Narva on kasutu videovalve peale kulutanud üüratu raha

Narva jäähalli hoonel olev videovalvekaamera on küll enam-vähem töökorras, kuid möödunud nädalal ei olnud sellest seal läheduses kaduma läinud tüdruku leidmisel erilist abi. Linna teised kaamerad, mille pilt peaks jõudma politseiosakonna monitoridele, on ammu kadunud. Foto: Ilja Smirnov

18. märtsil kadunud Varvara Ivanova juhtumiga seoses pidi politsei ja kogu Narva linn nentima, et linna tänavate videovalvesüsteem on juba ammu mõttetuks kolaks muutunud. Võimalik, et kui kaamerad oleksid Kreenholmi piirkonda ka tegelikult jälginud, oleks tüdruk rööv kiiremini päevavalgele tulnud.

"See on kurb lugu sellest, kuidas linn kulutas mõttetult ära ligi viis miljonit krooni," märkis Narva linnavara- ja majandusameti juht Tamara Luigas, kel tuli nimetatud traagilise sündmuse tõttu kaamerate ajalugu uurida.

Kulutati 5 000 000 krooni

Narva ostis videovalvesüsteemi 2001. aastal kontserni G4S tütarfirmalt, ASilt Alarmtec. Ost tehti järelmaksuga ja selle lõpphinnaks kujunes 4,98 miljonit krooni (318 000 eurot).

Lepingu järgi läks tänavate videovalvesüsteem Narva politseiprefektuuri kasutusse. "Videoseadmed lihtsustavad märkimisväärselt politseinike, ekspertide ja uurijate tööd," kommenteeris politseinik Aleksandr Taraskin 2002. aasta vahetusel kaamerate ülesseadmist.

Kaks vastassuunas vaatavat kaamerat paigaldati linna sisse- ja väljasõiduteele - kaks Tallinna maanteele ja kaks Balti Elektrijaama juurde. Veel kaks kaamerat jälgisid ümbrust Venemaa piiril - piiripunkti Peetri platsil ja lähedalasuval ringristmikul. Kolm pöördalusel kaamerat seisid elava liiklusega ristmikel: Tallinna maanteel, Tiimani ja Kerese tänaval ning Kreenholmi prospektil. Kreenholmi piirkonnas töötas ka mingi mobiilne kaamera.

Kommenteerides eile Põhjarannikule kümne aasta tagust ostu, andis toonane politseiprefekt Artur Pärnoja, nüüdne Narva linnavolikogu liige, sellele kõrge hinnangu.

"Oma aja kohta oli see tark süsteem, mis suutis identifitseerida möödasõitvate autode numbreid, kui need muidugi porised ei olnud. Venemaal oli selle süsteemi nimeks Potok," meenutas Pärnoja. Ta täpsustas, et kuni tema lahkumiseni politseist 2004. aasta jaanuaris oli valvesüsteem töökorras.

Hooldusega ei tegelenud keegi

Narva linn eeldas, et pärast videojälgimisseadmete lõplikku väljaostmist võtab selle hoolduskulud enda kanda politsei. Enne seda hooldas seadmeid müüja kui nende omanik.

Viimase makse tegi linn 2006. aastal. Kohe pöördus linn ka prefektuuri kavatsusega videosüsteem ametlikult üle anda. Vastuses anti teada, et vastuvõtvaks pooleks võib olla vaid siseministeerium. Ministeerium teatas omakorda, et ei saa tasuda hoolduskulusid seadme puhul, mille omanik ta ei ole. Kirjavahetusest nähtub, et tookord tegi Narva linn vähemalt kahel korral ettepaneku nõu pidada, kuid Tallinnast ei tulnud kedagi kohale.

Nii oli politseinikele kuuluv videosüsteem praktiliselt aastaid hooldamata. Paari kaamerat kasutas turvafirma Securitas Eesti, kes valvas Narva elektrijaamade objekte (kaamerad jälgisid seal kandis linna sisse- ja väljasõitu).

Linnavara- ja majandusameti järjekordsele järelepärimisele nende bilansis oleva videovalvesüsteemi seisukorra kohta 2010. aasta septembris tuli vastus, et tehnikat ei kasutata, kuna see pole töökorras. Samal kuul võttis linnavarakomisjon vastu otsuse süsteem maha kanda, viidates moraalsele vananemisele ja täielikule amortisatsioonile. Seda tehti palja oletuse alusel, sest eelarvekärbete tingimustes ei olnud võimalik leida 37 000 krooni ekspertiisi tellimiseks.

Ameti juht Tamara Luigas ütles, et käesoleval ajal eksisteerib vaid üks linnale kuuluv ja reaalselt toimiv videovalvekaamera - see asub Rugodivi kultuurimaja juures ja on suunatud pargis olevale purskkaevule. Omal ajal kulutati ka sellele purskkaevule mitu miljonit krooni, kuid videovalvega läks selle puhul paremini.