tasemel vene ja eesti keele oskus.

"Tal lausa silmad särasid," meenutab Šustrova. "Mis siin salata: kõikidest meie töötajatest oli vaid minul ajakirjanduskogemust, mille olin saanud ajalehes töötades. Kuid raadioajakirjanik peab peale sõnakunsti valdama ka tehnikat, nii et võib öelda, et meisterlikkuse saladusi omandasime me kõik koos praktika käigus."

Aleksei Gorpintšenko liitus meeskonnaga aasta hiljem, Svetlana Tšehhova 17 aastat tagasi.

Üks nooremaid kollektiivis on Sergei Rõmar, kes tuli nende juurde poolteist aastat tagasi. Ta on lõpetanud Venemaa riikliku teatrikunsti instituudi (GITIS) ning Galina Šustrova sõnul on see suur pluss, kuna süžeede ettevalmistamisele läheneb ta tänu sellele väga loominguliselt.

Aasta tagasi vahetas Mihhail Komaško välja stuudios 19 aastat töötanud Aleksei Gorpintšenko (kes nüüd töötab raadios Ehho Moskvõ ja on Raadio 4 koosseisuväline korrespondent). Peterburi riiklikus televisiooni ja kino ülikoolis omandatud haridus on Gomaškole abiks, kuid sellest hoolimata on paljusid ametialaseid peensusi ja kavalusi talle õpetanud kogenud kolleegid.

"Juba on tulnud ka stressi kogeda: kord sain kümme minutit enne saate algust teada, et pean otse eetrisse minema," räägib ta. "Ei teagi, miks nii juhtus, kuid fakt on see, et materjali mul polnud. Ja siis läks kiireks..."

Kolleegid võtsid selle olukorra videosse ning naljatlevad nüüd, et Mihhail läks ajalukku. Tegelikult aga on igaühel neist nii mõnigi säärane vahejuhtum meenutada...

Kuulajad ükskõikseks ei jää

Kui vaja, siis on Galina Šustrova ja tema kolleegid valmis stuudios istuma kas või hommikuni, sest saade peab tulema kvaliteetne. Ning neil on hea meel, kui kuulajad ükskõikseks ei jää: kui palutakse neil otse eetris arvamust avaldada, siis on telefon vahel lausa punane. Enamasti on helistajad heasoovlikud, kuid vahel tuleb ette ka midagi muud...

Mis on kahe aastakümnega muutunud?

"Üldjoontes mitte midagi," ütlevad Galina Šustrova ja tema kolleegid. "Püüame sündmusi endiselt operatiivselt kajastada, kuid elu ise on kõvasti muutunud. Varem võtsid kuulajad edastatavat infot kui aksioomi: kui raadiost nii öeldi, siis nõnda ongi. Praeguseks on "tingimusteta uskujate" põlvkond minevikku jäänud. Oleme alati püüdnud edastada arvamuste mitmekesisust ja teeme seda ka tulevikus. Tahame näidata, et mingit viimase instantsi tõde pole olemas ning tuleb austada ka teiste inimeste arvamusi. Mõned teemad on väga valusad ning nendele püüame läheneda delikaatselt, näiteks sõda Ukrainas."

Šustrova sõnul pöördusid inimesed esimestel aastatel abi järele sagedamini kui praegu. "Linnavalitsuse kohta räägime palju nii head kui halba. Ametnikud kuulavad meid ja reageerivad ka. Varem oli rohkem võimalusi kaasata koosseisuväliseid korrespondente, praegu saab seda teha ehk ainult vabatahtlikkuse alusel. Kahe aastakümne jooksul on kõike ette tulnud. Stuudio taheti isegi kinni panna, kuid kuulajad kogusid selle kaitseks allkirju."

"Praegu tuleb uudistele teistmoodi läheneda. Kõiki sündmusi kajastatakse operatiivselt internetiportaalides, seepärast peavad ajalehed ja raadio pakkuma seda, mida internetist ei leia: kommentaare, mõtteid..." räägib Šustrova.

Tagasiside − kriitika ja toetus

Kuidas tehtud tööd hinnata? Muidugi tagasiside põhjal. Ning seda saab narvalaste sõnul eelkõige otse eetrisse tulevatest kõnedest.

"Alati helistatakse," kinnitavad Narva stuudio töötajad. "Kui mõni teema on inimestele hingelähedane ja huvipakkuv, siis tullakse ka stuudiosse. Paberi peal kirju ei saadeta, meilisõnumeid aga küll."

Narva raadiostuudio auditoorium on suur: kõrged reitingud ja arvud näitavad, et nädalas on Narva stuudiol kuulajaid 140 000 - 167 000.

Võimalus tunnetada ja edastada

Svetlana Tšehhovale meeldib selle töö juures kõige rohkem pidev liikumine. Galina Šustrova sõnul on nad kirjutanud ligikaudu kakskümmend projekti, mille raames on külastanud Eesti eri paiku.

"Näiteks juunis käisime kaptenite külas Käsmus ning tegime merekultuuriaastale pühendatud saateid. Sõit Pärnusse aga oli meilegi suur üllatus − niivõrd on linn viimaste aastatega muutunud."

Mõnikord paluvad pealinlased Narva kolleegidel endale mõni teema sokutada. Ja nemad on alati valmis aitama, seepärast pole ime, kui neil vahel stuudiosse ööbima tuleb jääda...

Millised saated kõige paremini õnnestuvad?

Sellele küsimusele ühest vastust ei ole. Galina Šustrova sõnul on igal saatel oma auditoorium. Ning edu ei sõltu ainult saatejuhist, vaid ka stuudiokülalistest. Neid on Narva stuudios olnud aga palju: nii lihtsaid inimesi, ametnikke kui välismaalasi ja isegi presidente.