Õiguskantsleri arvates rikub Narva linn oma elanike õigusi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õiguskantsler Ülle Madise läks Narva linna vastu riigikohtusse, sest leiab, et mitmed volikogus vastu võetud sotsiaalvaldkonda puudutavad õigusaktid on vastuolus põhiseadusega.
"Mitmed Narva linnavolikogu kehtestatud sotsiaalteenuste osutamist sätestavad määrused ei ole kooskõlas sotsiaalhoolekande seadusega ning on seetõttu põhiseadusvastased. Narva elanikud ei saa linnalt vajaduse korral abi ega toetust nii, nagu seadus ette näeb. Õiguskantsleri ettepanekutest hoolimata pole Narva linnavolikogu õigusvastaseid määrusi muutnud," kirjutas õiguskantsler oma taotluses riigikohtule tunnistada osa linnas kehtivaid regulatsioone põhiseadusvastaseks.
Teenus tuleb tagada
Nii näiteks ei ole õiguskantsleri arvates seadusega kooskõlas määrus, mis reguleerib koduteenuste osutamist ja millega keeldutakse teenuse osutamisest neile, kes on küll elukoha Narva registreerinud, kuid reaalselt linnas ei ela. Õiguskantsleri sõnul tuleb inimesele igal juhul tema viibimiskoha järgselt abi tagada, sõltumata sellest, kuhu ta registreeritud on.
Samuti pole Madise arvates seaduslik tingimus, et koduteenust osutatakse vaid neile, kellel puuduvad ülalpidajad. Seaduse järgi on ülalpidajatel küll kohustus maksta elatist, kuid ülalpidajalt ei saa nõuda täisealise lähedase isiklikku hooldamist.
ANTS LIIMETS: Kui õiguskantsleri juhiste järgi tegutseda, siis see tähendaks, et Narva linn peaks kinni maksma ka Tartust ja Pärnust siia tulevate isikute teenused.
"Isikliku hooldamise kohustus muudaks abivajaja sõltuvaks ülalpidaja pakutust ning ka kvaliteetne abi ei oleks tagatud. Ülalpidaja muutuks aga omakorda sõltuvaks abivajaja soovidest. Peale selle piiraks isikliku hoolduse pakkumise kohustus oluliselt mõlema poole põhiõigusi (sh abivajaja õigus kvaliteetsele abile, õigus tervise kaitsele, ülalpidaja õigus vabale eneseteostusele, õigus töötada, tegelda ettevõtlusega, õigus tervise kaitsele jne)," leiab Madise. Samuti leiab ta, et omavalitsus ei saa keelduda kohustuslike sotsiaalteenuste korraldamisest ka neile, kel on piisavalt raha hoolduse tagamiseks.
Samuti näeb koduteenuste osutamise määrus ette, et teenuseid osutatakse tööpäevadel kella 8-20 ning mitte rohkem kui 80 tundi kalendrikuus. Madise arvates on selline piirang õigusvastane, kuna inimesele tuleb osutada teenust sellises mahus ja sellisel ajal, nagu inimene seda vajab.
"Seega, kui inimene vajab koduteenust ka puhkepäeviti (nt talvel kütmisel), siis tuleb seda talle võimaldada. KOV ei saa jätta abivajajaid näiteks puhkepäeviti koduteenuseta (nt abistamata kütmisel, söögitegemisel), sest see võib ohtu seada abivajaja elu ja tervise ning riivata tema väärikust," kirjutas õiguskantsler.
Samuti peab Madise lubamatuks, et määrus kehtestab tasu, mida inimesel endal tuleb teenuse eest maksta.
Ülalpidajal pole hoolduskohustust
Ka peab Madise diskrimineerivaks tingimust, et hoolekandeasutusse paigutamisel on eelisjärjekorras need inimesed, kellel puuduvad seadusjärgsed ülalpidajad. "Ülalpidajatel ei ole kohustust täisealist abivajajat isiklikult hooldada ega talle sotsiaalteenuseid korraldada," leiab õiguskantsler, kelle sõnul on sotsiaalteenuste korraldamine omavalitsuse ülesanne.
Tema arvates ei saa õiguspäraseks pidada ka tingimust, et ülalpidajate olemasolu korral tasuvad nad hoolekandeasutuse teenuse omaosalust vastavalt Narva sotsiaalabiameti otsusele, sest ametil puudub sellise otsuse tegemiseks õiguslik alus. Elatist saab aga ülalpidajatelt nõuda vaid abivajaja ise, mitte omavalitsus. Küll aga peab omavalitsus hindama, kui suurel määral saab abivajaja ülalpidajatelt elatist nõuda ja kui suure summa võiks abivajaja sotsiaalteenuse eest seejärel maksta.
Ka ei ole taotluse kohaselt seaduslik tingimus, et kui inimese sissetulekutest ei piisa, tasutakse hoolekandeasutuses viibimise eest abivajaja omanduses oleva vara müügiga.
"Põhiseaduse § 32 sätestab omandi puutumatuse põhimõtte ning selle lõige 2 annab asja omanikule õiguse ise otsustada, mida temale kuuluva asjaga teha, sh millal see ära müüa. Seda õigust saab põhiseaduse kohaselt piirata vaid seadusega. Riigikogu ei ole ette näinud võimalust, et KOV võib abivajajalt teenuse kulude katmiseks nõuda vara võõrandamist."
Alati ei pruugi vara müümine Madise arvates olla ka otstarbekas, kuna mõnikord võib inimese olukord paraneda, nii et ta saab ka kodustes tingimustes toime tulla. Sel juhul on aga inimesel elukohta tarvis. "Niisiis ei saa KOV ette ära otsustada, et kui inimesel on vara, siis tuleb tal see teenuse saamiseks tingimata ära müüa."
Kui määrus sätestab, et hoolekandeasutuses hooldamine lõpetatakse sotsiaalabiameti otsusega, kui hooldatav või tema ülalpidajad ei täida lepingu tingimusi, siis Madise sõnul seadus sellist asja ei luba. "Kui ülalpidajad on üks lepingu pool ja nad rikuvad lepingut, tuleb lepingu täitmise tagamiseks kasutada muid viise (nt leppetrahvi nõuda)."
Raha puudumine pole põhjendus
Õiguskantsler leidis rikkumisi ka Narva tugiisiku teenuse osutamise korras, kus jällegi on teenuse saamiseks mitmeid piiranguid. Näiteks see, et teenusele on õigus ainult lapsevanemal, aga mitte näiteks lapse hooldusõigust omaval inimesel.
Narva laste sotsiaalteenuste määruse kohaselt osutatakse raske või sügava puudega lastele tugiisikuteenust, invatransporditeenust, eluruumi kohandamise teenust ja lapsehoiuteenust sõltuvalt sellest, kas omavalitsusel on selleks raha.
Õiguskantsleri sõnul ei näe ükski valdkonda reguleeriv seadus ette võimalust, et omavalitsus korraldab tugiisikuteenust, sotsiaaltransporditeenust, eluruumi kohandamise teenust ja lapsehoiuteenust üksnes siis, kui selleks on raha. "Kui kohalik omavalitsus osutab sotsiaalteenuseid vaid raha olemasolul, võivad teenuse kulud jääda liiga suures ulatuses inimese kanda. Kui ka inimene teenuse eest maksta ei jõua, võib ta vajalikust sotsiaalteenusest ilma jääda. /.../ Seega võib laps jääda ilma võimalusest haridust omandada või vajalikku tervishoiuteenust saada. Samuti võib lapsevanem selle tõttu tööturult kõrvale jääda."
Narva linnas reguleerib isikliku abistaja teenuse osutamist vaid laste sotsiaalteenuste määrus, mille alusel pole võimalik täisealistel isikutel isikliku abistaja teenust saada. Isikliku abistaja teenus on aga üks kohustuslikest teenustest, mida omavalitsus peab osutama kõikidele seda vajavatele inimestele, sõltumata vanusest.
Ka kindla elukohata inimeste teenuseid reguleeriv määrus on õiguskantsleri arvates vildakas, sest võimaldab ajutist peavarju anda vaid neile, kellel pole endal võimalik elukohta omada või üürida. Kuid teenust võib vajada ka inimene, kellel on eluase ja piisavalt raha, et elamispinda üürida.
"Määrab see, kas abivajajal on võimalik leida endale turvaline keskkond. Riigikogu on näinud ette, et inimesele tuleb vajaduse korral võimaldada ka kriisiabi, sõltumata elatusvahendite või eluasemete olemasolust," kirjutab Madise.
Samuti on tema arvates õigusvastane Narva linnas invatranspordi rahastamist reguleeriv kord, mis ei taga seda kõigile abivajajaile.
Narva eluruumi andmise määruse järgi annab linn munitsipaaleluruume üürile siis, kui vabu ruume on. Kuid seadus ei luba piirata eluruumi tagamise teenuse saamist vabade munitsipaaleluruumide olemasoluga, vaid seda peavad saama kõik vajajad. "Kui Narva linnal ei ole munitsipaaleluruume pakkuda, tuleb linnal leida sobiv eluruum üüriturult," tõdeb Madise.
Linn ootab riigikohtu seisukohta
Linnas kehtiva korra järgi ei anta munitsipaalkorterit neile, kes on tahtlikult oma elamistingimusi halvendanud, sealhulgas võtnud korterisse teisi elanikke. Narva linnavalitsuse selgituste järgi halvendavad inimesed oma elamistingimusi sageli tahtlikult, majutades senisesse eluruumi rohkem inimesi, et nii saada linnalt paremat korterit. Narva linn loeb elamistingimusi kahjustavaks asjaoluks ka elukaaslase majutamise, kuna linnal puudub võimalus kontrollida, kes on elukaaslane ja kes mitte.
Kui omavalitsustel oleks õigus keelduda eluruumi andmisest neile, kes soovivad seal elada koos elukaaslase, täisealise abivajava lapse või muu pereliikmega, riivaks see õiguskantsleri sõnul tugevalt põhiseaduses sätestatud perekonna- ja eraelu puutumatuse nõuet. "Sellisel juhul tuleks inimesel valida, kas säilitada oma perekondlikud ja eraelulised suhted ning jääda ilma vajalikust sotsiaalabist või lõpetada suhted ja saada vajalikku abi. Omavalitsus ei tohi inimest sellise valiku ette panna," leiab õiguskantsler oma taotluses tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks kokku 11 Narva linnas kehtivat sotsiaalvaldkonda reguleerivat volikogu määrust. Varem on õiguskantsler probleemidele korduvalt Narva linna tähelepanu juhtinud, kuid need on jäänud lahendamata ning see põhjustaski õiguskantsleri pöördumise riigikohtusse.
Narva linnasekretär Ants Liimets ütles, et tõenäoliselt ootab linn ära riigikohtu seisukoha. "Kui õiguskantsleri juhiste järgi tegutseda, siis see tähendaks, et Narva linn peaks kinni maksma ka Tartust ja Pärnust siia tulevate isikute teenused. Peale meie on teisigi omavalitsusi, kes samamoodi ei saa seda endale lubada," sõnas ta. Liimetsa kinnitusel peaks riik koos sellise kohustusega aga ka raha andma. "Narva linn ehk saaks isegi hakkama, kuid asi on natuke põhimõttes ka," lisas ta.